365 päeva

Ma igakord mõtlen, et nüüd enam enne ei kirjuta, kuni saab mul see koduleht valmis.. aga valmis ta kuidagi ei saa ja seega pean ikka ja jälle tagasi tulema..

Ma olin vahepeal ju täitsa kadunud. Ei vastanud ma meilidele, ei vastanud FB sõnumitele ja Instagrami postitusi ka ei teinud.. täitsa kadunud lapsuke. Mis siis vahepeal korda saatsin oli see, et ma olin 2 nädalat sotsiaalmeediavõõrutusel. No lausa sellisel, et kell 7.45 hommikul võeti telefon käest ja kui kord kell 21 õhtul tagasi sain, siis polnud üldse kohe isu kõik nägemata postitused läbi vuhada.. lihtsalt.. polnud ... jaksu.. ega tahtmist sealjuures. Need 11 päeva tegid mulle sesmõttes head, ei taha ma seal sotsiaalmeedias veel tükk aega nii tegus olla.

Aga mida ma siis tegelikult tegin? Noh, enam pole mingi saladus, kes on vähegi TV3 reklaame või uudiseid vaadanud, siis osalesin Eesti Parima Pagari saate võtetel. Jah, koogilaagris olin! Need veedetud päevad seal olid nii kuradima õpetlikud, nii kuradima emotsionaalsed ja füüsiliselt rasked. Kui Sa nüüd küsid, miks ma ronisin sinna, siis ega ma ei teagi. Alari Kivisaar ütles meile tutvumispäeval, et kogu see projekt on üks vinge seiklus, mida me iial ei unusta - ja seda ta oligi. Oli pisaraid, oli naeru, oli õnnestumisi ja oli läbikukkumisi. See oli vinge, kui ei oleks paari AGA, mis siiani mul südant kriibivad, siis võiks öelda, et ma ei kahetse hetkekski, et läksin. Mis ma tahan nüüd öelda, et kord kui see saade eetrisse jõuab.. eks me näe, kuidas see monteeritakse, eriti huvitab mind üks konkreetne osa.. aga eks me näe. Kuskil detsembris peaks see nüüd launchima.

Aaaaa ja mis veel kõige ägedam muide selle kogu seikluse juures oli, oli tõsiasi, et ma polnud üksinda seal jahu sees möllamas. Mu vend oli ka! Vot vot.. koogitegu on vist geenides.

Ja nüüd siis.. ma olen hetkel nii paljudele võlgu. Võlgu kirjutisi, võlgu jäädvustusi, pilte ja kogemusi. Samal ajal püüdes tagasi töölainele saada, pean veel ka uue kodu siseviimistluse ja sisustamisega tegelema. Samal ajal püüdes mitte ära unustada kõiki teisi lubadusi.. oh jeesus küll, kuhu ma end mässnud olen?

Mida ma muidu suvega veel õppinud olen? Ma olen aru saanud, et ma siiski armastan rühmatrenne üle kõige. Üksi treenida on küll tore ja kaaslasega veel toredam, aga rühmatreeningud on need, mis mind aitavad ja viivad eesmärkideni edasi. Kuigi noh, arvestades, milline mu suvegraafik olnud on, siis ega ma pole saanud väga palju jooksu, ratast ja ujumist harrastada ka.. natuke nukker on, aga ma siiski ootan juba sügist, et saaks end taaskord spordisaali ära unustada.

Teate seda tunnet, kui tead juba tööl, et koju tulles ootab teid tühi korter? Sõna otseses mõtted! Täna on see lause tõene kahel korral. Esiteks, soetasime Marteniga nüüd päris oma kodu, mis sai just mõned päevad tagasi valmis ja on seetõttu täiesti sisustamata. Teiseks, Marten on kuskil Saaremaa nurgas sünnipäeval..

Ma olen ikka korralik memmekas nüüd. Kohe üldse ei oska üksinda olla. Selle asemel, et midagi normaalset oma õhtuga ära teha mossitasin ma pool õhtut diivanil ning teise poole tegin homseks tuuletaskuid, sest Kerlike tuleb külla. Ja nii ma olengi siin... meeleheitel koduperenaine?

You don´t want to live your life by those „what if´s“, they are much worse than those „oh well´s“.

Ma olen alati olnud üks äärmiselt iseseisev neiu. Juba keskkoolis teadsin kindlalt, et minust saab üks tugev naine, kes ei vaja kedagi teist peale iseenda. Noh, endale saab alati kindel olla. Kellestki teisest sõltumine tundus too hetk kuidagi nii vale, näitas nõrkust – minu eesmärk oli siiski olla iseseisev.

