Collect moments not things

 Nagu mitmel teisel vabatahtlikuks käinul, läks ka minul nõnda, et sattusin lõpuks kohta, kuhu minek algul pähe ei tulnudki. Esialgsed mõtted triivisid pigem Lääne-Euroopa poole, kuid lennupiletid ostsin lõpuks hoopiski Tunisesse. Projekti leidsin AIESEC’i portaalis ringi vaadates juhuslikult ja selle sisu köitis piisavalt, et kandideerida. Tundus ideaalse valikuna, sest lisaks projekti sobivusele polnud see väga kaugel (ehk lennupiletite hind oli talutav) ja samas oli koht ikkagi niivõrd teistsuguse ja põneva kultuuriruumiga.Mäletan hästi 14. juunit, mis oli mu viimane kodus oldud päev, ja mille õhtul algas sõit Riiga, kust lendasin edasi läbi Pariisi Tunisesse. Jahedast Eestist üha lõuna poole lennates tundsin Pariisi-Tunise lennu ajal, et kliima on muutunud, seoses sellega hakkas mulle ka kohale jõudma, et ma tõepoolest jõuan kohe-kohe Aafrika mandrile, mistõttu omakorda kiirenes pulss ja tõusis ärevus. Peagi võisin taas rahulikumalt hingata, kui kohtusin AIESEC’i poisiga, kes mulle lennujaama vastu tuli ja aitas mul kõik vajalikud asjaajamised korda saata. Sama päeva õhtuks olin juba saanud tuttavaks paljude vahvate inimestega ja jõudnud ilusti oma korterisse.

Projekt nimega

Beyond Limits

, milles töötasin, leidis aset kahes osas. Kõigepealt kolm nädalat Sousse’i linnas ning siis väike 4-päevane samateemaline projekt linnas nimega Kef. Sousse on mereäärne turismilinn, Kef aga sisemaal mägedes asuv väiksem linnake. Pean mainima, kui vapustavalt ägedad olid projektide õpilased. Saime nendega headeks sõpradeks, tegime vabal ajalgi palju põnevat ja jõudsime mitmeid neist ka külastada. Esimene projektinädal oli küll tõsine väljakutse, sest töö oli midagi sellist, mida ma polnud eales varem teinud, kuid õnneks olid kohalikud AIESEC’arid minule ja mu kreeklasest kolleegile pidevalt abiks. Edasi läks järjest kergemaks, kuni viimasel nädalal jagunesid õpilased tiimideks ja iga tiim pidi välja arendama oma projekti. Võitjaprojekt pidi ka päriselt teostamisele minema, seega oli õpilastel motivatsiooni kuhjaga. Selles faasis saime meie ehk vabatahtlikud vaid pealtvaataja/nõustaja rollis olla, ent seegi oli väga põnev.

Mu Tuneesias oldud aja sisse mahtus palju ja usun, et ühegi teise suve lõpus pole ma saanud mõelda, et tegin sel suvel nii paljusid asju esimest korda elus. Sel ajal toimus moslemitel ka kuupikkune ramadaan, mis tähendas paljusid rikkalikke õhtusööke tuneeslaste külalislahketes kodudes, kuid samas ka nägemist, kui vaevarikas on kuumal suvel päikesetõusust loojanguni paastuda. Võtsin osa rahvusliku muusika pidudest, tantsisin traditsioonilisi tuneesia tantse, õppisin fraase araabia ja kreeka keeltest, ööbisin rannaliival, vaatasin mere ääres päikesetõusu, tantsisin ja laulsin tänavatel kitarri saatel, nimekiri meeldejäävatest hetkedest jätkuks veel pikalt. Kahjuks mahub sellesse ka üks negatiivne kogemus – nimelt toimus mu sealoleku ajal Sousse’is terrorirünnak. Samal õhtul läksime koos tuneeslastest sõpradega linna keskväljakule terrorismivastasele demonstratsioonile. Järgmisel õhtul toimus sarnane üritus, kuhu võtsime solidaarsuse märgiks kaasa nii Tuneesia kui ka Eesti lipud. 

Hoolimata sellest, et suve jooksul sai läbi käidud ilmselt kogu emotsioonide spekter, ei ole ma kordagi Tuneesiasse minekut kahetsenud. Kõik tohutult toredad ja lahked inimesed, keda ma kohtasin, maaliliselt ilusad paigad, mida nägin, keelt alla viivad toidud, mida maitsesin, ja põnevad seiklused, mille läbi tegin, panevad mind ütlema - kasutage seda võimalust! See on suurepärane viis näha ja kogeda elu teises riigis nii, nagu seda teevad kohalikud inimesed. Ja see on ka suurepärane viis end ühiskonnale kasulikuks teha. On ääretult hea tunda, et oled midagi head korda saatnud ja positiivse muutuse tekkimisele kaasa aidanud. PS: Kogu seiklusest on võimalik lähemalt lugeda aadressil tuneesia.tumblr.com

Minu viimase hetke otsused viisid mind juuli alguses pea seitsmeks nädalaks Budapesti, kus veetsin aega sealses lastelaagris töötades ja linna avastades.  Olles mitmeid projekte vaadanud ja uurinud, sain pakkumise Ungarisse minna ning sinna ma ka pärast ühepäevast kaalumist läksin. Etteruttavalt võin öelda, et oma otsust ma ei kahetse!

