Pornichet Select ja 300 miili soolo
Pornichet on vĂ€ikene linn LÀÀne-Prantsusmaal Bretagnes, Biscaya ÀÀres Atlandi Ookeani kaldal. 19. sajandi lĂ”pus rajatud raudtee ja Deauville'i eeskujul kasiino- ja luksuslinnaks brĂ€ndinud kohalik magnaat onu Robert muutis kandi pariislaste jaoks suvitusmekaks, kus oma koerakeste ja armukestega nĂ€dalalĂ”ppe kĂ€idi veetmas. II maailmasĂ”da muutis aga pilti ja nĂ€dalalĂ”ppudel kĂ€isid siin nĂŒĂŒd end tankimas hoopis Saksa U-Bootid.Â
Olles eelnevalt finiĆĄi ees öö otsa ankrus pendeldanud, jĂ”udsin mina Lenduriga siia peale hooaja esimese vĂ”istluse Ă”nnelikku lĂ”ppu, kui U-Bootid juba lahkunud olid.Â
Ettevalmistused algasid uue suurĂŒrituse jaoks - Pornichet Select oma tugeva 300 miilise peatusteta soolosĂ”iduga kivide vahelt vĂ€lja ja ĂŒmber saarte lĂ”unasse Les Sables-d'Olonne'ini ja tagasi ĂŒlesse, ĂŒmber Groix saare ja siis samasse kohta, kus alustati. Kohalikud ĂŒtlesid, et Select on vĂ”istluse nimi sellepĂ€rast, et see eraldab terad sĂ”kaldest. See on parajalt pikk, et pead tĂ€pselt oma unekava lĂ€bi mĂ”tlema ja samas mitte liiga pikk, et saaksid liiga palju magada. Ehk siis ideaalsed vĂ”imalused kĂ”igile zombiestumise vĂ”i loomulike hallutsinatsioonide huvilistele.Â
Nagu ikka, on enne vĂ”istluseid paati ettevalmistades stressipĂŒgalad vĂ€he roosakamad kui vĂ”istluse enda ajal. Pidin mööda erinevaid linnasid ringi sĂ”tkuma, et paati vajaminev ujuvus tagada mingite vahujuppidega, et starti lubataks. Neid ma siis lĂ”ikasin ĂŒks öösel kuskil anonĂŒĂŒmseks jÀÀda soovival parkimisplatsil vĂ€lja, et autosse Ă€ra mahuks ja pĂ€rast installeerisin nii et veri taga. Korralikult tuli veel Ă€ra parandada ka carbonist pulk, mis roolide vahel istub ja eelmise vĂ”istluse ajal oma selja katkestas. Alan aitas ja lubas, et kui see peaks vĂ”istluste ajal uuesti katki minema, tuleb ta kasvĂ”i keset ookeani seda parandama.
Kohale oli saabunud ka unetaimer. Kallis aga kasutajakogemuse perspektiivist tĂ€iesti lĂ€bimĂ”tlemata junn. Lisasin sinna juurde vĂ€ikese lĂŒliti, millega (ahhaa moment) saab seadme sisse lĂŒlitada ja punase lambikese, mis nĂ€itas, kas lĂŒliti on sees vĂ”i mitte. Muutus kohe palju sĂ”bralikumaks.Â
Enne starti lĂ€bisime uuesti kogu turvakontrollinduse ja otsustasin osaleda ka une eksperimendis. See tĂ€hendas seda, et peale kiiret sissejuhatust uneteadusesse, pidin lĂ€bima reaktsioonikiirustesti, mida siis tuli korrata kohe peale finiĆĄit, et hinnata, kui palju mu tĂ€helepanuvĂ”ime ja reaktsioonikiirus peale 3 ööpĂ€evast ookeanikĂŒtet muutunud on.Â
Ilm tĂ”otas tulla tugev. KĂ”ik testisid oma tormi purjesid ja triivankruid. Taglastus keerati pingesse ja kuivĂŒlikonnad toodi vĂ€lja hingama. Stardi pĂ€eval valitses tavaline ĂŒleĂŒldine nĂ€rvilisus, liikusid jutud ja kĂ”hklused-kahtlused, mis tavaliselt peale otsade andmist kĂ”igil kaovad.Â
Start Ă”nnestus mul vĂ€ga hĂ€sti. See on ĂŒlioluline, mis siis, et on pikk sĂ”it. Minu manöövrid on aeglasemad kui teistel - puudub ajaline/rahaline vĂ”imalus trenni teha ja seepĂ€rast minu trenn ongi vĂ”istlus. Sestap peangi stardis nii palju peale kruttima, et ĂŒlejÀÀnud kambaga enne ookeanile minekut lahel pulkade vahel tĂ”mmeldes liiga suurt ajavahet sisse ei tuleks. Aga ajavahe venis sisse ikkagi. Sellele andis jĂ”udu juurde mu pukspriidi/spinnipoomi otsa purunemine (ma ei tea, mis ta nimi eesti keeles on, kuid inglise keeles on ta lihtsalt guy). Ots, vana kurat, lasi jalga, lipsas paadi alla ja mĂ€ssis end ĂŒmber kiilu. Selle aja peale, kui ma seal teda vĂ€lja Ă”ngitsesin ja ajutise lahendusena kokku lappisin, olid teised jĂ”udnud juba spinnidega hea tuulega jeehat tĂ”mmata ja ma pidin lootma, et sama tuul pĂŒsiks.Â
