#julgeolek

Tulenevalt Eesti majanduse ja ühiskonna väiksusest nii sissetulekute kui (inim-) ressurssi poolest on taasiseseisvumisjärgne Eesti majandus kasvanud peaaegu alati väliste stiimulite mõjul. On selleks olnud välisinvesteeringuid ja nende toel toimunud majanduse restruktureerimine 1990ndatel ja 2000ndate alguses või 2000ndatel jõuliselt kasvanud eksport, eriti Skandinaaviasse ja Saksamaale, või välisrahal põhinevad tarbimis- ja ehitusbuumid.

Siia lisandus uuel sajandil täie hooga lahti rullunud infotehnoloogiline revolutsioon, mille vilju oleme maitsnud nii riigi- kui erasektoris. Need kaks arengut – välised stiimulid ja infotehnoloogiline revolutsioon – tõid meile majanduskeskkonna ja -poliitika, mille peamiseks iseloomujooneks oli lootus. Lootus, et uuel põlvkonnal läheb paremini kui eelnevatel; lootus, et elu läheb alati paremaks.

Sellel lootusel oli algusest saati oma pahupool: nii on mitte-eestlaste oodatav eluiga olnud sellel sajandil tunduvalt lühem kui eestlaste oma, naiste sissetulekud on tunduvalt väiksemad kui meeste omad, rääkimata laste vaesusest ja üksikemade probleemidest, väljarändest. Selline normaalsus ei ole paljude jaoks normaalne. Ometi pole me neid probleeme väga soovinudki lahendada, sest lootus on olnud alati tugevam. Lootus, et kiired muutused ja kasv jätkuvad või tulevad peatselt tagasi.

Euroopa jätkuv võlakriis ning olukord Ukrainas peaksid mitte ainult kainestama, vaid 20 aastat kestnud lootuse ilmselt suhteliselt kasinaks muutma. Meil ei ole praegu põhjust olla kummagi kriisi lahenduste suhtes väga optimistlik. Euroopa Liit on jätkuvalt ajalooliselt unikaalse eksperimendi kütkeis, uskudes, et iseseisva raha omanik (EL) on võimeline hakkama saama ilma riikide võlgu finantseerimata.

See on uskumatult lühinägelik illusioon, võib isegi öelda, et kapitalism selleks leiutaski keskpangad, et raha ei saaks kunagi otsa: raha, mida pangad edasi laenavad uuteks investeeringuteks ja töökohtadeks. Seni kuni Euroopa ei vabane sellest enda seatud lõksust, võlakriisile erilist leevendust ei tule.

Ukrainas näeme Venemaa soovi taastada multipolaarne maailm, ent selleks on Venemaa ilmselgelt liiga nõrk (eelkõige majanduslik) võim maailmas. Nii ei tunnista lääs Venemaa soovi Krimmi endaga liita ning samas ei astu lääs ka väga otsustavaid samme olukorra taastamiseks. Seega jätkuvad sanktsioonid ja ebakindlus.

Teisisõnu, Eesti majanduse välised kasvuallikad lähiaastatel pigem stagneeruvad. Ja see tähendab, et me ei saa majanduspoliitiliselt enam loota väliste stiimulite imerohule. Uued kasvuallikad peavad tuleme meie eneste keskelt.

Laias laastus vaatavad meile vastu viis suuremat probleemide gruppi.

Esiteks peab Eesti suurim tööandja – töötlev tööstus – märkimisväärselt tootlikkus kasvatama, selleks peab Eesti arendama tööstuspoliitikat.

Teiseks on üheks tööstuspoliitika oluliseks komponendiks tööstus- või rakendusuuringud, mille rahastamine on meil väike nii riigi- kui erasektori poolt.

Kolmandaks vireleb suuruselt teine majandussektor – teenindus – väga madalate palkade käes ja neidki peavad ülal turistid; teenindussektoris on vaja tegeleda nii palkade kui tootlikkusega.

Neljandaks, kui mediaanpalk on 750 euro juures, on väga keeruline loota, et majanduse sisemisi ressursse (nt kohalike saaduste suurema tarbimise kaudu) kuigi hästi kasutatakse.