Mida ma seal tegin? Töötasin lastelaagris, aidates läbi viia erinevaid laagritegevusi, milleks põhiliselt oli kokandusteemaliste töötubade korraldamine ja lastele oma kultuurist rääkimine. Kellega ma seal olin? Minu projektis töötasid lisaks minule veel 3 vabatahtlikku- tüdrukud Montenegrost, Ukrainast ja Malaisiast. Lisaks sellele tutvusime teiste vabatahtlikega samas linnas toimunud projektidest ning sain omale hindamatuid tutvusi väga paljudest eri riikidest, nagu näiteks Venezuelast, Mehhikost, Hiinast, Taiwanist ja Kreekast. Ma poleks iialgi uskunud, et õpin tundma niivõrd palju omanäolisi ja huvitavaid kultuure, ise neisse riikidesse reisimata. Superlahe elamus!

Mis ma seal veel tegin? Ringi reisisin! Kuna meile anti projekti sees üks nädal täiesti vabaks, ei olnud kahtlustki, mida oma ajaga peale hakata. Käisin ära lisaks Ungarile ka Austrias, Tšehhis ja Slovakkias.  Lisaks sellele avastasin ma iga päev Budapestis midagi uut ja põnevat, õppisin ennast paremini tundma ja motiveerima ning palju muudki veel.

Mis mind üllatas? Kõige suuremaks üllatuseks kogu projekti ajal oli minu jaoks see, kui suurt huvi laagrilapsed erinevate kultuuride vastu üles näitasid. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, kui Eestist rääkides laste poolt aina uusi ja uusi küsimusi  esitati, näis nagu nad ei suudaks ära imestada, milline see Eesti tegelikult on. On ütlemata hea teada, et lapsed ei ole kultuuride suhtes ükskõiksed ning nad tõesti hoolivad sellest, mis väljaspool nende riigipiiri toimub.

Kuidas vabatahtlikuks minek mind muutis? Ungaris veedetud aeg muutis mind kindlasti palju eneseteadlikumaks, stabiilsemaks ja iseseisvamaks isiksuseks, kuna lahendust vajavaid ebatavalisi olukordi juhtus päris tihti ete tulema. Õppisin elama väga kitsastes oludes ning lugu pidama sellest, mis mul on ja mida mul tegelikult eluks vaja läheb. Pidasin end enne reisi tolerantseks inimeseks, kuid pärast projektilt naasmist võin öelda, et nüüd olen ma seda kohe kindlasti! Kultuuriliste eripäradega arvestamine pole teps mitte naljaasi ning igaüks sellega nii lihtsalt hakkama ei saa.

Otsus minna Azerbaijani oli siiamaani minu elu üks spontaansemaid otsuseid. Erinevaid projekte AIESECi kandideerimisprotsessi jooksul läbi kammides, ei olnud Azerbaijani minek minu jaoks isegi mitte kaalukausil – plaanisin pigem Lõuna-Euroopa piiresse jääda või siis lihtsalt Euroopa piiresse. Ma isegi ei mäleta, kuidas või miks üldse klikkasin Azerbaijani lahtrisse, et ka selle riigi projekte näha, aga ma olen rohkem kui õnnelik ning tänulik endale, et seda tegin, sest see klikk tagas mulle minu elu seni kõige ägedama suve.

Nagu iga teine rändur seigeldes absoluutsesse tundmatusse, pani ka minu enda teekond mind end alguses üsna ebakindlalt ja kentsakalt tundma. Pean tunnistama, et lennujaamas, kust seiklus alguse sai, olin  kabuhirmul -  peas keerles mikstuur erinevate varjunditega tunnetest ning emotsioonidest. Ma ei adunud väga täpselt, mida ma nüüd tegema peaksin või kuidas olla, kõik tundus nii uus ja hoomamatu. Tundsin end kui võhiklik võõras mingist paralleeluniversumist.

Kuid juba Azerbaijani saabudes ootas mind ees kõige armsam vastuvõtt – rõõmsad ja ootusärevad näod ning suur plakat, millel seisis värvilises kirjas „Welcome Sandra“. Tol momendil kadus igasugune hirm tundmatuse ees ning seda asus asendama kummaline meelerahu. Hinges juubeldas õnnetunne – ma olin teinud õige otsuse! Vastuvõtt jätkus Azerbaijani rahvustoitudest lookas lauaga, mida me kell kolm öösel isukalt tühjendama asusime. Ja ma tõesti tundsin, et olen oma teises kodus.

