#rahvuspark

Regina | missnaturess

Regina | missnaturess

Regina | missnaturess

Tayrona rahvuspargist on kõik ilmselt mingil eluhetkel kuulnud. See on metsik ja müstiline. Koht, kus veel tänapäevalgi elavad tayrona indiaanlased iidsete esivanemate reeglite järgi.

Mida enam ma Kolumbia kohta uurisin enne reisi, seda rohkem sai mulle selgeks, et Tayronasse tahaks kindlasti minna. Õnneks juhtuski see juba reisi alguses!

Rodadero linnakeses Santa Marta ligidal, kus me peatusime, pakutakse tänaval igal sekundil turistidele erinevaid ekskursioone, küll Tayronasse, küll Mincasse ja kümnetesse kohtadesse veel. Me läksime kõigepealt ühte hotelli ekskursioonide kohta uurima, sealt edasi saadeti meid teise piletikontorisse (et järgmiseks päevaks bussipiletid Cartagenasse osta). Sealt samast leidsime aga ka väga hea hinnaga ekskursiooni Cabo San Juan’i, Tayrona rahvuspargis. Inimese kohta maksime 70 000 peesot, mille hulka kuulus edasi-tagasi bussisõit, giid terveks päevaks (terve grupi peale) ning sissepääs parki.

Järgmisel päeval oli äratus juba varastel hommikutundidel, sest pidime maja ees 7st valvel olema, et mitte oma bussist maha jääda. Selga tuli panna mugavad, soovitatavalt sportlikud riided ning jalga tossud (sest vahepeal oli päris palju poris sumpamist). Kohustuslikus korras pidi kaasas olema ka päiksekreem, putukatõrje vahend ja piisavalt vett. Väga hea oleks endale ka mingisugune peakate leida, sest see 2,5 tunnine teekond pargi sissepääsust El Cabo’ni läheb läbi metsade ja tihti ka mööda randa päike lagipähe paistmas.

Hommikul tuli buss täitsa õigel ajal. Ilmselt olime üks esimesi peatusi. Järgmised tunnike - poolteist sõitsime mööda Rodaderot ja Santa Martat inimesi peale võttes. Võiks ju arvata, et enamus inimesi, kes sellest ekskursioonist osa võtavad, on välismaalased, kuid suurem osa olid hoopis kolumbialased! Lõpuks, kui buss juba täis oli hakkaski sõit Tayrora rahvuspargi poole pihta. Umbes kahe tunni pärast jõudsime pargi El Zaino nimelise sissepääsuni.

Sealt poolt me bussiga tulimegi.

Pargi sissepääs. Enne matka alustamist näidati meile kõigile üks tutvustav video Tayrona kohta. Samuti korrati üle elementaarsed käitumisreeglid (ära viska prügi maha - parem veel, võta kõik endaga kaasa; ära tee lõket; kaasa ei tohi võtta koduloomi, sest võivad kaitstud alale erinevaid haigusi levitada; viska suitsukonid ainult selleks ettenähtud aladele, jne).

15 000 aastat tagasi jõudsid Kariibi mere äärsetele aladele esimesed asukad. Tänapäeva inimeste kauged esiisad, kelle peamisteks tegevusteks oli küttimine ja korilus. Esimesed tõendid tayrona indiaanlastest on aga alles 5. sajandist. Praegu elavad seal veel mõned nende järeltulijatest.

Tayrona rahvuspark asub 34km Santa Martast põhja pool. Park loodi aastal 1964 kaitsemaks 27 floora- ja faunaliiki, mida leidub ainult selles regioonis. Samuti elab siin 56 ohustatud loomaliiki. Tayrona kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Meie teekond: sisenesime El Zaino sissepääsu kaudu ning sealt edasi matkasime mööda rannikut Cabo San Juan de Guia’ni.

Meie grupis oli nii lapsi kui ka vanureid. Teekonna alguses oli inimestel, kes ei viitsinud või ei jaksa tervet matka kaasa teha, võimalus ise juurde maksta ning sihtkohta hobuse või eesli turjal jõuda. Nende loomade rada läheb aga läbi metsa, mis tähendab, et kõik ilusad rannavaated jäävad neil nägemata.