Lõpetanud reaalkooli kuldmedaliga ning matemaatika riigieksami tulemus 100p näitas, et õpingud Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonnas on õige valik. Ma olen üsnagi järjekindel, põikpäine ja julge oma arvamust välja ütlema, mistõttu meeste keskel õppimine ja töö, tundus igati väljakutsuv.

7 aastat hiljem

... nüüd siin ma olen - kõrvuni armunud ja täiesti teisest inimesest sõltuv. Ma poleks kunagi arvanud, et minust saab selline naine – naine, kes oma instagrami kontole musi-pilte postitab. Aga, mis Sa siis teed, tuleb välja, et inimesed tõepoolest muutuvad.

Ma olen täiesti kindel, et 3ndal ülikooliaastal otsus minna TTÜ Tantsutüdrukute castingule viis mind sinna, kus ma olen praegu. Kogu need ülikooliaastad on olnud üks teekond või pigem ahel, mis on kõik omavahel seotud ja toonud mind siia, kus ma olen praegu - istumas Rimini-Tallinn lennukis, oma kihlatu kõrval.

Kihtlatu.. see kõlab veel natuke naljakalt, aga samas ka õigesti, mistõttu eks ka mõistus jõuab kord südamele järele. Sündmuste ahelast rääkides, siis näeb välja see umbes selline..

Tallinna Tehnikaülikooli Ehitusteaduskond, mis viis mind järgmisesse punkti;

TTÜ Tantsutüdrukud, kus kohtusin oma mentori ning eeskujuga;

Sandra Raju, kes õpetas mind treeningut armastama ja seda armastust ka teistega jagama;

MyFitness, kus ma Sandra treeningutes esireas, lisaks tantsutundidele, üldfüüsilist parandamas käisin;

Eva Ottas, kes on MyFitnessi rühmatreeningute peatreener, andis mulle tantsutunde TTÜ Tantsutüdrukutes. Ta nägi minus suurt potentsiaali ja usaldas (siiski esimese treeningute baaskoolituse järel) mulle esimese päris oma treeningu;

MyFitness – koht, kus Marteniga kokku saime.

Ma võin täitsa ausalt öelda, et kõik need sündmused nii pididki minema. See, et ma jõudsingi MyFiti saalidesse, oli just tema pärast. Kui ma nüüd Martenilt olen küsinud, mis on kõige esimene asi, mida ta minust mäletab, ütleb ta, et oranžid lühikesed püksid. Need olid needsamad Nike´i lühkarid, milles ma Sandra treeningutes esireas kükke tegin.. seega noh, vist jäi silm juba enne peale. Enne seda kui ise saali ette astusin.

Kuidas me jutule saime on lihtne – ta kirjutas mulle ühe hommikuse N+TC järel FB-sse, et uurida playlisti kohta, mis tol päeval kõlas. Mõni kuu pausi ja tuli uus küsimus trepijooksu kohta juba trennisaalis ja edasi see läks. Ja kui nüüd inimesed arvavad, et nii kerge kõik ongi, siis ei, ei ole. Mul läks aega. Mul läks umbes kolmveerand aastat aega enne kui sain aru, et „kurat, see kutt küll vist kuskile ei lähe“ ja õnneks tema järjekindlus viis ka sihile.

See aeg, mis me koos oleme ametlikult olnud, ei ole pikk, ent see on õpetanud mind nii palju. Esiteks see, et kõik need võidud, saavutused ja tehtud treeningud ei ole pooltki nii väärtuslikud kui pole kedagi, kellega neid õhtul jagada. Teiseks, iseseisev olla on küll tähtis, aga kuradima hea on ikka kui mõnikord ka keegi teine Sinu eest hoolt kannab. Armastus on ilus, eriti kui see on ehe. See ei ole asi, mida häbeneda või mida varjata. Täiesti okei on kellestki teisest natukene sõltuda. Täiesti okei on juba nädala alguses, esmaspäeva õhtul koju jõuda ja öelda, et „ma ei jaksa“ või „ma olen väsinud“, see ei tee meid kuidagi nõrgemaks. Vastupidi, see on võimalus anda teisele poolele see hetk, kus ta saab natuke särada, Sind aidata ja õnnelikuks teha.