Projekt, milles osalesin oli äärmiselt tore. Muidugi eriti lahedaks tegid selle sealsed inimesed. Projekti sisuks oli inglise keele õpetamine ning erinevate koolituste läbiviimine. Teadsin, et hakkan õpetama noorukeid, kuid kohapeal selgus, et tegelikult hakkavad minu tundides osalema pigem minust vanemad tegelased, mis mulle tegelikult palju suuremat rõõmu valmistas. Need inimesed tegidki mu sealse elu täielikuks põnevusromaaniks – rallisime ohtlike mägiteede kurvidel, seiklesime tundmatute külade mahajäetud majades, ronisime põhimõtteliselt vertikaalselt mäkke päikeseloojangut vaatama, vedades endaga kaasa üüratult suurt piknikukorvi, ning pärast tunniajast ronimist avastades, et olime viie inimese peale 40-kraadises kuumuses varustanud end vaid ühe hädise kõrrejoogiga. Põnevust pakkus ka veel südaöistel pimedatel tänavatel uulitsapoiste kombel ringiuitamine ning Azerbaijani prestiižikaimas hotellis ööbimine. Omaette kinoks kiskus ka veel nelja inimese mahutamine kahte vabasse tuppa, kui kolm neist on poisid ja üks tüdruk, kuna naine on seal püha.  See tuletab mulle ka veel meelde, kui naeruväärselt väikestest asjadest saavad seal riigis koomiliselt ületähtsustatud probleemid. Igapäevane komöödia oli garanteeritud. Iga järgmise päeva saabumisest tingitud ootsuärevus hoidis mind pidevalt öösiti üleval – täpselt nagu seiklusfilm või põnevusromaan.

Pean tunnistama, et seal oldud viie nädalaga õppisin rohkem, kui kakskümmend üks aastat mulle kokku õpetanud on. Selle pika elukooli lühike, ent eriti õpetlik osa pani mind mõistma, kui tähtis on hoida ning kaitsta oma perekonda ning lähedasi, kui tähtis on haridus ja selle omandamine ning kui oluline on, et jätaksime selja taha rumalad ja iganenud eelarvamused ning põhjendamatud hirmud, mis kahandavad meie edasiliikumise hoogu määramatutes ühikutes.

Üleüldiselt on keeruline kirjeldada, kui palju see kogemus mulle andis. Eriti raske on aga  sõnadesse panna kui palju need siirad, armsad, vahetud, ennastsalgavad ning soojad Azerbaijani inimesed mulle andsid. Seda peab kogema ning neid situatsioone läbi elama, et tunda selle külalislahkuse ja sõbralikkuse piirituid tahke. Minu põhjamaise südame nad igatahes sulatasid.

Jättes hüvasti selle värvika ning imelise riigi ja nende hämmastavate inimestega, kes tõepoolest pugesid mulle sügavale südamesse, lasin oma emotsioonidel pinnale kerkida ning oleksin äärepealt lennukist maha jäänud. Siiamaani on see olnud mu elu üks raskemaid hüvastijätte.

Minu Vietnamisse minek oli üsna impulsiivne otsus- lahe projekt ning uued elamused, seega miks ka mitte? Pärast kahte kuud saan aru, et see spontaanne otsus osutsus parimaks valikuks mu elus. Mäletan päeva, kui kõndisin ülikoolis järgmisesse loengusse ning nägin silmanurgast AIESECi plakatit, kus oli suurelt kirjas "Mine minema! 6 nädalast vabatahtlikuna piisab" ning see reklaam haaras koheselt minu tähelepanu. Õhtul hakkasin vabatahtliku töö kohta rohkem uurima ning juba järgmiseks päevaks oli selge, et just see on midagi sellist, mida ma teha tahan. Tundsin, et ma tahan oma mugavustsoonist ning "läänelikust" elust lahkuda ja kogeda midagi eksootilisemat ning seiklusrikkamat.

Projekti nimeks, milles osalesin on Global Passport Entrepreneur, mis tegeleb kohalike vietnami noorte inglise keele ning enesekindluse arendamisega. Minu õpilased olid 20-28 aastased ning minu ülesandeks oli neile õpetada grammatikat, foneetikat ja sõnavara ning selle kõrval on kõige tähtsam seda teha just läbi kommunikatsiooni. 

Selle kuue nädalaga nägin, kui palju mu õpilased arenesid ja selle aja jooksul muutusid nad mulle väga kalliks. Projekti lõpus oli meil „Graduation day“, kus mu õpilased tegid mulle video, kus nad rääkisid sellest, mida ma neile õpetasin ning mis neile meeldis. Seda nähes mõistsin, et ma olen reaalselt korda läinud oma õpilastele ning see ei olnud pelgalt õpetamine, vaid seeläbi õppisin ma enda kohta rohkem kui eales arvata oskasin.

Elasin koos omavanuste vietnami üliõpilastega. See oli alguses nii suur kultuurišokk, kui pidin seitsme vietnamlasega koos elama, kuid nad võtsid mind väga külalislahkelt vastu ning andsid mulle iga päev proovida kohalikku sööki ning võtsid mind kaasa oma kodulinna nimega Nha Trang. Seal linnas asub üks kümnest maailma kõige ilusamast rannast. Sain käia sukeldumas, näha väga suuri kalasid ning süüa erinevad mereande ning jälgida, kuidas kohalikud elavad. Kuigi nad eriti inglise keelt ei osanud, saime siiski väga hästi läbi ning sain kasutada väga palju oma kehakeelt..