Matk alles algab ning kõikide samm on virk ja kraps. Saab lausa mööda laudteed käia.

Meie giid Luis Carlos. Ta matkab Cabo San Juanini iga päev (2,5h edasi ja sama palju ka tagasi)...

Alustame matka metsas. On küll palav, kuid mõnus. Päike ei kõrveta.

Looduse “kaablid”...

Kuskilt ilmus välja meie uus neljajalgne “giid”. 

Cañaverali rand. Seal on kategooriliselt keelatud vette minna.

Kutsu näitab teed järgmise rannani.

Vahepeal sai metsatee otsa ja turnisime hoopis kivide peal.

Sellele rannalõigule tulevad kilpkonnad munema ja kooruvad pojad, mis tähendab, et on keelatud aiast edasi minna ning erinevaid tulukesi rannal kasutada (et mitte pisikesi kilpkonni segadusse ajada).

Vahepeal tundus nagu oleks eelajaloolisse paradiisi sattunud...

Aga see illusioon sai kiiresti läbi, kui polnud enam võimalik kuidagi porist mööda saada.

Jõudsime välja Arrecifes’i nimelise rannani. Seal oli samamoodi keelatud ujuda ülitugevate ja ohtlike hoovuste pärast.

Nüüd on grupp juba palju hõredamaks jäänud ning enamuse virk samm retke alguses on väsinud lontimiseks kujunenud.

Õnneks oli natuke maad edasi välja kujunenud looduslik bassein, kus olid küll tugevad lained, kuid täitsa võimalik supelda. Selles kohas oli ka üks pisike söögikoht, kus me ei peatunud. Selleks ajaks olid meil juba juuksed sassis, kõik riided läbi higistatud, kõht tühi ja väsimus peal. Ausalt öeldes olin mina küll vähemalt korraks kade nende inimeste peale, kes said sellel rannal rahulikult pikutada ja päikest nautida. Aga pole viga, El Cabo on väidetavalt Tayrona rahvuspargi kõige ilusam rand ja sinna me just suundusimegi, peab ainult natuke veel vastu pidama!

Jälle uus rand - La Piscina ehk Bassein. Seal on ujumine täitsa lubatud. Puust sildiga antakse pargi külastajatele teada, et sajandeid tagasi, kui neid alasid asustasid veel indiaanlased, mitte turistid, peeti seda randa pühaks. Siia toodi erinevaid ohvriande Emale Maale, et meie planeedi tasakaalu ikka õigena hoida.

Osa grupist oli nii väsinud, et randa nähes hakkas juba liiva peal kappama, et lõpus ometigi Kariibi mere vetes end värskendada. Vaene giid pidi meid vahepeal otsima tulema, sest veel oli vaja natuke edasi minna. Järgmine rand oli juba meie oma.

Vahepeal enam pilte ei teinud, sest pärast seda ilusat Basseini nimelist randa hakkas reaalne džunglielu pihta - pidime erinevate puude osktest kinni haarama ja oma nutti kasutama, et mitte sopa sisse kukkuda. Tayronas on mõndadele teelõikudele võimatu laudrada rajada, sest ükskõik milline vihmasadu viiks selle kohe jälle minema. Sellel viimasel teelõigul võtsime tossud jalast ära ning oma sihtkohta jõudsime paljajalu ja poristena. Viimasel 50nel meetril enne Cabo San Juanini jõudmist võtsid meid vastu palmipuult palmile hüppavad ahvid.

Lõpuks ometi oleme kohal!

Kuulus vaateplatvorm El Cabo rannas. See majake ilmub vist absoluutselt kõikides Tayronat tutvustavates reisiajakirjades.

Mööda seda randa tulime kõigepealt sisse. Palmide taga on näha telkimisplatsi ning kuskil seal on ka peidus üks pisike kioskike ning söögikoht. Need, kes midagi vahepeal hamba alla tahtsid meie grupist, pidid giidile teadma andma ning tema tellis kõik ära. Vahepeal sai kiiresti ujumas ära käia ning oligi juba söögi aeg käes. Kui omapead oleks läinud vaatama ja tellima, oleks pidanud väga pikalt vaba lauda ootama, sest kõik oli pungil täis.

