“Igasugune vaatlus sisaldab vaatleja teoreetilistel teadmistel põhinevat tõlgendust või teisiti öeldes: varasemate teadmiste poolt “rikkumata”, puhtal kujul vaatlusele tuginevad teadmised – kui midagi niisugust peaks võimalik olema – on ülipiiratud ning tühised.” (Popper, Teadmised ilma autoriteedita, lk 1842)
Kui maailm koosneb objektidest ja asjaoludest, mis muud on teha inimesel, kui neid tõlgendada? Ühe objekti olemasolu tähendab kõikide objektide olemasolu. Üks kipub kirjeldama teist – rakk elu, hea halba, mõte teadvust. Teadmine, kui midagi puhast, pole muud kui mõtte avaldus. Me teame, et taevas on sinine või muru roheline. Me oskame tajuda aega ja ruumi, seal kus tajutav. Me tunnistame oma vajadusi toidule, turvalisusele ja seltsile.
Kuid sealjuures tähendab ühe tõlgendatava objekti olemasolu ka kõikide tõlgendatavate objektide olemasolu. Seega, annavad Emake Looduse tasakaalukalt paigasolevad seadused inimloodud seadustele võimaluse ja kohustuse olla interpreteeritavad. Seadustel on erandid ja õigus on paindlik, sest inimesed on surelikud ja teevad vigu. Loodus ei tee teadlikke vigu, sest loodus ei ole teadlik tegija.
Tõlgendamisvõimest vabat, puhast “rikkumata” loodust aga inimesed ei tunne. Seda seetõttu, et meie loomuses on soov mõista oma kohta maailmas, seda seletada ja teadvustada. Läbi aja on inimesed nähtuste vaatlemise, mustrite märkamise, mõõtmise, ka mütoloogia abil proovinud oma umbrusi vajaduspõhiselt tõlgendada. Puhtal kujul loodusele tuginevad teadmised on inimesele seetõttu osutunud kättesaamatuks. Inimene ei saa elada teadmata oma (kasvõi näilist) kohta maailmas. Kas see mis on inimesele kättesaamatu, on aga tühine?
Inimloodud teadmistele (kirjutised, öeldu jms) on kõige tihedamini loodud või ajapikku antud mõni mõte. Nähtust, kus mingi asi pole kuidagi tõlgendatav seetõttu inimkonnas ei esine. Aga juhul, kui esineks, siis kas inimene saaks üldsegi luua? Mida on inimene võimeline looma füüsilisse maailma, kui teda lakata võimest luua tõlgendusi öeldud maailmast?
Kokkuvõtteks, tahab inimene luua, tahab areneda – ta tahab olla toores, isekas, armastatud. See teeb kõik puhta ja “rikkumatu” looduses talle kättesaamatuks. Seetõttu, kõik, mis ta ise loob, on kohati stereotüüpne – tõlgendatud. Inimesele meeldib oma mugavus, oma loomus, oma uhkus – mistõttu ei igatse ta taga teadmiste võimatut, ülipiiratud ja tühist puhtust.