Vietnam on ääretult ilus ning mitmekülgne riik. 6 nädalat elasin Ho Chi Minh'i linnas, mis kandis varem nime Saigon, mis on kõige läänelikum ning suurim linn Vietnamis. Ho Chi Minh'i kutsutakse ka maailma mootorrataste pealinnaks, sest motikaga liiklemine on kõige populaarsem transpordiviis. Linnas elab 10 miljonit elanikku umbes 6 miljoni mootorrattaga. Linnapilt on hästi kirev- tänavatel istuvad järjestikku kaupmehed, kes müüvad tänavatoitu, riideid ning muid tarbeesemeid. Vietnamis valitseb endiselt sotsialism. Väga tihti näeb sirbi/vasara ja viisnurga märke punase lipu taustal, vahelduseks ka Marxi ja Lenini postrid Ho Chi Minhiga. Liiklus Vietnamis pöörane. Sõiduradasid on vahel kolm, teinekord seitse. Linnas autoga üle 30 km/h sõita on võimatu, niiet mootorratas on kindlasti parim vahend saamaks punktist A punkti B. Vastassuunda üldiselt ei eksisteeri liiklusmärkidest rääkimata. Valgusfooridest nad enamasti välja ei tee ning liigeldes on ainult üks reegel- kui keegi kuskil ees on ja mööda ei saa, siis lihtsalt lase signaali ja mine. Liikluspoilitseinikuid nägin enamasti puu all varjus istumas, kaarte mängimas ning niisama aega parajaks löömas. Pärast projekti lõppemist resisin veel kaks nädalat ringi ning nägin erinevusi põhja ning lõuna vahel. Käisin ära Halong Bay's, Sapas, Mai Chau's, Tam Coc'is. Need olid kindlasti kõige ilusamad kohad, kus ma terve elu jooksul viibinud olen.

Veetsin oma kuus nädalat Portos, kus töötasin kohalikus koolis. Rakse on öelda, mis mu ametinimetus tegelikult olema oleks pidanud, aga seal öeldi mulle intern. Enamikes Portugali koolides lõpeb õppetegevus kusagil juuni alguses, nagu Eestiski, aga kui siin hoiavad lapsed pärast seda kuni septembrini koolist võimalikult kaugele, on enam kui tavaline, et Portugalis peab rüblik juba järgmisel päeval uuesti tagasi tulema.  Kuna lapsevanemad käivad tööl, tuuakse õpilased igal hommikul uuesti kooli, et keegi neil silma peal hoiaks. Ja nii kestab see kuni juuli lõpuni, mil kogu Portugal pea incorpore puhkusele läheb.

Koolis oligi seega minu ülesandeks nende nädalate vältel lastele tegevusi leida. Suurepärane oli, et ma ei pidanud seda tegema üksinda. Päev enne mind oli kohalik AIESEC vastu võtnud mehhiklanna Marissa, kellega koos valmistasime ette ning viisime läbi kõik mängud, tunnid ja tegevused, mis meile pähe tulid. Kuna programmi nimi, mille raames me sinna sattusime, oli „Around the world”, keskendusime Marissaga oma kultuuride ja traditsioonide tutvustamisele. Mina rääkisin näiteks jaanipäevast, iseseisvumispäevast ning laulsin nendega „Põdral maja metsa sees“ ja tantsisin Kaerajaani, Marissa jutustas Dia de losmuertos’est, joonistas calavera’sid ning meisterdas lastega piñata’sid. Lisaks mängisime õpilastega tukikat, pimesikku, enanos y gigantes’t ja calabaceado’t. See on vaid fragment tegevustest, mis me seal olles lastega ette võtsime. Äge on see, et töötades koos Marissaga portugali lastega, õppisin palju sellist nii Mehhiko kui ka Portugali kohta, mida ei suudaks mulle õpetada ükski keeletund ega reisikiri.

Nii palju mu tööst. Aga koolis lastega tegelemine ei olnud kaugeltki suurem osa, millega oma aega seal olles sisustasin. Kohe Portosse saabudes sattusin suuremasse sotsiaalsesse ringi, sest elasin Erasmuse vahetusüliõpilaste majas. Elasime oma majakeses kaheteistkümnekesi ning võtsime tihti vastu külalisi. Nädalavahetustel reisisime Portugalis ringi või grillisime aias sardiine, pidasime Ribeira esmaspäevi ning Piolho kolmapäevi. Teha oli palju ja seltskond esmaklassiline.

Minu seiklused Rumeenias kestsid kokku 45 päeva. Need 45 päeva olid täis rõõmu, pisaraid, üllatusi ja kõige imelisemaid inimesi, keda ma oma elus kohanud olen. See riik, mis on paljudele üsna mittemidagiütlev või siis teatakse seda ainult kurikuulsate Dracula-lugude tõttu, on tegelikult nii palju enamat ja vingemat.

Rumeenia polnud kaugeltki mu esimene valik, sest mind valdas suur kihk kontinendilt kaugemale siirduda. Kokkulangevuste tulemusena sattusin aga just sinna riiki, mis polnud küll nii eksootiline, kuid piisavalt kaootiline, et minugi meeli kõditada. Projekt, milles osalesin, kandis nime Experience Around The World ning tõi kokku 10 vabatahtlikku tervest maailmast, kelle ülesandeks sai lastekodulastele õpetada inglise keelt, tutvustada oma kultuuri ja teha nendega muid kunstilisi tegevusi. Meie peatuspaigaks oli üks Rumeenia linnake nimega Iasi, mis on tegelikult neljas suurim linn Rumeenias ning kus ei tulnud puudust ei tänavakoertest, mustlaslastest ega ka agaratest politseinikest.

