Mul on lihtsalt nii piinlik!
Kogu pagulasteema on mind jĂ€tnud mĂ”nes mĂ”ttes kĂŒlmaks. Mul ei ole otseselt midagi selle vastu, et nad tulevad, ent samas ega ma kahe kĂ€ega vastu ka ei vĂ”ta.
Alles hiljuti kirjutas Mallukas oma blogis, et tal on hĂ€bi nĂ€ha gruppe âmĂ€rgatud pagulastâ (vms) ja sealseid postitusi. A la mustanahaline inimene bussipeatuses ja kiri juures, et ilmselt kĂ€is vargil. Tere hommikust. Ma nĂ€gin samuti neid gruppe ja tundsin piinlikkust ja samas ĂŒritasin asjast ĂŒle olla. Seega teisisĂ”nu ega midagi ette ka ei vĂ”tnud. Internetis vaidlemine on nagu paraolĂŒmpia...
TĂ€nahommikune uudis pagulaskĂŒla pĂ”lengust pani mind vist esimest korda blogisse kirjutama ja pĂ€riselt...mĂ”tlema. Mul on olnud kogu selle perioodi ajal piinlik ja paha tunne sees. Olgugi, et pagulased; olgugi, et me juba naerame ainuĂŒksi selle sĂ”na peale, on nad ju siiski inimesed. Inimesed, kellel on lihtsalt elus vĂ€ga halvasti lĂ€inud. Ja miks neid nii koheldakse...ma ei tea.
Mida tunneb see inimene, kes pagulaskĂŒlas elas ja Ă€rkas öösel tulekahju peale? Vastik.
KĂ”ige rohkem ajab mind naerma see, et me suhtume neisse nii halvasti, aga samas oleme ebakindlad oma riigi osas. Me oleme hetkel rÔÔmsad ja roosad, et meil on oma vaba riik, aga samas on see vĂ”imalik niivĂ”rd kergelt vĂ€risema ajada, kui hĂ€rra Putin kummalisi samme teiselpool piiri astub. Ometigi ei mĂ”tle, et Ă€kki oleme meie ĂŒhel pĂ€eval need pagulased, kelle maja pĂ”lema pannakse ja kelle ĂŒle naerdakse.