Mulle on öeldud, et inimesed, või paarid, kes mõnes sotsiaalmeediakanalis pidevalt oma suhet esitavadd on võltsid. Ja tegelikult on päris armastusest asi kaugel – mis asi see päris armastus sel juhul üldse on? Kui hoiad käest kinni nelja seina vahel ja ei loo mingeid mälestusi? Ei ole ju. Tsiteerides ennast: 

live and love, like nobody´s watching.

Ja armastus minu meelest, mis see on? See lõputu jada väikesi asju. Meie oleme ehe näide sellest, et vastandid tõmbuvad. Ma olen emotsionaalsem ja järsem - tahan saada asju kohe ja õigesti. Tema jällegi tasakaalukam. Ta toob mind maa peale tagasi ning mina utsitan tegema natuke rohkem, unistada suuremalt. See viib meid edasi. Ühiselt veedetud aeg, olgu see trennisaalis või koos toitu nautides on oluline. Me ärkame alati koos, ka siis kui ühel on puhkus või teine peab varem tööle minema, selleks, et saaks koos hommikusööki nautida. Ka õhtusööki sööme pea igal õhtul koos, isegi siis, kui mina jõuan esmaspäeval pool kümme õhtul alles koju. Ma tulen koju ja omlett ootab laual... see ei ole üldse palju, aga teate kui palju see elu lihtsamaks teeb, tohutult. Õhtul ei lähe me pea kunagi magama nii, et pole head ööd soovinud ja väikestki musi teinud, jah, ka siis kui ma teinekord olen natukene tusane ja pööran selja, siis öösel tõmbab ikka emb-kumb kaissu. Väikesed asjad ma ütlen... 

Teate, ma mõtlesin, et tulen tagasi, samas liigun ka edasi...

Alustan sellest, et toon teieni üle väga pika aja oma treeningnädala sõnas ja pildis. Ehk siis, milliseid treeninguid ma see nädal juhendasin ja millised üksikud ise ära tegin. Miks? Sest nüüd, kui kool on läbi (olgugi, et miljon uut ülesannet on ees),lubasin olla natukene aktiivsem blogimaastikul.. seega nüüd tegudele!

Juunikuu viimane nädal pildis:

Esmaspäev:

Kell 17.15 Toning

Kell 18.45 BodyAttack45

Teisipäev:

Kell 7.30 Nike+ Training Club

Kell 19.20 Toning

Kolmapäev:

Kell 7.30 BodyBalance

Kell 21.01 maastikurattaga kerge tiir nõmme metsas (10K)

Neljapäev:

Kell 16.30 bodyBalance

Kell 17.30 Foamroll abs

Reede:

Kell 7.15 Nike+ Training Club

Laupäev - PUHKUS!

Pühapäev:

Kell 17.17 maastikkurattaga kerge tiir Nõmme metsas (16,7K)

Kokku:

10 treeningkorda

8h 35min kulunud treeninguks

25,8km maastikuratast

8 juhendatud treeningut

2 iseseisvat rattasõitu

3306 kCali kulutatud treeningutel

Ehk selline see kontoriinimese/treeneri elu ongi... hommikul enne laua taha istumist või õhtul pärast tööpäeva, olen ma MyFitnessi treeningsaalis. Ehk minu tööpäev algab või lõppeb mõni tunnike hiljem kui nii-öelda “tavainimesel”. Tundub ehk palju 10 töötundi päevas või siis 12 nagu esmaspäeviti, aga tegelikult on tore (täiendus: veel on tore). Ainuke raskem päev ongi esmaspäev... Ent need hommikused ärkamised on mu lemmikud, sest nii hea on laua taha istuda, kui esimese sirutus on juba tehtud, tõesti - proovige ka!

Ja nüüd jõuamegi uudiste juurde.. ei, ma ei pane üht või teist või isegi kolmandat ametit maha, vaid räägin teile lähemalt põhjusest, miks siin on viimasel ajal vaikus olnud. Nimelt teeme me Mandariiniga mulle isiklikku kodulehte! Ehk siis ma kolin ümber ja koondan kõik oma tegemised ning jutustamised sinna. Seniks küll veel mõni üksik postitus tuleb, aga loodetavasti juba juuli lõpust saate minuga sel ägedal teekonnal (elu ongi üks äge teekond kui see ise huvitavaks teha) kaasa elada... ja silma tasub peal hoida, sest peagi on nii mõndagi juhtumas..

Lõpetuseks veel üks klõps minu tähtsast päevast, kus treenerist sai ehitusinsener, 22.06.2017.

