#turvalisus

Eesti meedias ei pöörata Argentina elule erilist tähelepanu. Postimehes internetileheküljel tehtud kiirest otsingust tulevad välja eriskummalised uudised. Näiteks kui aasta esimestel kuudel suri välgutabamuse tagajärjel 4 inimest ühes rannakuurordis või kui Buenos Airesest pärit naisfotograaf tegi seeria fotosid oma rasedusest (kus mitte ühelgi pildil polnud ta nägu näha) või nimetatakse korraks Argentinat Tarbija tehtud uuringus, et milliseid veine eestlased kõige rohkem armastavad. Tegelikult on siinses ühiskonnas palju suuremaid asju käimas....

Näiteks ei kajastatud absoluutselt olukorda eelmises detsembris, kui kõigepealt Cordoba politsei otsustas oma töö peatada ja alustada streigiga, et provintsi valitsuse käest välja kaubelda paremaid palgatingimusi. Streik jõudis kesta pea 24h kui juba oli kokkulepe saavutatud. Alampalgad algavad nüüd 10.000st peesost ja vanemohvitserite ja muude tähtsate ninade palgad pea 30.000st peesost (võrdluseks olgu öeldud, et Argentina president, "palju armastatud" Cristina Kirchner teenib ametlike andmete järgi kuus 48.000 peesot. Neile, kes siinse eluolu ja ametlike teadetega liialt kursis pole olgu öeldud, et ametlikele numbrite ja arvudega, tuleb alati kuskil x3 korrutustehe teha. Vähemalt). Streik sai läbi nii kiiresti, sest tänavatel valitses täielik Metsiku Lääne olukord. Ühiskonna alam kiht (vaesemad ja vähem haritud.. Nende kohta öeldakse negros - neegrid/mustad halvustavalt. Nende nahavärv ja keelekasutus on tumedamad kui ülejäänud ühiskonnal. Neil on sada last, elavad villades - ei, mitte uhketes majades, vaid papist majakestes, villa öeldakse nende "linnaosade" kohta. Sinna pole soovitatav mitte mingil kellaajal minna, sest negros elatuvad end valitsuse toetustest - laste ja töötuse omadest - ning teiste röövimisest. Kahju on seda öelda, aga tänavatel on neid juba kaugelt ära tunda..) tuli politsei puudumise uudist kuuldes tänavaile ja hakkas röövima kõike mida endaga kaasa sai viia. Väidetavalt röövisid nad, et neid ründava pideva näljaga võidelda, kuid enamjaolt viidi poodidest minema alkoholi, tehnikat (suured lainurk telekad, uued playstationid, Nike-i ja Adidase tossud jne). Pärast suurt rüüstamist öösel, otsustati tühistada koolitunnid, pangad ei töödanud, bussid ei sõitnud - täielik kaos. Inimestel soovitati koju jääda. Päise päeva ajal oli inimestel hirm ringi liikuda. Täielik anarhia. Chorrod uhkustasid omastatud võõra varaga Facebookis, kõlas lauseid, et meile meeldib röövida ja seda teeme elu lõpuni jne. Mõningad nooremad inimesed siin Nueva Cordobas võtsid õiguse enda kätte kui nägid motochorrosid kegagi või midagi röövimas (ühiskonnas on selline ebaturvalisuse kontsept juba nii sisse juurdunud, et negrode jaoks on välja kujunenud eraldi sõna: motochorro. Moto - motikas/pisike mootorratas; chorro - varas, pätt. Kuna enamasti pole neil inimestel raha, et endale auto soetada, ostetakse odavaimaid motikatid ning nende peal siis kimatakse ringi, aetakse inimesi taga ja tõmmatakse jalakäiatelt kotte...).

Sellest õudusest polnud aga Eesti lehtedes midagi kirjas (siinsed ajakirjandusmeediumid ei suutnud aga millestki muust pasundada, arvestades veel seda, et Cordoba tulemusi nähes hakkasid politseinikud streikima veel mitmes provintsis/maakonnas).

Argentina on välismaailmale tuntud ka oma pidevate streikide poolest. Küll streigivad bussijuhid, siis prügivedajad, siis veoautojuhid, siis arstid, siis haridustöötajad. Viimne suurim kriis ongi seotud just nimelt õpetajatega. Sel esmaspäeval lõppes 17-päevane streik. Kuna lõunapoolkeral on aastaajad vastupidi, siis algab uus õppeaasta märtsis (märtsi esimesel nädalal) ja lõppeb detsembris. Sel aastal algas uus kooliaasta hoopis streigiga. Üle terve riigi. Ainult mõnes väheses provintsis algasid tunnid õigel päeval õpetajatega klassiruumides. Kui mõndades teistes provintsides kestis streik vaid mõne päeva, siis Buenos Aireses lausa 1 kuu (nii pealinnas kui ka provintsis). Nimelt soovisid õpetajad 35%list palgatõusu (3600 peeso pealt alustavale õpetajale 5000 peesoni - vähemalt!). Valitsus aga arvas, et see on liiga palju (siin välja toodud arvude ja suhtumiste pealt näete siis, mida ühiskond reaalselt tähtsustab..). Pealinnas passisid kooliealised pea kuu aega niisama kodus, mitte midagi tegemata. 