Viiendaks on ääremaad välja surnud ja varsti tabab see tendents ka keskmise suurusega linnu, kus mõne tehase sulgemine kahandab märkimisväärselt linna sissetulekuid, rääkimata pidevast siserändest.

Kõikide väljakutsete lahendused on komplekssed, nõuavad nii visiooni kui aastatepikkust koostööd riigi ja teiste sektorite vahel ning sees. Ja kõikideks lahendusteks on vaja ressursse.

Ühest küljest on olemas kindlasti sisemisi ressursse, mida oluliselt targemini kasutada (nt riigihanked või millistel alustel ja kuhu tohib pensionifondide varasid investeerida). Teisalt ei ole võimalik ülalnimetatud väljakutsetega tegeleda ilma riigirahanduse reformita. See puudutab nii sissetulekute kui kulutuste poolt.

Näiteks praegune regressiivne maksusüsteem (vaesemad maksavad rohkem) ei saa kuidagi madalapalgaliste probleemi leevendada, vastupidi. Kõrged tööjõumaksud ei meelita kedagi ääremaadele töökohti looma, rääkimata massilisest arendustöötajate palkamisest Tartus või Tallinnas. 

Tahame või ei taha, maksudebati kõrvale peame panema ka riigivõlakirjade emiteerimise teema (nt arengupanga loomiseks, mis kaasinvesteeriks koos erasektoriga). Mõlemad on kahtlemata riskantsed teemad. Maksumuutused võivad mitte toimida, riigivõlg võib suurendada ebastabiilsust, massilised investeeringud ja palga kasv võivad tuua inflatsiooni.

Kui see nii peaks minema, siis on aeg taas kord maksusüsteemile otsa vaadata ja nt reserve koguda. Riigi ja erarahakotid on ühe ja sama süsteemi osad, me peame õppime neid läbi maksu- ja rahanduspoliitika ka ühiselt juhtima.

Niisiis on meie ees omapärane arengukahvel: kui püsib uus normaalsus, jätkub väljaränne ja madalatel palkadel virelemine; kui riik asub jõuliselt tegutsema, on selleks vaja finantseerimist, riskimist riigihangetel, laenukoormuse kasvu ja sellega kaasneb paratamatult ebastabiilsuse kasv. Peame valima, kumb on kergem – aeglaselt hääbuda või riskantselt areneda.

Venemaa on juba kolmandat korda külma sõja lõppemisest saadik astunud oma sõjaväesaapaga Euroopa suveräänse riigi territooriumile. Venemaa on rikkunud sõlmitud lepinguid teiste riikidega ja ignoreerib kõiki vastulauseid. Enesehinnangut upitav suurriik teostab halastamatut jõupoliitikat.

Transnistria ja Georgia verised sõjad, Vene relvadega Süürias käidav kodusõda ning Krimmi ebaseaduslik okupatsioon, on näidanud, milleks Venemaa on valmis. Moskva arvab, et temal on õigus etendada oma strateegilisi huvisid, rikkudes reegleid ja ignoreerides rahvusvahelist õigust.

Venemaa on korduvalt heitnud väljakutse NATO-st väljaspool olevate riikide julgeolekuarhitektuurile ja torganud selle auke täis. Samuti on Venemaa provotseerinud NATO riikide kaitsevõimet kogu selle kaitseliidu eksisteerimise aja jooksul. Siiski pole Venemaa kordagi sõjaliselt rünnanud NATO liikmesriigi territooriumi.

Soomes paljud arvavad siiani, et Venemaale meelepärane käitumine on parim julgeolekupoliitika. Selle uskumuse toetuseks esitatakse tavaliselt väide, et Venemaa ei kujuta endast Soomele ohtu. Mõned soomlased küsivad koguni, et miks tavalised venelased ründaksid Soomet — juskui keegi neilt seda küsiks.

Miks peaks Soome istuma ida ja lääne vahelisel taral? Venemaa avaldab naaberriikide vastu survet selles ulatuses kui ta suudab ja järeleandmistele vastab Moskva ainult lisanõuetega. Soome astumine NATO liikmeks ärritaks Venemaad just seetõttu, et see vähendaks Moskva võimalust avaldada survet meie vastu.

