Järgmise Kolkja külastuse ajal võtsin ette plaanitud käigu vanausuliste muuseumisse. Innukuse ja lugupidamisega hakkasin uurima välja pandud eksponaate ning lugema tekste vanausuliste ajaloost.
300 aastat tagasi hakati Venemaa aladel taga kiusama õigeuslikke, kes keeldusid vastu võtmast usureforme ning kes soovisid jätkata oma usutalitlusi harjumuspäraselt. Neil tuli kodumaalt põgeneda ning osad tagakiusatud leidsid enda uue kodu Peipsi Eesti poolsetel aladel. Peipsi kallastel hakkasid nad elatuma eelkõige sibulakasvatusest ja kalapüügist. Praegugi võib näha inimesi istumas kodude ees tee ääres suurte sibula kobaratega, lootuses, et hea möödamineja sibulat kaasa ostab. Ka usk on neil endiselt hingelähedane, sest ainuüksi Kolkjal ja Varnjal ringi liikudes saab näha mitmeid vanausuliste pühakodasid.
Muuseumis oli välja pandud religioossete talitlustega seotud esemeid, rõivaid, käsitööd, maale ja fotosid vanausulistest, tööriistu, kalastustarbeid, samovare, tarbeesemeid ja palju muud. Peipsiäärsed vanausulised ehk staroveeretsid on eriline inimgrupp, kelle kultuuri, ajalugu ja eluolu tundma õppimine suurendab silmaringi ja rikastab maailmatunnetust.