Minu jaoks on õpetajate streik veelgi olulisem kui politseinike oma. Ainus erinevus on see, et kui politsei streigib, siis on kaost näha kohe, kuid õpetajate streigil on tagajärjed pikemad ja varjatumad, mõni võib-olla ei panegi neid tähele. Rääkimata sellest, et kui politseinikud esitasid oma nõudmised siin Cordobas, lendas n.ö. maavanem De La Sota kiirelt Kolumbiast kohale, tegi kohtumisel piiks ja prääks ning andis streikijate nõudmistele järele (ei puudunud sealt alaline poliitikute refrään, et raha pole ja ei tea, kust need summad nüüd võetakse). Õpetajatel lasti streikida kuu aega. Neile esitati kolm korda sama pakkumine, mis oli dotsentide poolt juba tagasi lükatud. Samuti võite võrrelda õpetajate ja politsei palku...

Ka võiks absoluutselt kõik Eesti ja Argentina lehed igapäevaselt täita juhtumitega ebaturvalisusest. Igapäevaselt on kuskil mitu avariid, röövitakse kedagi, teist ähvardatakse püstolit meelekohas hoides (see juhtus meie kõrvaltänavas, kell 6 pärastlõunal... Uskumatu!), kedagi rüvetatakse, keegi tapetakse... Rääkimata igapäevastest uudistest poliitikutest, kes on käimasolevad kohtuasjad (kirsiks tordil on kindlasti endine president Menem, keda süüdistatakse erinevates sahkerdamistes. Kui ta süüdi mõistetakse ootab Härra Menemit kümneaastane vanglakaristus. Samuti on kohtuall praegune ametisolev asepresident Boudou, kellele heidetakse ette mahkerdamisi ja inimeste hirmutamist, et too pahandus välja ei tuleks).

Ausalt öeldes on kõik juba väsinud sellest. Politsei oma tööd ei tee. Paljud inimesed ei lähegi jaoskonda avaldust tegama, sest samal ajal kui sina seal ootad, et teatada varastatud käekotist või telefonist, kõnnib politsei poolt minema viidud pätt juba jaoskonnast välja kui õige mees kunagi. Samuti on siis kehtestatud ka väga huvitav seadus. Nimelt, kui mõni chorro murrab sisse sinu koju ja sina oled samal kodus või satud talle peale ning tulistad teda oma püstolist ning ta on raskelt haavatud või sureb, siis lähed vangi sina. Sest sa tapsid röövli, kes murdis sinu koju ja ärvardas sind. Ainult siis, kui sinu püstol on madalamast kategooriast kui päti oma, ei juhtu midagi. Vot nii. Kui keegi murrab sinu enda koju ja sa üritad oma peret kaitsta, oled süüdi ja lähed trellide taha. Loogiline, eks ole?

Juba on öeldud, et kõikidel on kõrini sellisest jamas ja ebakindlusest. Sellest, et tavalised, ausad inimesed peavad tänaval ja elus ringi liikuma, saba jalge vahel, samal ajal kui vargad tunnevad end kõikvõimsatena. 

Naabrite karikasse kukkus viimane piisk paar nädalat tagasi Buenos Airese ühes linnaosas, kus kell 5 pärastlõunal kimas ringi üks noor poiss oma motikal, motochorro. Ühel hetkel peatus ta pilk 20ndates naisel, kes kõndis tänaval oma pisike poeg süles. Tegelikult peatus päti pilk hoopis naise käekotil. Mõeldud, tehtud! Naabrid kuulsid naise karjeid ja tulid oma kodudest välja. Neil oli nii kõrini kõigest, et tõmbasid varga tolle motika pealt maha ja hakkasid talle tappa andma. Nad läksid liiga kaugele ja poiss sattus haiglasse, kus ta mõned päevad hiljem suri. Loomulikult jooksid kõik telekaamerad tolle poisi ema juurde ning nüüd too kuulutab üle riigi, et ta poeg oli aus inimene ja igal hommikul kell 5 läks tööle jne. Eks ole ka aru saada, tal on ema süda. Kuid asjad pole nii must-valged. See oli esimene ja kõige tõsisem juhtum.

Just kuulutati kohalikes uudistes, et 10 päeva jooksul leidsis aset 12 lintšimisjuhtumit. Nii Tucumanis, La Riojas, Cordobas, Rio Negros ning loomulikult ka Buenos Aireses. Kuulutatakse, et ühiskond on hulluks läinud, palutakse kommentaare psüholoogidelt. 

