Vabandamina

On öeldud, et vabandamine on tühi paljas sõna ja see ei tähenda mitte midagi. Olen varem alati vastu vaielnud. Enam ei vaidle.

Ma usun, et sõnad "Palun vabandust, et ma sulle haiget tegin" on iseendale ukse avamine parema mina poole. Kui sa oled kellelegi öeldnud või teinud midagi sellist, mis on neile valu tekitanud, siis oled teinud valu ka endale (teadlikult või mitte). Kui sa oled võtnud hetke, hinganud paar kainestavat hingetõmmet ja mõistnud, et ma tegin talle haiget ja tunnen ennast ka halvasti (tunnen ka valu), siis loomulik jätk protsessile on vabandamine. Esimene samm on verbaalne vabandamine. Teine samm on tegutsemine, mis näitab, et sa tõesti kahetsed, mida tegid. Ma leian, et kui esimest sammu ei tee, siis teine ka ei järgne. On see nii? Või soovib keegi muud öelda, midagi, mis viitaks ehtsale ja reaalsele elule?

Ma olen olnud mõlemal pool, vabandaja ja see, kelle ees vabandatakse. Saan aru nüüd öeldust, et vabandamine on mõttetu, et see ei muuda olnut olematuks. Olen täiesti nõus sellega. Ma sain haiget ja seda valu ei tee miski olematuks. Saan ka aru, et valu jääb ja võibolla süveneb, kui ei järgne vabandust ega kahetsust. Kui järgneb vabandus, ent valu on endiselt kehas, südames ja silmades, siis isegi valu kõrvalt hakkan ma tundma armastust. Nagu oleks vabandamine ja armastus kuidagi seotud. See valu hakkab vähem valutama. Ja kui see inimene, kes tekitas valu, muudab nüüd oma edaspidist käitumist, siis terveneb keha ja süda, ning silmi kaunistab pisarate asemel rõõm ja sära.

Olen ma haiget tegija või haiget saaja, mõlema olukorra puhul on mul vastutus aru saada, milline oli minu roll selle valu sünnis. Ma vastutan oma tegude ja sõnade eest ning tagajärgede eest, mis need kaasa toovad. Ja sealt liigun edasi, parema mina poole.

Olgem aeglasemad ütlema ja tegema midagi sellist, mis tekitab valu. Elagem aeglasemalt, hingakem aeglasemalt, mõelgem vähem ja olgem kohal/hetkes rohkem.