... antud hashtagiga postitusi saate jälgida mu Instagrami kontol ning suure tõenäosusega tuleb neid veel ja veel ja veel ka siia ning mõnele teiselegi kanalile.

Aga kui nüüd asjast rääkida, siis ma pole üldse jõudnud selle tarbeks eraldi veel treenida. Natukene jäänud asi aja taha, sest see magistritöö ei taha kohe üldse valmis saada. Enda arvates olen juba suhteliselt heal järjel ja siis tuleb tagasiside, et on ikka veel toores, AGA potentsiaali on kõvasti. Nojah, mis seal ikka, tuleb veel viimased paar nädalat hagu anda, sest lisaks on tarvis ka vundamentide eksam enne kirjutise üleandmist ära teha...

Seega treeninud olen seni vaid ujulas ning ujumist. Isegi hästi tegelt, vist? Öelge palun, et on hästi... Ja sellega asi edeneb küll. Ent minu kõige kaugem ala on rattasõit ja selle jaoks peab kohe armastusega aega varuma, sest päris poole või terve tunniga hakkama ei saagi. Pikem esimene treening on plaanis pühapäeval, mille järel teen üheskoos Nike+ Run Clubiga kerget 5K taastavat jooksu peale - põhimõtteliselt duatlon valmis.

Niisiis ratas.. milline ratas mul on? Mul endal on praegu olemas eelmisest aastast üks hübriid Scott, millega sõidan maastikul ja vabal ajal linna vahet. Sellega on mul kindel plaan ka Kõrvemaale minna, seega loodan, et tuleb kuiv juuli. Rehvid on küll laiemad ja ratas ise väga hea, aga päris maastik ta siiski pole. Samas edasi liigub kergemini.. seega kuni lausvihma eelmine päev ei tule, on ehk isegi väike eelisseis selle rattaga. Aga kui nüüd tõsisest rattasõidust rääkida, siis HOMME, homme on see kauaoodatud päev, mil saan omale maanteeratta. Ma olen selle peal umbes täpselt ühe korra istunud, aga ma olen VÄGA põnevil ja valmis kiirust lisama. Seega homme mu Instagrami storys näete, millise ratta ma omale Sportlandist soetan.

Püsige lainel!

Täna ma räägiks teile hoopiski unistustest või mõtetest. Minult on mitu korda küsitud, ka minu ema korduvalt, mida ma siis pärast magistrikraadi omandamist oma eluga peale hakkan? Ja üdini aus vastus oleks, et ma ei tea. Ma tean, et ma tahaks kindlasti ka erialast tööd teha, aga samas tahaks umbes miljon muud asja enne ära teha.

Mul on tõesti tunne, et nüüd on mul juunikuust lõpuks ometi aega. See hetk kui see magistritöö üks kord köidetud saab on kullast kallim ma usun. Eelkõige seetõttu, et õlul ei ole enam ühtki kohustust ootamas. Siis on aeg tegutseda! Mul on päris mitu projekti plaanis ja kui nüüd mõned ette loetleda, siis nimekiri oleks umbes järgmine:

TRIATLON, jah, sellest saab üks suur seiklus ja ma tahan end pühendada sellele maksimaalselt hästi. Ehk kui juba, siis juba ja valmistada end korralikult ette. Juba peagi hakkate päris palju juttu sellest kuulma. Alustuseks on vaja enda vormi parandada ning esimene suur samm saab olema maanteeratas.. seega, Sportland, siit ma tulen.

on üks väike asi, selline isiklik, natuke võib-olla liialt roosa prilli läbi on see soov, aga ma võtan ette ka ühe raamatu. Jah, kirjutamise. Ühendan spordi, toidu ja naudingud.. kas ma tõesti just ütlesin selle lõpuks välja?

koduleht. Lõpuks. Päris oma.

töö. Ma arvan, et varem või hiljem sel suvel ma liigun ka ehitussektorisse, täis- või poole kohaga, aga sinna mu mõtted liiguvad. AGA ära muretse, treeninguid juhendan ikka!

armastus. Nii enda kui ka lähedaste vastu. Pean võtma natuke aega, aega iseendale ja aega armsatele. See kevad on ikka korralikult eemale mind kõigest kiskunud.

puhkus. Puhkus on tugevatele.

Paar asja on veel, aga las need jäävad minule. Ülaltoodud nimekiri on võib-olla pealtnäha tühine (kas mul on seda tõesti kõike vaja, mõtled Sa), aga tegelikult tähendab see mulle nii palju. Ja natuke palju ka hirmutab mind.. aga ma tean, kui eesmärgid ja unistused üldsegi ei hirmuta, siis pole nad piisavalt suured.

