Art in crime

"Kas me sellist muusemi tahtsimegi?" Tartu Kunstimuuseum 23.01 - 09.03.2013

Küsimus "Kas nüüd on kunst?" kuulub näituse "Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?" alla, tegelemata tänavakunsti või grafiti siseste kvaliteedikriteeriumide täitmisega. "Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?" on koha- ja kontekstispetsiifiline näitus, mõnes mõttes ka metanäitus, mille puhul kunstiteosed suunavad tähelepanu muuseumile, kus neid eksponeeritakse. Antud ruumi kontseptuaalne raamistik ja sealtkaudu ka selle visuaalne lahendus tuleneb konkreetselt muuseumi kui eksponeerimisplatvormi iseärasustest.  Eksponeerides kõrgeimate standardite järgi tänavakunstnike või grafiti kirjutajate loomingut, oleks olnud allumine muuseumi vaikimisi etteseatud kvaliteedinõudele, mida ma ei tahtnud teha, lootes seeläbi säilitada ja edasi anda selle kunstinähtuse juhuslikkust ja kontrollimatust.  Ruumis on esitletud kahte äärmust - ühes seinas lo-fi "sodi" ning teises seinas Edward von Lõnguse "Koidula/Tammsaare" lõuendil, mis on algselt pärit eelmainitud keskkonnast. Nendevahelist teravat vastuolu on rõhutatud sametpiirdega lõuendi ees, mis ironiseerib koos MinaJaLydia natüürmordiga kunsti "seaduspärasuse" ja muuseumi legitimeeriva toime üle.  Kahjuks peab tõdema, et eesti tänavakunst ja grafiti on veel liiga habras säärasteks kontseptuaalseteks mängudeks - nagu ma olen Kaarel Susi sõnavõtust aru saanud, peab kunst muuseumis tekitama "ilusaid mõtteid" (vt näiteks "teoseid, milleta ei saa elada" samal näitusel) - nii ka väljenduslaad, mis on pärit tänavatelt.

Lisan ka teksti, mis on avaldatud näitust saatvas giid-kataloogis.

Kas nüüd on kunst?

Nii muuseumil kui ka selle külastajal on teatud ootused ja eelistused, millist kunsti peaks näitusesaalis eksponeerima. Justkui oleks muuseumil etikett, mida järgida nii vormistuslikus kui sisulises plaanis. Heade tavade rikkumine võib järjekordselt kunsti mainet kahjustada. Kas teatud kunsti saab pidada sobimatuks muuseumis esitlemiseks? Milliste näidete põhjal seda võib öelda? Milline võiks olla muuseumi positsioon peavoolu ja alternatiivsete, definitsioonidele allumatute kunstinähtuste suhtes – kumba peaks eelistama? Isegi kui tänavakunsti kohalolu on Tartu linnas silmnähtav, võiks küsida, kas muuseumil, kui kõrgkultuuri kandjal on sobilik esitleda allhoovuslikku kunstinähtust?

10.-14. augustil 2013 toimus Pärnus tänavakunstifestival Sõnum Seinal. Festivali raames toimus Pühavaimu 17 hoone sees ja selle ümber mitmeid eriilmelisi üritusi – osa hoone välisfassaadist kaeti Soome tänavakunstirühmituse Multicoloured Dreamsi muraliga, hoone 16 aknaraami täideti konkursi läbinud kunstnike töödega, ühtlasi toimus Marika Agu kureeritud näitus “Viirastus”, kus osalesid eesti tänavakunstnikud MinJaLydia, Edward von Lõngus, Carl-Robert Kagge, Viktor Gurov, TAF ning Pintsel.

Fotodokumentatsioon näitusest on avaldatud Artishoki blogis.

Sirbis on "Viirastuse" näituse soojenduseks kirjutatud artikkel "Tänavakunst raami sees ja selle ümber". 

Tänud: minu isa, Timo, Sõnum Seinal meeskond, Hanna, Pent, Roomet, Maarin.

Urban art refers to a free and limitless territory in which we stumble upon a great collection of works, rustic and wild in appearance, that have surpassed the confinements of the museums, the canvas and the easel of the traditional painter, to freely overflow the walls of the city with an amazing feast of color. 

Venezuelan muralism is a way of producing ideological messages that assist in the creation of revolutionary consciousness, while generating a productive occupation to hundreds of young artists, who cultivate it. 