Müüt iseseisvast kaitsest

Üheks Soome julgeolekupoliitika peamiseks juhtmõtteks peetakse sõltumatu ja usaldusväärse kaitse mõistet. Sõltumatu kaitsevõime on aga tegelikult müüt: iseseisev Soome pole kunagi võidelnud üksi oma ajaloo vältel.

Usaldusväärne kaitse tähendab künnise tõstmist nii kõrgele, et vaenlane ei hakkaks rünnaku peale isegi mõtlema. NATOt on vaja just nimelt siis, kui sõda ei ole veel puhkenud. NATO kaitseliit vähendab pelgalt oma olemasoluga sõjalist survet.

Soome sõjaline liitumine teiste lääneriikidega on seega mõistlik lahendus, see tõstab sõjalise kallaletungi võimaluse künnist meie vastu. NATO liikmelisus kaitseks meid paremini kui müüt sõltumatust kaitsest.

Arutelu Soome NATO liikmeks saamisest tõrjutakse ikka ja jälle sellega, et "küsimus pole aktuaalne". Paljud viitavad "NATO optsioonile”, mis tähendab seda, et Soome taotleb kaitseliidu liikmeks saamist siis kui julgeolekuolukord muutub hullemaks.

Nüüd on asjaolud tõepoolest muutunud hullemaks, kuid liikmeks saamise taotlust ei saa väidetavalt jätta just sellepärast, et olukord on halb. Tegelikult pole mingit "NATO optsiooni" olemaski, vaid see on ainult tühi retoorika. Aed, mille peal meie julgeolekupoliitika istub, kõigub.

NATO on demokraatlike riikide liit

Meie tahe on, et Soome oleks vabadust, demokraatiat ja inimõigusi austavate õigusriikide kogukonna liige; kogukonna, mis on võtnud vastutuse kaitsta neid olulisi põhiväärtusi. Ühendamaks oma jõud, on need riigid loonud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni — NATO.

Demokraatlikud riigid ei astu üksteise vastu sõtta. NATO ja Euroopa Liit on üheskoos maailma ajaloo edukaimaid rahuorganisatsioone. Nad on hoidnud ära enamuses osas Euroopas sõjad. Meenutame samuti, et NATO ei sunni oma liikmesriike osalema ühistes sõjalistes operatsioonides.

Julgeolekupoliitilise halli tsooni olemasolu on destabiliseeriv tegur Põhja-Euroopas. Seetõttu oleks ka Venemaa eelis, et Soome oleks koos Norra, Taani ja Balti riikidega NATOs. Tuleb märkida, et NATO ei ohusta Venemaad ega takista Soomel säilitada häid suhteid Moskvaga.

Euroopa Liidu elanikkonnast elab 95 protsenti NATO liikmesriikides. Soome astumine NATO liikmeks oleks loogiline samm pärast meie ühinemist Euroopa Liiduga. Soome peab olema sellise kaitseliidu liige, millel on piisavalt jõudu, et tõkestada rünnakuohtu ja sõjalisele ohule põhinevat poliitilist survet.

Avalik arutelu Soome võimaliku NATO liikmeks saamise üle ei ole olnud piisavalt vaba. Seda tõendab asjaolu, et liikmeks saamise toetajatest iga viies ja vastastest üks kolmest ei oska põhjendada oma seisukohti. Meil puudub selles küsimuses küps avalik arvamus.

Soome julgeolek eeldab poliitilist juhtimist. Vajame avatud arutelu meie riigi julgeolekupoliitika üle. On vaja alustada poliitilist ettevalmistust Soome liitmiseks NATO liikmeks, nüüd kui meid ei ähvarda sõjaline oht. Meie ei pea jääma ootama järjekordset “päikselist päeva”.

Helsingis, 29. märts 2014

Pauli Järvenpää, Harri Kivi, Tarja Koivumäki, Jarmo Koponen, Risto Kuisma, Veli-Pekka Leivo, Jukka Mallinen, Antti-Pekka Mustonen, Hannes Mäntyranta, Jussi K. Niemelä, Kerkko Paananen, Joni Pelkonen, Tomas Ries, Jani Saxell, Mikael Storsjö, Jouni Tossavainen, Seppo Vepsäläinen, Pekka Virkki