Neile laiskadele, kes ei viitsinud enam tagasi matkata, oli kohapeal olemas ka kiirpaat, mis väljus kuskil 16.30-17.00. Ühe inimese pilet maksis 50 000 peesot ja paat sõitis kuni Taganga linnani. Me olime suht väsinud pikalt matkamisest ning ausalt öeldes idee uuesti põlveni pori sees sompamisest oli veel liiga värske, et kohe sinna tagasi ronida. Pealegi jõudsime Cabosse kuskil kella 12 paiku keskpäeval. Sõime kella 1st ja oleks pidanud tagasi minema hakkama juba kell 2 päeval. Tänu paadisõidule saime kauem nautida rannamõnusid ja rahulikult vaatetornis ära käia. Samuti nägime mitut erinevat randa (kaugelt, kiirpaadiga mööda sõites), mis muidu poleks tee peale jäänud.

See paat aeti lahkumiskellaaja lähenedes võimalikult madalasse vette. “Meremehed” lõid  pisikese redeli liiva kinni samal ajal kui turistid kraamisid kiiresti oma asjad kokku ja võtsid üksteise taha järjekorda. Kui kõik piletiomanikud paadis olid, läkski sõiduks.

See on panoraamfoto vaatest, mis tollest majakesest avanes. Sel hetkel tundus tõesti, et kogu see matk oli väsimust, higistamist ja poris sumpamist täiesti väärt!

Paadisõit kestis kuskil 45 minutit. Meile kõigile anti oranž päästevest ning olime seal paadis nagu kilud konservis. Mida enam tuure üles võeti, seda rohkem kõik loksus. Vahepeal sattusime ka lainetega sellisel moel kokku, et kogu soolane vesi paiskus näkku. Õnneks oli meie piloot kogenenud ja ümber ei käinud, aga kõik kaamerad ja telefonid pidi küll seljakoti põhjas vee eest kindlas kohas hoidma.

Tagangasse jõudsime juba peaaegu pimedas. See on pisike peamiselt hipide ja kalurite külake. Koht, kus paadi pealt maha tulime oli prügi ja näljast nõrkasid koeri - kasse täis. Mere ääres istus suur hulk erinevaid rastafarisid, kes meis suurt kindlustunnet ei tekitanud. Pärast emaga rääkisime, et meil mõelmal oli tahtmine sealt kiiresti minema saada. Rodaderosse jõudsime tagasi taksoga.

Taganga on kasvava populaarsusega ka turistide hulgas. Odavam alternatiiv Santa Martale ja Rodaderole. Sealne rannaäär on täis erinevaid hotelle ja majutusasutusi, ühel parem vaade kui teisel (mäed jõuavad peaaegu mereni välja, mis muudab Taganga linna astmeliseks). Ilmselt päevasel ajal on koht palju ilusam. Pealegi ei veetnud me seal liiga palju aega, et mitmekülgne arvamus kujundada. Aga jah, sellise ebakindla tunde tekitas tol hetkel.

Tayronasse läheks sada ja miljon korda tagasi! Seal oleksime võinud veel mitut erinevat randa külastada. Tehakse ka ekskursioone tayrona indiaanlaste Kadunud Linna (mis on Machu Picchust palju vanem!). Need on aga juba pikemad retked, mis kestavad kuskil 3-5 päeva. Põhjus on väga lihtne - tayronad ehitasid oma linna nii kaugele džunglisse, et sinna on võimalik ligi pääseda vaid jalgsi.

Järgmiseks korraks jätaks ainult meelde kaasa võtta peale tossude ka varbavaheplätud ja vahetusriided.

Tol õhtul käisime hea meelega külma veega pesus ja pärast seda põhimõtteliselt vajusime voodisse, sest keha oli suurest matkamisest läbi ning meel terve päeva jooksul saadud võimsatest emotsioonidest pungil täis.