Juan Calzadilla

In June 2013, I gave a talk at the Prosessifestivaali about the main principles in Estonian street art and graffiti. The festival brought together international artists, mainly Estonian and Finnish. It was held by the Estonian Institute in Helsinki.  The text might suffer under over-conclusiveness, so be careful reading it.  

I must admit that my knowledge about street art and graffiti doesn’t reach any other Estonian city than Tartu and Tallinn. Both have their own character and monumental sights. Tartu has gained a reputation of being the street art capital of Estonia, the officials of Tartu have noted some kind of immanent socium-control that doesn't let things get too much out of hand. On the contrary the officials of Tallinn have declared 0-tolerance on any spray-painted visual expression in the public space. When Tartu is mostly known for stencils, Tallinn is known more for free-hand spray-painting. As Estonian graffiti artist TAIK has mentioned, the first spray-painted tags appeared in 1994 on the side of Viru Hotel, which were done by Finnish graffiti writers. In the nineties with the arrival of cable television and music channels like Viva, MTV and MCM, hip hop culture started to sneak into Estonian youngsters identity search. Early nineties were the starting point when the first modest experiments using spray paint started to appear in Estonian bigger cities. From the mid 90s onwards Estonian street art and graffiti scene has been rather prosperous due to the spread of the Internet.  Graffiti grew out in a very context-specific conditions, but in Estonia, foreign subculture's values were adopted without any criticism, without giving their own behaviour any critical thought. Everything characteristic for hip hop culture starting from graffiti to clothes, music and even vocabulary was adopted. Also writing on train cars is a typical expression of graffiti. When in metropolitan cities the piece gets a lot of audience, in Estonia, the train cars end up between fields and forests, creating an obscure impression of clashing urban and rural. Perhaps it's tempting to put street art and graffiti into opposition, but I think the relationship is not so black and white. Graffiti is generally considered to be directed inward, in other words towards the circle of its connoisseurs. Graffiti writers are not looking for the appreciation of the wider public and due to which the audience misunderstand graffiti writer's motivations, feel irritated for graffiti's visual effect which is often associated with something fearful or dangerous. Street art is considered to be directed more outward, more eager to communicate with its viewer taking it's content from easily obtainable topics. Although, there are several examples of implicit, self-conscious street art which meaning is very difficult to access regarding the site-specific context or it's figurative appeal. Street art has numerous conceptual ambitions, which are partly derived from the choice of medium. Doing stencils gives way for taking samples from already existing figures, leaving free-hand composition behind. More and more street artists use Photoshop for preparing their images. Stencils are reusable, which can be seen as a positive aspect as the artist is able to produce many stencils in different places increasing the artist's visibility. Although in case of reusing the same stencil too often, it can devalue the work. The medium determines street art's location. If small-scale stencils are easy and quick to install in crowded places, then free-hand compositions need longer time for realizing large-scale pieces. Peaceful no man's land gives security. Such places include all sorts of under-bridges, abandoned buildings, in general – places with low social control. In Tallinn these places include Linnahall, Ceramics Faktory, concrete walls at the seaside, In Tartu the places to look for large-scale street art include the self-imposed graffiti gallery called Betoon near the railway station and the Vabaduse bridge. Võru street hosts legal murals, which are the outcome of the street art festival Stencibility. Another example of street art's defining principles is the love-hate relationship with the institutional figures that regulate street artists activity. Street artists seek for independence from galleries and curators, claiming that their work belongs only to the streets, but at the same time they look for acknowledgement and feedback for their work. In 2013 a street artist from Tartu sold his work at an auction for considerable 1200 euros, also the same work has found its place in the collection of Tartu Art Museum. In some cases the institution and street artists meet halfway. In May, 2013 a controversial coincidence happened involving different positions of power. The situation involved the city council of Tartu and street art activists, who have been organizing street art festival Stencibility. The city of Tartu decided to puff the walls of a bridge that hosts an illegal gallery for street art. The bridge was opened in 2007 and soon enough the first stencils started to appear on its fresh concrete walls. In recent years the self-curating exhibition under the Vabaduse bridge has developed into something that couldn't just overlooked, it had gained the most prominent status among street artists where to show their work. When some alerted citizens noticed something strange happening under the bridge, they called the mayor of Tartu to ask for an explanation. It might sound strange, but it is really what happened. The mayor backed away, interrupted the puffing and asked for consultation from the organizers of the street art festival Stencibility. The organizers of Stencibility decided to not intervene into the changing process of the city and delegated the aesthetic decision making to the actual cleaners. Bringing it all together, the basic principles in Estonian street art can be drawn from the medium of choice, which also determines the work's location. In some sense graffiti serves the function for street art to relate itself with graffiti genealogically bringing forth street art's difference with it, although I think both phenomenons in some aspects share the same ambitions.