Ma olen alati arvanud, et olen üks päris korralik ujuja. Natuke võiks parandada ja vaadata üle küll hingamine, ent muus osas on kõik tip-top. Oi, kuidas ma eksisin! Tuleb välja, et tegelikult ei tea ma ujumisest ikka mitte kui midagi...

Umbes 2 kuud tagasi tuli MyFitnessi kodulehele uudis, kus teavitati, et tulemas on hooaja viimane ujumiskursuse grupp. Kuna möödunult pole edasijõudnute gruppi väga suur huvi olnud, siis tehtigi üksnes algajatele mõeldud kursused. Nonii, tahtnud juba ammu Marteniga ujumiskursustele minna, siis võtsime vastu otsuse selle lõpuks ära teha ning 6-l nädalal iga teisipäeva ja neljapäeva õhtu Rocca al Mare MyFitnessi basseinis veeta.

Tase on meil kahel küll natuke erinev, mina käisin kunagi ujumiskursustel esimeses klassis, ka põhi- ning keskkoolis oli ujumine kohustuslik kehalise kasvatuse osa (basseiniga kooli plusspool!). Tema jällegi see-eest jookseb tunduvalt rohkem ja sõidab rattaga oluliselt kiiremini, seega tundus ainult aus, kui tema mind alati ootama peab muudel aladel, siis lähen ka mina kaasa seekord.

Esimene tund.. tegime eelnevalt mõned võimlemisharjutused ette ning suundusime basseini. Hingamisharjutused... kuidas Sa hingad suu kaudu sisse ning suu JA nina kaudu välja? HOW does one do that?! Proovi, nüüd, kohe... kuidas tunne on? Polegi nii lihtne eks.. (muigasin) Basseinis tegelikult on see tegelikult oluliselt lihtsam ja me treener, Elke Kaar, selgitas ka ilusti ära, et nii ei pääse vesi ninna kui ujud.. well, duh. Ise tegelt selle peale kohe ei tulegi.

Okei, edasi anti meile vahtplaat ja me tegelikult siiani ei ole ujunud ühtki basseiniotsa ilma selleta. Seda tegelikult seetõttu, et õpiks kasutama oma jalgu. Muidugi ka tase on väga erinev, mistõttu tempo on rahulik, aga kel asi käes võib alati mitu otsa ühe asemel teha ja ei peagi niisama passima. Seda ma hakkasin kasutama alles nüüd, neljandal tunnil kui treener tõi mulle lestad ja ma tõesti ujusin nagu kala vees.

Miks lestad? Eelmises tunnis ta rääkis mulle, et minu keha ja kätetöö on väga hea, aga ma ei kasuta piisavalt oma jalgu. Natukene laisad on. Selleks, et tunnetus kätte saada, tõi ta mulle järgmisel tunnil lestad. Ujusin siis nendega umbes 20 minutit, seejärel võtsin ära, et proovida, kas oli midagi teisiti. Asi tegelikult töötas.. ma lihtsalt nägin kui kiirelt ma saaks liikuda edasi ja automaatselt panin ka hiljem jalad rohkem tööle.

Aga muidu treeningutest üldiselt, siis seletatakse kõigi ujumisstiilide tehnika ABC ära, mida kursuse raames ette võtame. See kursus on pühendanud krooli ja seliliujumisele, seega nende kahe käte ja jalgadetöö ning hingamine on eesmärgiks võetud. Juba praegu, neljanda tunni lõpuks ma tunnen, et ON areng toimunud... ootan juba seda aega, mil saaks mitu otsa järjest ujuda seal ja näha, kas ka tegelikult on toimunud areng. Seni oleme teinud üks ots ühe konkreetse harjutus ning tagasitulles teise harjutuse ja nii terve tund täis erinevaid harjutusi. Mõtle nüüd, KUNAGI ei viitsiks vist nii palju harjutusi ise teha, see on umbes nagu jooksuharjutustega - koos on ikka toredam ja järjekindlam! :)

Ootame nüüd, mida uus nädal toob, kuidas trennid lähevad ja eks ma hoian teid kursis. Üks asi on aga kindel:

KUNAGI pole hilja oma teadmisi täiendada või midagi uut õppida.

... ja motivatsioon on hüppab sajaga lakke!

Bring it on suvi 2017, on tegude aeg!