Enne Rumeeniasse minekut oli mul ennast tõsiselt raske motiveerida. See riik polnud minu esimene valik ning ka sellesse projekti olin sattunud läbi juhuse. Lisaks tundus 6 nädalat meeletult lühike aeg, arvestades seda, et varem olin terve aasta olnud vabatahtlik naaberriigis Serbias. Siiski oli selles projektis kuhjaga väljakutseid, kui mitte öelda, et terve see projekt oli mulle üks meeletu väljakutse ning see hoidis mind veel motiveeritumana. Ma polnud kunagi lastega kuigi intensiivselt töötanud ja või öelda, et paari aasta eest ma isegi kartsin lastega tegeleda. Samuti ei tundnud ma ennast loovtegevustes kuigi kindlalt ja avalik esinemine oli üks mu suurimaid hirme. Meie projekti vabatahtlikud jagati paaridesse ning saadeti lastekodudesse üle terve Iasi. Minu paariliseks sai saatuse tahtel üks Singapuri poiss. Alguses tundusid tunnid lastekodus üsnagi kaootlistena. Laste tähelepanu hajus tihti ning neid oli raske tegevustest huvitatuna hoida. Lisaks soovis igaüks neist ainult minu ja mu paarilise tähelepanu osaks saada, kuna lastekodus nad sellise kohtlemise osaliseks igapäevaselt ei saanud ning see oli emotsionaalselt üsnagi väsitav. Kuid mida aeg edasi, seda vabamaks õhkkond muutus. Lapsed harjusid meiega ja meie oma vahvate lastega. Juba üsna pea sain selgeks, et lastega töötades ei saa jälgida mingisugust kindlat kava ega plaani, sest lapsed pole masinad, kes käsu peale juhiseid täidavad ning nõnda tuli meeletult palju improviseerida. Aga me jäime ellu ja peagi olime kohalikud superstaarid, keda pikisilmi oodati ning lahkudes pooleks üritati kallistada.

Kogu see kogemus ei keerelnud siiski vaid töö ümber, vaid meil oli piisavalt aega ka teiste vabatahtlikega koos veeta ning terves Rumeenias ringi reisida. Ma hindan meeletult teiste vabatahtlikega veedetud aega, sest mu enda projektikaaslasted said mulle ootamatult nende kuue nädala jooksul asendamatuks perekonnaks. Võin uhkusega öelda, et nüüd on mul isa Rumeeniast ja õed-vennad Brasiiliast, Portugalist, Šotimaalt, Türgist, Egiptusest, Singapurist, Malaisiast, Indoneesiast, Kreekast ning Hongkongist. Lisaks enda projektikaaslastele oli mul õnn saada tuttavaks inimestega teistest projektidest üle Rumeenia. Nõnda ei olnud ma lõpuks osa vaid ühest projektist, vaid päris mitmest ning see oli meeletult vinge tunne.

Sel suvel osalesin AIESEC'i vabatahtlikuna Rumeenias, Transilvaania regiooni südames asuvas linnas Cluj-Napoca, toimunud kuue nädalases projektis ReBranders. Projekt on toimunud juba mitme lainena: üldine eesmärk on aidata kohalike ettevõtetel ja institutsioonidel ennast paremini turundada. ReBranders 4.0 projekt, millega mina seotud olin, tegeles Babes Bolyai Ülikooli erinevate instituutide aitamisega ning ülesanded olid vastavalt, mida konkreetne insitituut soovis. Üldiselt tähendas see porsterite/plakatite/videote loomist, turundusstrateegia välja mõtlemist, sotsiaalmeedias nähtavuse parandamist, ideede välja käimine või ka  partnerlussidemete loomine teiste ülikoolidega. Kuna aeg oli üsna lühike, mis me instituutides töötasime, siis oli iga tiim pigem väike osa üldisest protesessist, mis ülikoolis toimub, kui suure muutuse otsene tekitaja.

Üldiselt jäin oma kogemusega rahule ning arvan, et AIESEC teeb väga tänuväärset tööd projektidega. Kuidas muidu saaks kokku nii multikultuurne noorteseltskond, kes koos tahavad midagi ära teha- egpitlased, eestalne, pakistanlased, mehhiklased, kanadalased, ameeriklane, türklased, zimbabwelanna, slovakk, tšehh, itaallane, brasiillane, malaisialane, tai... kogu maailm oli mul kuue nädala jooksul peo peal. Mul ei ole kunagi varem olnud näitkes  asiaatidest või moslmemitest sõpru, aga nüüd on neid mitmeid. Üks toredaid asju ongi selle juures, et erinevad kultuurid saavad omavahel kontakti ja see kaotab hirmu ning valerusaamu, nagu näitkes mul oli moslemite suhtes terrori rünnakute tõttu tekkinud, isegi kui loogiliselt võttes teadsin, et on tegu olnud ainult väga ekstreemsete inimestega islamistide hulgast.