The exhibition at Prosessifestivaali was curated by Viktor Gurov and organised by Estonian Institute in Finland. 12.06 - 20.06.2013 Suvilahti, Helsinki.

Participating artists: Multistab aka Signor Sick, Karma & Pheriskoop, Lé 60 aka Ryrerei &  Oby, Uku Sepsivart, MinaJaLydia from Estonia, Egs, Frank & Japhy, JussiTwoSeven and Pallo from Finland, Nug (SWE), 2Shy (FRA), Petro (UK), Flying Förtress (GER).

Don't forget to notice a strong motive in these following photos: (photos by Lauri Täht)

The exhibition opening:

Still backing it up - Frank & Japhy "Easy Rider" (FIN):

Multistab (EST)

Jussi 27 (FIN)

MinaJaLydia (EST

Lé 60 (EST)

Petro (UK)

Uku Sepsivart (EST)

Work in progress:

Mitte miski ei vabanda välja mu nahaalsust, avaldades näituse materjale pool aastat hiljem selle toimumist.

Külastasin juunikuus Baselit, mil toimus prestiižne kunstimess Art Basel. Messiga kaasnevad mitmed satelliitmessid ja näitused üle linna, mis teenivad tuhandete kunstituristide huve. Näituste ja ürituste valik on väga mitmekesine, esindades seinast seina kunstipraktikaid erinevatest ajastustest. Niisiis juhtusingi Art Baseli kõrval külastama Renoir' maalinäitust, linnainstallatsioonide festivali Art Parcours, Jean Tinguely muuseumi ning tänavakunstnike näitust üsna kummalises olustikus - riidebrändi Carhatt jaemüügi poe teisel korrusel. Tegelikult Carhatt Gallery ei asunudki Baselis, Šveitsis, vaid Saksamaal, 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel Šveitsi piirist (ja ühtlasi Baselist) Weil am Rheinis, kust oli ühtlasi võimalik Rheini jõge sillal ületades 5 minutiga jõuda Prantsusmaale. 3 erinevat riiki ainult 20 minutiga! Tänavakunstnike näitus oli lahendatud üsna tüüpiliselt, jaotades  kunstnikud lahtritesse, kus igaüks näitas milleks tema stiil võimeline on. Lahendasin ka ise Tartus toimunud "Eesti tänavakunstnikud" näituse samamoodi, omamata mingit katuskontseptsiooni peale manifesteeriva tänavakunstnike enesekehtestamise eesmärgi. Ka Pori tänavakunstnike näitus oli samasuguse iseloomuga.

A1one (IR) elab ja töötab Teheranis, Iraanis. Tegemist on Lähis-Ida nimekaima tänavakunstnikuga, kes alustas grafiti praktiseerimist aastal 2003. Ühtlasi on tegelenud kalligraafiaga, kombineerides araabia kirja ja wild-style'i traditsioone. Mulle pakkus äratundmisrõõmu figuuride viirutatus, põliskultuuride kunstile viitamine. Ilmselgelt on tegemist trendiga, mis on leitav ka Eesti tänavakunstist.

Honet (FR) alustas 1988. aastal Pariisis grafiti tegemist. 2011. aastal  väisas ka Tallinnat tänavakunsti ürituse KONT raames, mil merekonteinerite pinnad kattusid seitsme tänavakunstniku teostega. 

Jef Aérosol (FR) on üks esimesi, kes 80-ndatel Prantsusmaal hakkas tänavatel visuaalloomega tegelema.

Vaade galeriile - The London Police, Jef Aérosol, Honet ning A1one.

The London Police'i (NL) tööriistad

Dave The Chimp (GB)

Thierry Furger (CH). Jessss!! Fame for a day!! Irooniline lause tuletab kaudselt meelde millise pimeda põhimõttekindlusega Tallinnas Edelaraudtee rongidele grafitit tehakse. Kui rahvarikastes linnades publikut jätkub isegi selleks üheks päevaks enne, kui rong puhtaks tehakse, siis Eestis toimetavad rongid peamiselt põldude ja metsade vahel ja publik on üsna puudulik. 

Smash137 (CH)

Czarnobyl (PL) Kohati laskun selle küborgi uurimisel Rorschachi-laadsesse testi, kus tuletan olendi sees peituvat võrgustikku, juhtmete ja nupukeste funktsiooni jms. 