Ma olen varemgi sõna võtnud Nike+ Run Club jooksurakendusest, näiteks SIIN, aga pole kirjeldanud üht kõige ägemat funktisooni, milleks on COACH.

Tõesti, kui ma ütlen äge, siis see on vist alahindamine, sest midagi nii läbimõeldut ei oskaks ühest “suvalisest” rakendusest oodatagi. Kui ma paar nädalat tagasi mõtlesin, et nüüd, kui ma hetkel ise väga jooksma ei jõua, siis võtaks plaani ühe programmi Nike coach järgi, sest suvi tuleb ja natuke tahaks ikka siis jaksata joosta ka. Niisiis mõeldud, tehtud!

Plaani tegin muidugi üsnagi tagasihoidliku, arvestades, et mul on umbes 16-17 treeningut nädalas, mida pean juhendama, siis ega siin päevas isegi ühte tundi ei leiaks hetkel. Panin tähtajaks ehk RACE DAY´ks 28. juuni ning distantsiks 10km. Lisaks pidi märkima, palju oled ja palju saad nädalas joosta. Panin täiesti algaja ning nädalas 2-3 treeningkorda peaks olema tehtav. Väike kalkulatsioon ja 11-nädalane jooksukava sai mulle koostatud!

“Every run has a purpose. Every plan is made up of four workout types - Speed, Tempo, Long runds and Recovery. Don´t worry, we´ll always give you the right mix.”

Esimene nädal on nüüd tehtud ja mul oli 2 treeningut, esimene neist kestis kõigest 10 minutit ja teine 15 minutit. Mõni võib-olla hakkab naerma, aga kui selle programmi võtab vastu TÄIESTI alustaja, siis nii peabki ju - vaikselt ja targalt. Mina mahutasin need kaks trenni omale neljapäevale ja laupäevale, mõlemad kahe treeningu vahele, enne teist treeningut, milleks oli BodyBalance.

“Flexible schedule. No time to workout today? No problem. Swap workouts around at any time to suit your schedule.”

Minu esimene treening, 10 min kestev “Kick it off” pidi olema rahuliku sörgiga treening, selline, mis ei nõuaks suurt pingutust. Teine treening oli “Bencmark”, see jagunes kolmeks osaks: 7 min rahulikku sörki, 3 min täiskiirusel ning 5 min taastavat sörki. See esimene nädal on suuresti määrav minu, või Sinu, järgmistel treeningutel. Nimelt nende kiiruste järgi seadistas rakendus kogu ülejäänud treeningplaani. Kui enne olid märksõnad “easy pace”, “max speed” jne, siis nüüd vaadates tulevikku on olemas kiirused, millega ma peaksin mingit konkreetset distantsi või ajavahemikku läbima.

Lisaks, üks suurepärane lisaväärtus rakendusel on see, et kõik jooksud saab teha lindil ka! Just, lugesid õigesti! Mina tegin, hoides rakendust käes, ja automaatselt läks õigesti ka kiirus. Enamvähem tuli sama kiirus nagu näidatud jooksulindil, see on ikka veits sürr, aga megaäge! Eriti, kui õues on tormituuled, paduvihm või nagu näiteks mina, jooksed ühest spordiklubist teise... Seega minu korrad said ilusti kiirusega kirja!

Rääkised veel boonustest, siis olgugi, et ma jooksin üksi, ei olnud mul hetkekski tunnet, et ma jooksen üksinda. Rakendus suhtles minuga kogu sel jooksuajal - motiveeris ja juhendas. “Benchmark” treeningud on kõik ühesugused ning igal teisel nädalal, need on need, mis määravad järgmiste nädalate kiirused. Seetõttu oli eriti tore, kui soojendusosas ta (jah, ma ütlen “ta” mitte “see”) ütles, et “run easily”... natukese aja pärast kordas, et “when I say easy, I do mean without any effort, it´s only a warm up”, seega umbes kolmandal minutil pidin tempot alla võtma.. ups.

“We´ll serve up Bencmark workouts to learn more about you as a runner and measure your progress. Once you´ve completed one you´ll get an average suggestion for future workouts.”

Ja siis kui oli maksimaalse pingutuse aeg, siis iga 30 sekundi tagant andis ülevaate ja viskas mõne motiveeriva sõna. Igal täisminutil ütles, et lisaks kiirus... ja nii ma siis lisasingi. Sessuhtes noh... ma olen suht sõnatu ja olin väga rahul oma selle jooksuga, endorfiinid möllasid igas suunas, täiega tore oli ja lindil jooksmine pole kunagi nii kiiresti möödunud. Soovitan soojalt neid lõike isegi teha lindil, pikemaid taastavaid jookse muidugi juba linnatänavatel või maastikul.