Sain väga väärtuslikku tiimitöö kogemust endast täiesti erinevalt mõtlevate inimestega. Peamine ongi noorena see, et on võimalik nõudmistevabas keskkonnas ennast kogeda mitmete külgede pealt, kus kõik inimesed peegaldava sind tagasi kuidagi erinevalt. Hakkad tajuma, kui väikese mullis igapäevaselt elad, vaatamata sellele, et on infoajastu ning kõik teavad „kõike” interneti läbi - otsene kogemus on midagi muud. See on isiklik ja jääb osana sinusse endasse ning toob välja midagi, mida sa ei teadnud varem, et sinus olemas on. Seejuures iseenda tundmine ja inimestega toimetulek on oskused, mis on elus hindamatud.

Mina käisin vabatahtlikuna Mexico City’s ning tegelesin 5-13 aastaste lastega kohaliku põhikooli suvelaagris. Tegin otsuse vabatahtlikku tööd tegema minna üsna spontaanselt, kuna soovisin lihtsalt reisida, hispaania keelt arendada ning midagi minu jaoks teistsugust proovida. Eelnevat kogemust mul lastega töötamisel ei olnud, kuid arvasin, et saaksin sellega üsnagi hästi hakkama.

Kohale jõudes ei teadnud ma kindlalt kuhu ma elama lähen, kuigi ühe kohaliku peretütrega oli paar sõna räägitud oli minu tulevane majutus siiski küsimärgi all. Välja kujunes tegelikult kõik ülimalt hästi ning kohalikud AIESEC’i liikmed olid väga sõbralikud, lahked ning ’Host family’ oli mul koheselt sinna jõudes olemas.

Esialgu pidi tööperiood olema 6 nädalat ning arvestasin, et enamus aega, mil seal veedan on töötamisega sisustatud, kuid plaanide muutuste tõttu oli tööd ainult kolmeks nädalaks ning vaba aega kujunes rohkemaks kui esialgu arvasin. See sai asjalikult sisustatud. Aitasin uusi kohalikke sõpru erinevate koolitegemistega, sotsiaalelu kujunes kiiresti värvikamaks kui kodus. Tutvusin ka paljude uute ja erinevate inimestega erinevatest maailma nurkadest.

Eredamaid hetki on meeletult raske välja tuua, kuna neid oli lihtsalt nii palju. Iga päev juhtus midagi minu jaoks uut ja erakordset ning elamusi oli jalaga segada. Ei oska öelda kas see tulenes riigist kuhu läksin või ongi kõik projektid sellised. Sain omale uusi parimaid sõpru ning leidsin nüüdseks väga kalliks kujunenud inimesi.

ERK HETK või pigem lihtsalt naljakas:

Otsustasime ühel argipäeva pärastlõunal Põhja-Hiinast pärit kolleegi Iain’igaKFC’sse sööma minna. Astusime peauksest sisse ning soetasime mõlemad oma toidu. Lauda istudes hakkas söögisaalis kole ärevus tõusma. Meiega tahtsid restoranis pilti teha pea kõik väikesed lapsed ning samuti nende vanemad. Isegi nõrgemast soost restorani töötajad soovisid nii minuga, kui ka Iainiga sõbrapilti teha. Ilmselt ei olnud teiste rasside esindajad naabruskonnas kõige sagedamini nähtud.

Kokkuvõttes jäin väga rahule, ootused olid pigem madalamad kui lõpuks välja kujunes. Esialgu arvasin, et tuleb ikka meeletult töökalt aega veeta, kuid kõik oli tasakaalus. Samuti ei oodanud sealt leida meeletult häid sõpru, pigem arvasin, et leian tuttavaid, kuid kujunes vastupidiseks.

Soovitan tulevastel vabatahtlikel kindlasti natuke uurida sihtriigi kultuurilist tausta, samuti valmistada näiteks nimekiri kõikidest asjadest mida soovid riigis näha ning mida soovid ära teha. Soovitaksin olla võimalikult avatud ning suhelda kõikide inimestega kellega võimalus tekib, jätta endast positiivne mulje ning nautida kogu projekti.

Kui ma Hiinasse läksin, olin hirmul, olin šokeeritud, aga ühtlasi põnevil ja rõõmus, et võtsin vastuse julge otsuse. Seitsme nädalaga külastasin seitset Hiina linna, nägin palju ja kogesin veelgi enam. Otsustasin minna vabatahtlikuks Hiinasse, sest tahtsin ennast proovile panna, tahtsin elada teistsuguses kultuuris, tahtsin teha midagi erakordset, mida mäletada oma elu lõpuni.

Projekt Dare to Dream 3.0, milles osalesin, oli üks suuremaid AIESECi projekte Aasias. Sellest võttis osa 68 vabatahtlikku 32-st riigist ning see oli ka üks põhjus, miks selle valisin. Tööülesanneteks olid 5-16 aastastele lastele inglise keele õpetamine ja oma riigi kultuuri tutvustamine. Reisisime peaaegu iga nädal uude linna ja kooli, et suvelaagrites noori õpetada. Iga nädal uues kohas möödus tohutult kiiresti, sest nii pea kui hakkasime mingi kooli, süsteemi või lastega harjuma, tuli juba uuesti kotid pakkida ja järgmisesse linna sõita.