Pugesin teiste kannul kivide vahelt vĂ€lja ja jĂ”udsime esime mĂ€rgini - Birvideaux majakani. Peale seda kurss kagu poole Les Sables-d'Olonne'i.Â
Seal lĂ”pus sĂ”ites tekkib selline hĂŒĂ€Ă€ni tunne. Kellelegi halba ei taha, kuid ainus lootus teisi kĂ€tte saada on see, et ehk keegi teeb vea. Ăö saabus puhanguti 35 sĂ”lmese tuulega nagu ennustati. PĂ€ris vastu ei olnud, kuid pĂ€ris kĂŒlje pealt ka ei olnud. Groodi rehvimine kĂ€ib suhteliselt valutult - 2 rehvi sisse ja korras. Genuga on tĂ€iesti teine lugu. Pead minema öösel suure laine ja kĂ”va tuulega vööri rehviotsi sisse panema. VĂ”tad kopsud Ă”hku tĂ€is, kui paadinina lainesse lĂ€heb ja kui vesi ĂŒle pea Ă€ra kĂ€ib, pead kibekĂ€hku otsa sisse saama ja sĂ”lme peale tegema enne, kui jĂ€rgmisesse sisse sĂ”idab. Ja nii kolm korda jĂ€rjest, et kĂ”ik kenasti pakitud saaks. Siis vinnad end kokpiti tagasi ja tĂ”ded, et blÀÀ, tuleks ikka genule teine rehv ka veel peale tĂ”mmata, et purjepinda vĂ€iksemaks saada. Hommikuks olin suutnud kahele paadile jĂ€rgi tĂ”mmata. Ăks oli prantslane, kes paraku katkestas ja kelle kinnipĂŒĂŒdmisest ma pikalt rÔÔmu ei saanud tunda. Teine oli ĂŒks hiinlane - ĂŒhe kĂ€ega, teise kaotas lapsena kividel mĂ€ngides osavasti paigaldatud lĂ”hkeaine tagajĂ€rjel. Aga sĂ”idab nagu kolme kĂ€ega. Muidu huvitav sell, oma purjetamiskooli treener Hiinas Dongfengi tiimis ja nii. Aga tema uudishimu tĂ”ttu teiste sĂ”itjate soojapuhurite ja toiduvaru vastu on kohalikud ta ristinud hellitavalt Kajakaks.Â
Alumises mĂ€rgis olin temast juba ees, kuid kui kutt tagasi tulles enda Code 0 ĂŒlesse tĂ”mbas, nĂ€gin kuidas paat tĂ€piks sĂ”itis ja sain jĂ€lle ĂŒksinda edasi toimetada ja teda ainult AISi vahendusel jĂ€lgida.Â
TagasisĂ”it pĂ”hjapoole kulges sarnase tugeva tuulega ja vĂ”istlusmotivatsiooni otsivalt. Kui sa enam kedagi ei nĂ€e, on pĂ€ris keeruline endas seda vĂ”istluse tunnet hoida. Ikka kipud rohkem magama ja sööma, kui iga hinna eest purjeid trimmima. Hakkad liiga palju mĂ”tlema ja endale eksistentsiaalseid kĂŒsimusi esitama. Iga saare juures tuli VHFiga kaldajaamale teada anda, mis toimetad ja kuhu lĂ€hed ja kas kĂ”ik on ok. KĂ”ik oli ok. Möödus veel ĂŒks öö ja veel ĂŒks pĂ€ev.
Et haavale soola peale raputada, kadus enne finiĆĄit tuul. TĂŒĂŒpiline. Selliselt venib vahe viimaste finiĆĄeerunutega veelgi pikemaks. Kui ma lĂ”puks finiĆĄisse driftisin, oli kogu Mini klass sadamas kai peal vastas ja demostreeris rÔÔmuhĂ”isete ja aplodeerimisega seda, miks paljud seda klassi oma teiseks perekonnaks kutsuvad. Pisike kĂŒlm Ă”lu ja tellise suurune keeksijunn suruti pihku. Kohe peale sildumist hĂŒppas paati ka unedoktor oma reaktsioonikiiruse testiga ja sain veel 10 minutit ĂŒksinda tĂŒhikut klikkida.Â
JĂ€rgmisel pĂ€eval tuli kĂŒlla Pariisis elav Ă”de koos oma perega. See kĂŒlastus mĂ”jus vĂ€ga turgutavalt - korraks nagu saaks kokku kaks elu vĂ”i kaks maailma, milles ma elan ja siis see maailm tundub nagu ĂŒks suur maailm, mitte kaks vĂ€ikest ja see on vĂ€ga tugev tunne, palju tugevam kui 35 sĂ”lme tuult.