Kindlasti hoian teid kursis nüüd, kuidas see teekond jätkub, kas motivatsiooni ikka jätkub ja milline plaan on edaspidi!

Rakenduse saad alla laadida SIIN ja natuke COACHist endast, siis N+RC ütleb järgmist:

Pealkiri on kohati täiesti suvaline. Teisalt jälle vägagi asjakohane. Käes on aprillikuu eelviimane nädal - juba! - ja jäänud veel poolteist kuud aega lõputöö kaitsmiseni.

Okei... ma kohe teen kärmelt selle postituse ära ja asungi kirjutamise juurde, reaalsus just koputas uksele. Tahtsin Sulle natuke rääkida, mis vahepeal toimunud on, miks ma pole eriti aktiivne ei oma Facebooki lehel ega Instagrami kontol olnud või miks üldse vastan Sulle messengeris ainult “jah” ning “ei” sõnaga. FOOKUS on selle asja nimi.

Praegu on see aeg, kus ma peaksin kogu oma energia suunama lõputööle. Seda eelkõige seetõttu, et ma tegelikult tahan ka oma Master in Science kraadi kätte saada - ma olen selle nimel kuradima palju vaeva näinud ja see 2-aastane kõrvalpõige fitnessmaailma, seda asjaolu ei muuda. See ei muuda asja, et ma tegelikult tahan ju ka suuremal või vähemal määral ka erialalist tööd teha. Usu mind, see ehitussektor on tegelikult vägagi põnev. Lisaks, tulnud on juba jutuks ka töökohad ning pakkumised.. läheb raskeks see valikute tegemine peagi.

Pikema jutu kokkuvõtteks ja asja juurde jõudes, siis jaanuar-aprilli keskpaik veetsingi pea iga vaba hetke laboris. Kui ma laboris katseid tegemas ei olnud, siis olin ma, kas a) tööl, b) laua taga teooriat kirjutamas või c) söömas ning magamas ning seda viimast ainult öösiti. Hetkeseisuga on mul umbes 75% tehtud, maikuu alguses tuleb komisjoni esinaisele oma 75% ettekandma minna ja siis juba võiduka lõpuni, kus juunikuu alguses toimuvadki kaitsmised.

Vahepeal ühe nädalavahetuse puhkasin Pärnus ka. Polnud seal käinud jõulupühadest saadik ja päris tore oli korraks end välja lülitada. Natuke jooksmas käia, restoranide nädala raames einestada ning lihtsalt olla.

Treeningmaailmas on mul ka tegelikult paar põnevat uudist, aga siin ma enne midagi kirjutama hakka kui asi kindel, seega kui kinnitus käes ja läheb plaanipäraselt, siis vast kuulete ka. Muidu teisel teemal, siis MyFitness Ülemiste avatakse juba 10. mail! Sinna lisandub mul 2 treeningut, seega tule kindlasti astu läbi!

Mis veel... ahjaa! Puhkusele lähme ka! Juulikuu teine nädal on see aeg, mil olen Eestist eemal ja vast nädal enne ning pärast samuti Eestis puhkamas. Ma juba ootan seda aega nii NII väga. Te ei kujuta ette ka. Mul on täpselt selline tunne nagu ma ei teeks mitte midagi, samas kõrvaltvaataja raudselt mõtleb, et KUIDAS ta nii palju asju jõuab ära teha? Nii ongi ju, eksole? Alati vaatame, et kõik teised teevad ja mina nagu seisan.. aga tegelikult, me lihtsalt ei oska enda tehtud tööd hinnata.

Viimasena ka sport.. trenni teen ka! Alustasime Marteniga nüüd MyFitnessi ujumiskursustega päris algajatele. Kirjutan sellest peagi pikemalt, mida teeme, kellele võiks huvi pakkuda, kaua kestab ning mida selle teadmisega peale hakata, aga seni lühidalt - 2x nädalas käime ujumistreeningutel. Ma tegelikult ise kunagi algkoolis käisin ka ja ujun päris hästi isegi võib öelda, aga mida ma ei oska, on korralik hingamine. Ja nii siis otsustasingi, et kui juba, siis juba - alustame täitsa algusest. Eks natuke naljakas oli kui esimesel treeningul pidi koguaeg seda vahtplaati kasutama, aga samas need eelharjutused polnud midagi lihtsad... kindlasti olen kursuse lõpus osavam kui alustades.