Mul oli õnn õpetada kaks nädalat ühes provintsi paremas gümnaasiumis. Esialgu olin üsna hirmul, kui sain teada, et pean õpetama korraga 50nt 16-aastast õpilast, kuid hirm kadus, kui nägin klassi, mis oli täis naeratavaid nägusid. Need noored olid töökad ja sihikindlad, koolipäev algas kell seitse hommikul ja lõppes kümne ajal õhtul. Mulle jäi mulje, et õpilaste ja õpetajate vahelised suhted Hiinas on kauged, kord on range ja laste vanemad ning õpetajad seavad neile suuri ootusi. Õpilased on vaoshoitud ja häbelikud ning poisid ja tüdrukud vaevu suhtlevad üksteisega. Otsustasin, et minu ülesandeks on nende rutiinne ja pikk koolipäev põnevamaks teha. Mängisime oma õpilastega, laulsime laule ja tantsisime klassi ees, et neid natukenegi vabamalt tundma panna. Kui meile öeldi, et õpilased armuvad meisse mõne päevaga ära, ei suutnud ma seda uskuda. Nii see tõesti oli, nad imetlesid meid juba lihtsalt sellepärast, et olime välismaalased.

Kõige rohkem meeldis õpilastele, kui rääkisin Eestist, Euroopast, koolisüsteemist ja kommetest siin. Sageli küsisime üksteiselt küsimusi meid huvitavate teemade kohta, nii õppisid nemad minult ja mina õppisin Hiina kultuuri, inimesi ning kombeid tundma just tänu oma õpilastele. Kuigi õpetasin veel kahes erinevas suvelaagris, siis need kaks nädalat ühes koolis olid kõige meeldejäävamad, sest õpilased olid tõeliselt armsad ja jäävad alati mulle südamesse kui minu esimesed õpilased.

Kohtusin tänu sellele projektile imeliste inimestega, kes on pärit igalt poolt ümber maailma. Nüüd tean, et mind on alati sõbrad vastu võtmas, kuhu iganes ma reisin. Mitte ainult ei õppinud ma tundma Hiina kultuuri, vaid õppisin iga päev midagi uut Brasiilia, Türgi, Malaisia, Austraalia, Egiptuse, Indoneesia, USA, Portugali, Kasahstani, India, Mehhiko, Kanada, Rumeenia või Inglismaa kohta. Vaatamata sellele, et oleme kõik pärit erinevatest riikidest ja igaühel on oma iseloom, arusaamad ja kombed, olid meil ka ühised eesmärgid ja unistused.

Käisin Shanghais ja Pekingis, mis on maailma ühed suuremad linnad, nägin punaseid propagandaplakateid, ujusin kõige mustemas merevees, mida kunagi näinud olen, hingasin sisse saastatud õhku ja uitasin ringi sudus. Õppisin end väljendama käte ja jalgadega, sest inglise keelt seal peaaegu ei räägitagi. Sain osa hiinlaste lahkusest ja abivalmidusest, õppisin sööma pulkadega, sest teist võimalust lihtsalt ei olnud ja sain maitsta tõelist rohelist teed. Sõin vürtsikat hiina toitu ja proovisin ka ämblikku, kuid hiinlaste maiuspalad nagu kanajalad ja pardipea jäid proovimata. Nautisin imelist vaadet Huashani mäe tipus, nägin oma silmaga Terrakotasõdalasi ja jalutasin Suurel Hiina müüril, mis kunagi tundus olevat kauge unistus. Iga päev oli seiklus, pärast kahte nädalat Hiinas tundsin, et olen teinud enam, kui tavaliselt terve suvega Eestis.

Minu vabatahtlikutöö kogemus kulges samal ajal vahetusüliõpilasena Türgis elamisega. Teadsin, et Erasmuse programmis osaledes saan suhelda eelkõige teiste välismaalastega. Selleks, et tõelist kohapealset eluolu tunda õppida, läksin läbi AIESECI kahte kohalikku kooli inglise keelt õpetama. Kindlasti oli selle otsuse taga soov ennast proovile panna ja näha, kas saan klassitäie võõra riigi õpilaste ees hakkama. Kuna kohalike inglise keele oskus on võrdlemisi tagasihoidlik, lootsin pakkumist vastu võttes, et ehk on minu keeleõpingud vähemalt mõnele noorele inspiratsiooniks või eeskujuks.

Läksin Marokosse omamata kogemust ülimast külalislahkusest, muslimite traditsioonidest, imelisest loodusest, tõelisest südamlikkusest. Just seda kõike ma seal sain... ja rohkemgi veel.

Minu perekonda kuulub pärast projekti 24 uut liiget Venemaalt, Türgist, Tuneesiast, Prantsusmaalt, Jaapanist, USAst, Pakistanist, Kasahstanist, Venezuelast, Kolumbiast, Taiwanist ning loomulikult Marokost. Pärast nendega kohtumist tean, et mul on õdesid ja vendi üle maailma ning olen teretulnud iga oma pereliikme koju. Kõigi projektis osalenutega saime ühise hingamise koos teineteise kõrval elades ning muresid ja rõõme jagades. Kõik toimis kui kellavärk- üksteisele sai kindel olla ning koos eesmärke püstitades suutsime neid ka saavutada.