SatOne (D)

... ning viimaks tööd, mille autori kohta läks info kaduma.

Tegin seeria abstraktsetest moodustitest. Püüan ajada ikka mingit tapeedimustri joru, teha sümmeetrilisi kardinaid. Ips tegi enda sõnul suurenduse sellest samast plastmassklambrist, kuid vist meenutab rohkem seinavaipa :P Loodetavasti teen järgmine nädal veel cuprockingut, kuid siis juba uude kohta.  

Näitus „Tänavakunsti memorabiilia“ 09.08.2012 – 8.09.2012 Tartu Loomemajanduskeskuse kollases majas Kalevi 13 Trepigaleriis ning kohvikus Spargel

Näituse avamine 9. augustil kell 19:00 Tartu Loomemajanduskeskuse kollane maja Kalevi 13 on avatud E-N 09-23, R-L 09-01. Näitus on tasuta.

And last, but not least video sellest, kuidas ma julmalt ühe minutiga värvin üle Hypnoboosteri ja KLR-i 4 päeva maalitud seinamaalingu Y-galeriis. Tagasi valgesse kuupi...

Videokollaži multivendadest sai esmalt näha "Eesti tänavakunstnikud" näitusel, jättes iga 8:12-ne minuti järel galerii seinte vahel kajama linnulaulu. Kontrastne on see Multistabi õues joonistamine - suvel on küll mõnus muuhulgas õlle libistada, aga talvel on mitmeid tunde miinuskraadidega joonistamist üsna raske ära kannatada. Multistab tööd on ajamahukad, sest mõõtmedega ei koonerdata. Nina vastu seina redelil kõõludes, võivad proportsioonid kergesti käest minna, kuid samas jätavad nende karakterid palju veiderdamisruumi ja annavad planeerimata jõnksud andeks. Ise nad on ju kutsunud oma karaktereid "kollideks".  Video 6-ndal minutil näeb Signor Sicki tööd kuskil mahajäetud majas, millest on tehtud alljärgnev imekena foto. Üsna puzzling, mitmeti mõistetav töö, mida ei saa soravalt lugeda... Kui kokku veerida, siis kõlab mingi veider moodustis, mida ei julge välja öelda. 

Pintsel on alates 2001. aastast Tallinna tänavatel tegelenud visuaalloomega, ent sümbolistlikke pintsleid hakkas ta tegema 2009.Tema tegevusele võib tõmmata paralleeli grafitis esineva tagimisega, kuid selle asemel, et keerulise kalligraafiana oma nime kirjutada, kasutab Pintsel enda märgistuseks pintslit ja selle poolt tekitatud voogavat värvilainet. Tema meelissihtmärgiks lääbakil, mahajäetud ja otstarvetute hoonete seinad. Pintsel on väga praktiline töövahend toimides allkirja kui teosena.

Kui 2009. aastal keegi Delfi uudisteportaali toimetusest pildistas Pintslit Viru Keskuse katusel joonistamas, oli ta sunnitud hoidma veidi madalamat profiili nii teoste iseloomu kui ka asukoha valiku suhtes. Seepärast võis linnas kohata kujutist pintsli käepidemest, mis värvipotis oli ootamas hetke millal tagasi välja tulla...

Too seik Viru Keskuse katusel on vaid 1 mitmetest, kus Pintsel tema enda sõnul – teraapiat on saanud. Nimelt võitleb ta kõrguse kartusega. Fahle maja kõrval asuvale tellismajale on ta katuselt alla rippudes rullinud ka oma nime.

Peale pintslite joonistamise on tegelenud Pintsel ka urban interventioniga, millest on näha fotojäädvustusi.

llegaalne kiht

"Tallinna kesklinnas seisis üks auto, mis kandis endal grafitimeediumil tehtud reklaami. See torkas paljudele silma ja kerkis küsimus, kas meie linnas on siiski aerosoolijoonistused ja kirjutised lubatud. Korrektuuri mõttes taandada vastuoluline ilmutus kesklinnast linna äärealadele, tõi mõtte kõnealune auto taastada ja kaotada sellelt karjuv reklaamgrafiti. Ja ikkagi, Tallinnas kehtib grafiti suhtes nulltolerants – mitte mingisugust grafiti, mitte kuskil."

"Tallinnas kehtib grafiti suhtes nulltolerants - mitte mingisugust grafitit, mitte kuskil" - Abilinnapea Taavi Aas. Aktuaalne kaamera, 24.10.2011.

