Sõnajalaõis

su karje on vaikinud, su käed ei sega oma löökide rahu. Sa sured vaikselt

hingeõhk tuules

liikumine lehtedes

leek ööpimeduses

mu ema kunstiteraapia tunnid ei olnud et aidata paraneda minevikuhaavadest nagu mina arvasin

need olid selleks et olla rahus sellega mis teda ees ootas

surm

mu onu kõndimas välja haiglatoast nagu täis pisaraid ajal mil ma veel ei teadnud et mu ema on kahe nädala pärast surnud

sest ema ütles talle et ta sureb

kui ma kõndisin plastist välja nuttes ja sosistasin vennale Mis juhtub kui ta ei saagi paremaks? ning ta pidi vastama(teades et ema ei saa paremaks) kõik saab korda

nad kõik teadsid

Nad kõik teadsid poolteist aastat

et ravi ei ole

et ema sureb

ja ka tema teadis seda

ja nüüd teda ei ole

ja mina nutan uksi elades koos onimesestega keda ma vihkan

ja ma igatsen teda iga päev

ja iga päev aina rohkem

kes teab kaua ma veel kannatan igatseda

üks hetk ma kas murdun

Kui elupuu närbub

Hing murdub

pärlid mu silmist söövitavad põski

kõik oli hea