Ausalt öeldes mina isiklikult arvan, et nei inimestel on õigus. Kui politseil kulub tunde, et kuritöö paika jõuda, kui mitte kunagi ei leita varastatud asju üles, kui kriminaal saab enne vangist välja kui kannatanu jõuab avalduse teha, siis on asjad väga valesti. Loomulikult ei oska inimesed piiri pidada ja lähevad liiga kaugele. Aga kuidagi tuleb piir panna varaste ideele, et röövimine on normaalne ja nendega ei juhtu midagi kui nii käituvad. Kui võimuesindajad ei saa (pigem ei taha) midagi teha, siis peavad kodanikud ise enda eest seisma.

Ühest hiljuti avaldatud uuringust selgus, et Argentinas on röövimiste ja varguste tase kaks korda suurem kui kogu Lõuna-Ameerikas. Kui varem toodi varguste põhjuseks vaesust ja tööpuudust, siis nüüd süüdistatakse olukorras narkootikume, nimelt kokaiini tootmise ülejääkidest valmistatud meelemürki, kohalikult tuntud kui paco. Seda teooriat ilmestab mitte just kaua aega tagasi toimunud intsident, kus Buenos Aireses lasti bussi oodanud noormees maha selleks, et ta tossud röövida...

Selle lühikese aja jooksul, mis olen Argentinas, täpsemalt Cinco Saltoses veetnud, on siin paljugi juhtunud. Mõni aeg enne minu saabumist oli ühe tuttava, Migueli, koju sisse murtud ja ta uhke mootorratas ning läpakas minema viidud. Paar päeva hiljem läksid pätid samasse kohta tagasi, et kaasa viia nüüd juba kõik – Migueli vennalt Javierilt laenuks saadud läpakas, riided... Alles jäid ainult asjad, mis majaperemehel seljas olid. Olgu täpsustuseks öeldud, et röövi ajal ta ise kodus ei olnud. Nüüd on aga lood halvad, tundub, et ta on sihikule võetud, et teda nähakse kui tobukest. Paistab, et sellest kiusamisest pääsemiseks peab ta siit ära minema, muud lahendust ei ole, muidu jäädaksegi teda ründama...

Üleeile toimus veel üks vahejuhtum. Sain Jimena, oma „onutütrega“ kokku ja otsustasime õhtul välja jäätist sööma minna. Meil oli väga tore ning kui ta kuskil 22.15 kodupoole minema hakkas (mis ei olnud üldse kaugel, nii umbes 300m), üritati teda röövida. Õnneks piirdus asi vaid jakist tirimisega, Jime sai ära joosta, kuid siiski. Hirm jääb ju alles.

Kolmapäeval oli uudistes, et ülikooli suundunud noorele tüdrukule sõitis otsa veoauto, siinsamas ligidal, u. 10Km Cinco Saltosest. Micaela oli ta nimi. Ta oli just bussist maha astunud, kui veoauto talle ja teda saatnud sõbrale otsa põrutas. Sõbral vedas rohkem kui tüdrukul, tema on veel haiglas ning arstid annavad talle paranemislootust. Kõik olid toimunust väga löödud. Kuna see tragöödia juhtus minu linnale lähedal, siis ka paljud minu sõbrad tundsid seda tüdrukut. Samas aga nenditakse, et kole lugu küll, aga mingeid parandusi liikluspildis tegema ei hakata.

Ühel õhtul hakkan koos oma sõbra, Victoriga kodu poole minema kui Belu (see sõbranna, kelle juures elasin), saadab mulle sõnumi „Vaadake ette, olge väga ettevaatlikud.“. Kuna ta tavaliselt nii palju ei muretse, siis teadsin, et midagi peab olema juhtunud. Ja nii oligi. Koju jõudes kuulsin, et paar kvartalit eemal oldi ühte majja sisse tungitud, et röövida ning samuti oli tahetud inimesi paltvangi võtta. Lugu vist lõppes siiski õnnelikult, et ühtegi inimest ei röövitud, aga siiski. Hirmu ajab naha vahele küll. Rääkimata siis sellest, kuidas Fiesta de Estudiante ajal majades vargil käidi. Telke pole mõtet vist mainidagi, seal oli olukord päris hull. Järve ääres oli üks ilus sinise katusega prantsuse stiilis maja põlema pandud, et seda röövida.

Mu kõrva on jõuudnud ka kuuldus, et siinsamas kahe kvartali kaugusel, kohas, kust just ükspäev mööda käisin, on seksuaalselt rünnatud nelja-aastast tüdrukut. Sõnu pole lihtsalt, täiesti uskumatu. Süda läheb pahaks. Kuidas keegi saab midagi sellist teha?! Vastik! Aga teha ei saa jälle midagi, politseid väga ei huvita ja kurjategija kõnnib sirge seljaga minema...

Pilti olen peamiselt teinud oma iPodiga, sest kaamera on liiga suur ja silmapaistev, kunagi ei tea, kes sellele pilgu peale paneb. Järve äärde ei saanud seda kaasa võtta, sest võõraid oli liiga palju. Pimedal tänaval ka kaameraga väga ringi rännata ei tahaks, cumbiat kuulavaid boliivialasi on igal pool. Kes teab, millal keegi sinust motikal mööda kihutab ja koti kaasa haarab. Parem mitte riskida.