Vasakult: Karma, Pheriskoop, Signor Sick  

Multistab ehk kolmeliikmeline kunstnikerühmitus Tallinnast on tänavatel tegutsenud 2009. aastast. Neid võib pidada karakteriusku, luues veiderdavaid, kuid sümpaatse väljanägemisega tegelasi. Nad armastavad oma suuri seinamaalinguid peita nagu aardeid mahajäetud tehastesse, viaduktialustesse ja mereäärsetele betoonseintele, kuid Tallinna kesklinnas on nende logo – Neckeri kuupi – kerge märgata. Peamiselt leidub nende töid Tallinnas, kuid 2011. aastal Stencibility festivali raames tegid nad ka Tartusse, Võru tänavale suure seinamaalingu.

Multistabi liikmeteks on Signor Sick, Pheriskoop ja Karma. Neid kõiki saab lugeda (mõnda rohkem, mõnda vähem) grafititaustaga kunstnikuks. Pheriskoobi sõnul keegi liikmetest ülemäära ei pinguta, et üksteisega sarnaneda või siis erineda. Kõik tuleb loomulikult ja see õhk, mis kõigi vahele jääb, identifitseeribki Multistabi kui eraldiseisvaid joonistajaid.

Signor Sicki eralooming jaguneb mitme väljendusvahendi vahel. Ta maalib, pildistab, teeb paste-upe ja plakateid. Sealjuures tänav pakub pinda kõigile oma väljendusviisidele.  

Rühmituse teine liige Pheriskoop on oma eraloomingus kasutanud lõuendina vinüüle ning floppy diske. Tema karakteritest võib leida sarnasusi põliskultuuride kunstiga.

Karma peab ennast ise tõsihingeliseks grafiti subkultuuri austajaks, tänavakunsti termin pole talle endale päris täpselt kohale jõudnud. Tema leivanumbriks on korisevate suude, fallosninade ja lainetavate kätega karakterid.

http://multistab.posterous.com/

Pheriskoop „Vunts 1,2 & 3“ 2012. Marker lõuendil, 20x20 cm.  & Signor Sick „Sittuv kana“ 2009. Akrüül, sprei lõuendil, 30x90 cm.

Karma „Videokollaž Multivendadest“ 2012, 8:30 min.

Multistab „4 sketši“ 2012. Risograafia, 22,5x33 cm.

Multistab „Lasnamäe“ 2010. Digiprint muralist 83,5x 43,5 cm. Mural asub Lasnamäel, 350x1000 cm.

EvL-i loomingus saab temaatiliselt eristada kahte liini. Esiteks ühiskondlik liin, mille näiteks on 2011. aasta algul ilmunud stencilid asotsiaalsest Lydia Koidulast ja “KOONDATUD” Anton-Hansen Tammsaarest, mis viitasid hüvastijätule eesti krooniga ja tol hetkel valitsevale kõrgele töötute arvule. Stencil Koidulast jõudis sama aasta märtsiks kultuurilehe Sirbi esikaanele, ajakirja Hea Kodanik esikaanele ning Tartu Postimehesse.

ACTA, SOPA, PIPA jõustumise hirmus tsenseeris (st värvis üle) EvL 29. veebruaril Tartus Kompanii tänaval müüriseinal seisnud Erkki Luuki teose “Miski pole olulisem kui see lause”, mis oli osa Ki wa kureeritud näitusest “Tekstist masinani”. EvL oma aktsiooniga suutis publikut niivõrd provotseerida, et tingis suure hulga eriarvamuslikke seisukohti, millest mõningaid on võimalik lugeda ka Müürilehe veebist.

EvL-i loomingu teisene mängulisem liin visualiseerib stseene filmidest, koomiksitest. Näiteks stencil superkangelaseks kostümeeritud lapsest, kes on eksinud, kaotanud oma mängukaaslased ning seisab silmitsi reaalsusega, kus uhke keep on osutunud tarbetuks. Loodud rolli ei saagi rakendada, et oma mängulisi fantaasiaid välja elada.

Tartus, kõrgete katuseharjade all on kohata “Alien vs Predator” filmist inspireeritud kiskjaid varitsemas ja valvamas argielus asjatavaid inimesi. Olles kujutanud kiskjaid hüppevalmis, ootamas võimalust lahingusse astuda, muudab möödumise neist üsna ärevaks kogemuseks. EvL kutsub meid oma mängulisse reaalsusse, kuid ometi ei pea me tema tegelasega võitlema.