Okei, ma hetkel lõpetan. Võtan siis ennast kokku - püüan tihedamini siia lehele ka jõuda, sest veidi keeruline on kolme kuu tegemisi kirja saada. Samas, ega siin muud olegi kui:

Kool, töö = trenn ja kodu - see on mu elu hetkel.

Praegu on mul magistritöö laborikatsete tegemise ajal päris palju aega ka muusikat kuulata ja täna jäi kõrvu mulle üks Ed Sheerani lause, mis eriti korda läheb. Tõsi ta ju on, või mis?

Teate, ma pole ammu kirjutanud teile, milline minu spordinädal välja näeb.. see tähendab töönädal. Ehk mitu treeningut ma juhendan? Palju see energiat kulutab? Mitu treeningtundi nädalasse mahub? Ja nii siis, lõputöö kirjutamise asemel, teen ühe kiire ülevaate, millised need 7 päeva on.

Võtsin ette täiesti juhusliku täispika töönädala, nagu seda on ta ka praegu. Ma lihtsalt ei viitsi ausaltöeldes viimaseid andmeid sünkroonida, seega pole hullu, tulemused on vast niikuinii enamvähem samad.

Esmaspäev:

Äratus kell 8.02.

Kell 9.00-11.30 veedan ma Tallinna Tehnikaülikooli Ehitusmaterjalide laboris.

Kell 14.00 on päeva esimene treening - BodyAttack30+Myfiabs.

Kell 17.15 Toning.

Kell 19.00 Total Body HIIT.

Kell 20.00 BodyBalance.

Kell 21.30 jõuan koju..

Teisipäev:

Äratus kell 6.14.

Kell 7.30 Nike+Training Club.

Kell 8.30 tuleb ka teine N+TC kohe otsa.

Kell 10-.... enamasti kella 17-18ni olen koolis laboris. Juhul kui juhendan ka Nike+Run Clubi treningu, siis see algab kell 17.27 ja olen koolis kella 15ni.

Kolmapäev:

Äratus kell 6.14.

Kell 7.30 BodyBalance.

Kell 8.30 Nike+ Training Club.

Kell 10-... olen jälle koolis.

Neljapäev:

Äratus kell 8.02.

Kell 9.00-11.30 veedan ma taaskord koolis katseid tehes ning siis juba edasi..

Kell 14.00 on päeva esimene treening - BodyAttack30+Myfiabs.

Erandkorras vahel kell 16.15 BodyBalance treeningu asendus. Kui seda asendust pole, siis olen 15.30-17.00 kooliseinte vahel..

Kell 17.30 Foamroll abs.

Kell 18.30 olen juba kodus!

Reede:

Äratus kell 6.02

Kell 7.15 N+TC Postimajas.

Kell 8.30 N+TC Solarises.

Kell 10.00-15.00 olen jällegi... koolis.

... siin peaks lõputööd tegema, aga enamasti tegelen, kas tegemata tööasjadega või niisama ajakirju sirvides..

Laupäev:

Äratus kell 8.02

Kell 10.00 N+TC.

Kell 12.00 Fitbox.

Kell 13.00 Foamroll abs.

Kell 15.00 BodyBalance.

Kell 16.00 saab töönädal läbi!

Pühapäev:

Siin ma tegelen tavaliselt, kas:

kooliasjadega,

oma trenniga,

puhkamisega.

Treeningute vahele mahub tavalisel töötegemise aeg - seal vastan kirjadele, loen kirju (ma ei saa aru, kuidas neid nii palju on?), koordineerin eesolevaid N+RC treeninguid, organiseerin eesolevaid treeningüritusi, haldan oma sotsiaalmeedia kontosid ja nii edasi. Ahjaa, söön ka!

Et siis.. selline mu nädal ongi - ja nii iga jumala nädal juunikuu teise pooleni. How fun is that?

Kokkuvõtlikult:

Energiakulu treeningutes: ca 5900 kCal.

Ajakulu: ca 18 tundi.

Ja kuna inimestele meeldib numbreid näha, siis ma näitan teile oma esmaspäevase Bodyattack30+Myfitabsi pulsivahemikke. Kuidas siis on samal ajal hüpata ning rääkida?

Max pulss: 174 lööki/min.

Keskmine pulss: 128 lööki/min.

Tegelt ju polegi väga hull?