Me peaksime koera võtma, ausalt, ma ei suuda nende ausaid sõbralikke nukraid silmi ära vaadata ja olen enne kolm korda nutma puhkenud kui sulle ütelda jõuan, et me peaksime koera võtma.
Et varjupaika minna, peame enne vaid selgitama, kumb ostab ühe otsa pileti ja kuidas me üüri maksame,
sest ülejäänud asjad nagu hommikuse äratushelina valik sadade raamatute ühte kappi panekust tulenev hirm ja segadus, hommikukohv, mida ma ei joo ning alatine külalisesineja parmesani singi näol, mis sind külmikus ja taldrikus võrdväärselt ärritab küsimus, kes küürib vannitoaplaatide vahesid või viib prügi välja miks mu kitarr on keset põrandat, kui sinu trummidele ei ole meetritki ruumi, fakt, et ma ei suuda filme vaikselt vaadata, vaid mõnitan, nutan või naeran ning sa kannatad selle ära sest need ülejäänud asjad ei ole mitte kui midagi selle kõrval, et me saame võtta oma koera.