EvL-is on paras kogus punki, karlssonlikku pentsikut huumorit, kuid ka inimlikku hirmu ja trotsi muutuste pärast ühiskonnas, mis võivad meie infovabadust ja õigusi piirata.

http://evl-genius.blogspot.com/

…kirjutab enda kohta: “Ma olen Mina ja Lydia. Korraga olengi mõlemad. Kõik tahavad ju vahepeal Lydia olla. See on minu maailm, mille Lydia lõi, aga mitte ainult endale, vaid ka sulle, mu kallis võõras möödakäija”.

Selline kahetine maailm on omane tegelikult paljudele tänavakunstnikele, kellest mõned võivad tänu aliasele lausa vaevelda identiteedikriisi käes. MinaJaLydia siiski enda sõnul nende hulka ei kuulu.

MinaJaLydia armastab teisendada oma sõnumeid erinevatesse koodidesse, olgu selleks binaarkood, morsekood või pimedate kiri Braille (mida iroonilisel kombel ei saagi katsuda vaid ainult näha). Tema loomingu raskuspunkt langeb stencilitele, olles omandanud meisterlikkuse tasemel šabloonkunsti tehnika. Ka tema tööd on tänavakunstnikule omaselt peene kohaspetsiifikaga. MinaJaLydia on oskuslikult inimlikustanud juhusliku kolahunnikut või ebaühtlase krohvikihiga aiaposti, lisades neile mõned silmad ja suud.

Tänu tema tohutule produktsioonivõimele ja pikaajalise staažile tänavakunstnikuna, leiab tema loomingust väga erineva iseloomu ja stiiliga töid, kuid viimasel ajal võib märgata vaimustust raamide, ornamentika, maskide suhtes.

MinaJaLydia kuulub kunstirühmitusse Vabad Radikaalid, mis defineerib ennast kui äärmiselt reaktsioonivõimeliste aatomite ja molekutena, mille iga on küll lühike, kuid mille ajal suudab vaba radikaal juba rünnata teisi molekule, andes tõuke uute vabade radikaalide tekkimiseks.

Koos EvL-iga kuulub ta Tartu-Berliini tänavakunsti koolkonda.

Hypnobooster on end tugevalt sidunud raskemuusikaga, tegutsedes bändides nagu Sinine, Horricane, Assamalla jpm. Mõjutusi sellest loomeperioodist kannab Hypnobooster endas senini, kuid nüüdseks eelistab tegutseda pigem solo. 2012. aasta alguses andis ta välja esimese endanimelise debüütalbumi, mis sisaldab tema enda sõnul nii tumedamat jazzihõngu kui ka helget trip-hopi, samuti filmimuusikat õudusžanrist, kuhu sekka musta huumorit, törts eneseirooniat ja sügavaid isiklikke tõdemusi. Lugude kuulamiseks on kaasa pakitud illustreerivad digimaalid, millest valik on ka üleval ka näitusel. Kuid muusikat toetav visuaalne materjal ei saaks olla selline ilma preili KLR-i panuseta, kes on annustanud Hypnoboosteri loomingusse ehk sama paljugi kui tema ise. KLR ja Hypnobooster toimivad tandemina pidevas vastastikuses seoses, justkui pusletükid.

Niisiis – isegi, kui mõned teosed on märgistatud Hypnoboosteri logoga, peab arvestama, et selle taga seisab veel üks loomeisik.

Seinamaalinguid iseloomustab kontinuaalsus – näiteks Tallinnas asuva Lootsi tänava “Plant a Seed” teost käis Hypnobooster arendamas ning üle värvimas mitme kuu jooksul kuniks oodatud lõpptulemus oli saavutatud. Tema Maneeži ja Narva maantee nurgale loodud ood tüdrukutele on tekitanud palju sahinat tänavakunstnike endi kui linnarahva seas. Teos on väga strateegilises asukohas, kus tramm valgusfoori taga pidevalt peatub ning seepärast seab vaatajad positsiooni, kus mööda vaadata ei saa.

Peale välitööde on Hypnobooster & KLR teinud ka seinamaalinguid eratellijate siseruumidesse, millest näiteid koos ülejäänud loominguga on seiratavad leheküljel www.hypnobooster.com.

Kontinuaalsus, sisemine kasv ja alateadvuslik tunnetus on mõisted, mis võiksid iseloomustada Hypnoboosteri auditiivset kui visuaalset loomingut, millest viimasele on KLR andnud oma nõu ja jõu.