Peale bakalaureusekraadi saamist otsustasin teha midagi teistsugust ja minna vabatahtlikuna välismaale. Minu unistuste sihtpaik oli Kagu-Aasia ning valik osutus Vietnami kasuks. Valisin riigi, mis oleks kultuuriliselt ja arengult hoopis teistsugune kui Eesti. Varasemalt teadsin ma Vietnamist vaid Vietnami sõda, kommunismi ja rõõmsaid inimesi. Kuid peale seda kogemust võin öelda, et seal peitub palju rohkem.

Vietnam on oma olemuselt väga rikas, Põhja-Vietnam on kaunistatud ääretult suurte riisipõldudega, taevasse ulatuvate mägedega ja unustamatu Ha Long Bayga, kuid Lõuna-Vietnamis asuvad ühed parimad surfamispaigad, imeilus Mekongi delta ja suurepärased rannad. Mina suutsin kahe kuu jooksul külastada kõiki neid paiku, mis jätsid mulle kustumatu mulje. Peale enneolematu maa on vietnamlased väga külalislahked ja avatud võõramaalaste suhtes.

Minu praktika kogemusest on juba üsna palju aega mööda läinud, kuid tagasi mõeldes tundub see olevat justkui eilsel päeval. Minu vabatahtlikuks olemine leidis aset Indias, Ahmedabadis, nende mõistes väikses linnakeses. Projekti eesmärk oli tutvuda India kultuuriga ning teha ka erinevaid vabatahtlikke töid. Mängisime lastega slummides, külastasime puuetega inimeste keskusi ning veetsime aega India naistega käsitööringides. Projekt oli üllatavalt hästi planeeritud ja tegemisi oli igas päevas. Tööga kõrvuti sai palju aega veedetud ka lõbusalt. Kohalik AIESEC korraldas mitmeid väljasõite: vaatamisväärsustega tutvusmisi, restoranide külastusi ning muid toredaid üritusi. Alati said ka ise planeerimises kaasa rääkida, kuhu minna ja mida teha.

Olen juuratudeng ja hetkel töötan LHV pangas juristina. Alles hiljuti tulin tagasi Lõuna-Aafrikast, kus veetsin 6 nädalat vabatahtlikuna töötades. Idee vabatahtlikuks minna tuli minu venna tüdruksõbralt, kes käis AIESEC-i kaudu Brasiilias vabatahtlikuks. See ettevõtmine tundus väga põnev ja otsutasin ka proovida. Lõuna-Aafrikas töötasin organisatsiooni heaks, mille nimeks oli CHOSA ehk Children of South Africa (www.chosa.org). Peamiselt oli nende poolt organiseeritud programmi sisuks lastekodu lastele peale kooli tegevuse organiseerimine. Programmi eesmärgiks oli arendada nende inglise keeles suhtlemisoskust ja nende maailmapildi avardamine. Lisaks lastekodu õpetajate igapäeva töö oskuste arendamine – näiteks finantsipidamine.

Eelmisel kevadel otsustasin vabatahtlikku projekti kandideerida, sest uskusin, et see arendab mind tohutult palju. Mõtlesin, et saan juurde enesekindlust ning võimaluse tõestada endale, et igal inimesel on midagi teistele jagada või anda ning et olen võimeline teisi inimesi aitama.

Uskusin, et vabatahtlikus projektis osalemisest ei saa ma mitte ainult head töökogemust ja teadmisi, vaid ka julguse jagada ja ellu viia oma ideid, seejuures teostades positiivseid muutusi. Suvi Kairos pakkus mulle kõike ülalnimetatut ja veel palju muud! See kogemus avardas mu silmaringi igas suunas.

Ma jäin oma suvega nii rahule kui üldse võimalik.

Läksin projektile, kuna soovisin üht põnevat suve, igatsesin reisida ja näha, mille võrra erinevad mõne teise kultuuri inimesed eestlastest.

Olin Itaalias, Triestes, töötasin lastelaagris inglise keele abiõpetaja ja kasvatajana. Töötasin esmaspäevast reedeni, iga päev  oli ette nähtud 5 tundi (kuna mulle seal meeldis, olin ka ühe lisa abinädala, mil töötasin 3 tundi). Lapsi oli umbes 10 ja peale minu veel üks õpetaja (2 naist käisid vaheldumisi). Mul vedas tohutult, kuna õpetajateks sattusid väga toredad naised, kellega sain lähedaseks ning käisin neil ka mitu korda külas õhtusöögil.

Olen alati olnud asiaatidest heal arvamusel. Seda kolmel lihtsal põhjusel: esiteks leidub Aasia mandril maailma vanim kultuur, mis on äärmiselt fantaasiarohke ja mitmekesine. Teiseks on hiinlastest koolilaste keskmine IQ kreeka (seega enamiku kaukaasia rassi) õpilastega võrreldes 5-7 punkti võrra kõrgem (Demetriou jt., 2005). Kolmandaks on neil minu arvates igas mõttes õnnestunud fenotüüp – armsad pruunid silmad, täidlased tumedad juuksed ja mõõdukalt pigmenti ka veel pealekauba. Soovist töötada koos suurepäraste inimestega ja saada tuttavaks nende kultuuriga, läksin ma 2012. aasta suvel kaheks ja pooleks kuuks Vietnami, Saigoni suurlinna. Töötasin seal AIESECi projekti “Living with HIV” raames. Siinkohal jagan teiega vabatahtliku tööst saadud kogemusi.