Katja Stroofi luulenurk

1 ainus Kainsus.

(             -              v             -      )

ka iseendana elamisega.

Mõnikord haarab rinnus paineiga hingetõmme muutub valusaks ning äkitselt on naeratamine raske kes teab mida seda põhjustab. Kas on see olnud minu süü, et asjad on nüüd nii nagu nad on? Ma vaatan taevast, ma vaatan maad, ükskõik kuhu ma ei läheks, ei suuda ma sest tundest vabaneda. Ma loodan, et kunagi saabub päev, mil ma mõistan, et enam ei haara mu rinda see imelik paine, mis kägistab. Kord tuleb päev, mil ma pean kartma seda, et mind ei võta enam äng, vaid see teadmine, et on üks imeilus päev, mis jääb vaid mälestuisse, ning kunagi ei saa sinna naasta. Eks seda polegi vaja, sest mu rinda täidavad vaid ilusad päevad ning ükskki hirm ei pääse sellele ligi.

Jalad emajões ning emajõgi voolab minu varvastest läbi. Joon klaasitäis vett, teades, et varsti leiab see vesi tee linade vahele. Soe raal põlvedel ning akna taga sabistab sama soe vihm. Päike paistab läbi saju - peegeldused murduvad ning kõike on lõpuks näha. Tärkab ilm ja sünnitakse unest, et saaks tänagi rüübata veel.

Ei ükski tuul puhu tal purjedesse ent liigub siiski.

Ärgates ma tõmban käega üle oma silma, kukub maha kuivanud mäda Mul on kahju sellest, kuis inimkeha on oma vaimuga sarnane. Või vahest vastupidi, kuidas vaim virgub, ent keha mitte. Keha kosub, ent vaim närbub. Mis on enne, kas muna või kana - kas enne tuleb mõte või tuleb põhjus?

Eelnev kõlab küll pessimistlikult, ent kui oled omas peas, ei pea sa mitte kui midagi muud tegema kui vaid mõtlema - ja see sünnib nõnda su jaoks. Kui keegi sust ei mõista, siis see otseselt su süü - süsteem ongi vigane.

http://kohviradio.com/ns48

Täpselt nõnda nagu öeldud sa vaatad aknast välja, põletab päike kuumad pilgud mööda bussijoont, aevastad ning silmis löövad sädemed - nervus opticus teeb sulle nalja ning kõdistab sinu nina. Säärane jääb see kevadpäev mällu üks päev, kus aevastasid peatuses avastades suurt linna.

See on minu tänase päeva uudis.

Täpselt nii, kevad on lõpuks jõudnud Tartusse ning te ei kujuta ette, kui mõnna on käia lühikese mantliga nüüd väljas. Päike paistab ning miski ei ole palav ega külm enam, vaid puhas rõõm elamisest. Ubi bene, ibi patria.

Peegli ees ma näen palju - valged kivid, punane keel, oranž särk, kollane sein, roheline radiaator, sinine hambapasta lilla hambahari, violetsed silmaalused. Aknast välja näen siiski rohkem.