#sebmaraton

Ja ongi SEB Maratoni nädalavahetus lõpule jõudnud - nii Nike Noortejooksu 4km kui ka SEB Maratoni 21,1km edukalt seljatatud. Istun siin vaikselt, silmad poolkinni, jalad kõrgemale asetatud, arvuti ebamugavalt süles ja vegeteerin või siis pigem naudin selle üliägeda nädalavahetuse lõppu. Alati, ja ma tõenpoolest mõtlen, A L A T I enne jookse ma mõtlen - miks? Miks minna sinna rahvaspordi(massi)üritusele, kui parema meelega ehk nokitseks üksi jõusaalis kuskil või läheks metsa vahele jooksma eksole... Aga selles ju tegelikult asi ongi - ma ei läheks elusees üksinda metsavahele 21 kilomeetrit jooksma - enamasti ma tüdinen juba 5ndal kilomeetril ja hakkan neid meetreid lugema (sageli hoopis seangi suuna kodule ja teen jõutrenni hoopis pooletunnisele jooksule otsa).

Olgugi, et ka linnajooksudel ma tegelikkuses ju jooksen üksinda, silmas pidades fakti, et mul on klapid kõrvas, muss käib ja mõtlen omi mõtteid, AGA kuna neid "kaaskannatajaid" on ümberringi nii palju, kes sinu kõrval taldu kulutavad, mistõttu see emotsioon, mis sa rahvaspordiürituselt saad on sõnulseletamatult ÄGE. Ja nii ongi, keegi, kes kunagi pole ühestki sellisest jooksust osa võtnud ei saagi sellest, viitsimisest ja tahtest sinna minna, aru. Ta ei saa sellest aru seni, kuni ise kord sellisest ettevõtmisest osa võtab.

Aga miks ma siis jooksen? Ma ei väsi kordamast, et jooksmine pole kaugeltki mu lemmiktegevus, ohjumal ei. Aga need jooksud, igaüks neist olenemata distantsist, on paras väljakutse - JAH, mulle ilmselgelt meeldib neid väljakutseid endale igas valdkonnas esitada.Kunagi ma Delfi reporterile Tartu Olümpiajooksul ütlesin, et tänu neile ma hoian end vormis, see tähendab paremas vormis. Ja muidugi, ma võin käsi südamel öelda, et jooksmine on kahtlemata üks raskeimaid spordialasid. Vahet ei ole kui palju sa treenid jõusaalis, mängid mõnd pallimängu või teed tantsutrennis diagonaale - siis joosta, ja ma mõtlen pikalt ning piisavalt kiiresti, jõuad sa, ilma veremaiku suhu saamata, üksnes joostes. JA muidugi saadud emotsioon, see tunne kui oledki end jälle ületanud, see adrenaliiniküllus kui ületad lõpuks finišijoone, see närvikõdi stardipaugu eel - see kõik on super.

Minu kahjuks või õnneks ütles mu pulsivöö üles ja seekord tegin poolmaratoni kordagi pulssi teadmata. Sellepärast alustasin ka eriti ettevaatlikult, et jumala eest end kinni ei jookseks juba alguses, ja jälgisingi esimese 10-ne kilomeetri tempot, et see oleks ~6:20 min/km. Minu õnneks jooksingi keskmiselt terve teekonna sama kiirusega :)

Kokkuvõtlikult:

Kestus: 02:15:29 hh:mm:ss

Vahemaa: 21,43 km

Energiakulu: ~1750 kCal

Keskmine kiirus: 6:18 min/km

Ja enesetunne? Suurepärane.

Igatahes jah, nagu ma ütlesin, siis enne IGAT jooksu ma mõtlen, et miks? Aga samamoodi ALATI pärast neid jookse ma mõtlen, et millal järgmine?

Lisaks kui niivõrd ägedate inimestega seda naudingut saada ja teekonda nautida, siis miks mitte?

Lisaks, imestama paneb mind asjaolu, et mu vend, kes õpib nüüd Rootsis, tuli põhimõtteliselt eelkõige seetõttu Tallinna, et siin täispikk maraton joosta - respect. Eks me üheskoos seda jooksuseiklust temaga alustasime ja nõnda ka lõpetame :)

Ps. joostud kilomeetreid 338,5/365-st!

Lisaks ka pisikene kollektsioonitäiendus.