#muutu

Kui mesilane satub tuppa, siis ta väljapääsu otsides meeleheitlikult  lendab korduvalt ja korduvalt peaga vastu klaasi. Rahmib uuesti ja põrkub uuesti klaasiga. Mul on suht sama tunne viimastel päevadel.

Ühel päeval murdusin katki. Mingi osa minust purunes. Rebenes tükkideks. Ja nüüd otsin võimalust pääseda välja, teadmata kuidas, põrkudes vastu klaasi ja aina tükkideks purunedes. Korjaks end taas kokku ... Aga see puzzle on nii keeruline. Sest ma ju ei taha enam sama pilti kokku panna. Tahaks uut!

Eilse rahmimisega tegin haiget ainsale inimesele, kes mind armastab. Norisin ise tema valu välja. Kogemata muidugi. Või ... mine sa tea, võib-olla ma ka alateadlikult tahtsin seda. Sest siis kui ta oli juba ärritunud, siis tuli minusse teatav rahunemine ja selgus ning soov ikka asjalikult (mitte tujutsedes) edasi minna. Ainus viga on, et ... olen veel rohkem teadmatuses kuidas ja kuhu...

Samal ajal on kõik tegemised kukil. Iga minut meenub midagi, mida pidin ju tegema ja igal minutil ka teen midagi mida juba oleks pidanud tegema. Vahepealseid, selliseid järelemõtlemisele pühendatud, minuteid ei ole. Vajan neid! Sest muidu juhtub nii nagu juhtus eile.

Mis siis eile juhtus? Mõtlen, et ma olen muutunud nagu rikkis kuulipildujaks, mille kuulid on otsustanud hakata lendu lendama sihtmärki valimata, sihtimata, huupi, igale poole ja kõigi pihta, kuulipilduri tahtest sõltumata.

Jaaa ... oma sitta olukorda ma juba kirjeldada oskan - mesilane, puzzle, kuulpilduja ... metafoore tuleb nagu seeni peale vihma.

Aga kuidas välja tulla? Kuidas edasi minna? Millised metafoorsed olukorrad ootavad mind ees?

Ta ütles eile, et miks peab kogu aeg muretsema, kurb olema ja kartma tulevikku? Ütles etteheitvalt ja kurjustavalt. Mina aga mõtlen, et hea küsimus - mis on vastus? Miks siis???

Kuidas  ma olen õppinud olema selline? Meenub aimdus, et tegelikult olen lustlik sell. Kuhu see lustlikkus ja siirus kadus? Jah, ma tunnistan, et olen kogu aeg valmis halvaks, halvimaks. Otsin alati varianti, et miski võib minna pahasti ... ja siis muretsen. Lokaatorid on kogu aeg üleval ja ootevalmis, skännides igalt poolt mureks sobivaid põhjuseid...

Miks? Sest ma ei taha teha vigu! Ma ei taha olla süüdi! Ma ei taha tunda hirmu! Ja ma olen õppinud mõtlema, et kui ma muretsen, olen kurb, hoian end tagasi, siis ... ei tule süüd, vigu ega jamasid... ega riidlemist.

Mind on õpetatud, et kui oled see, kes sa südamest oled, siis ... sa oled vale, teed vigu, jääd süüdi, käitud sobimatult ja ... ei kõlba kuhugi.

Inimesed vaatavad mind nüüd. Ja nad ütlevad nüüd, kui olen saanud selgeks selle olemise, mida mulle on elu aeg õpetaud jamilles olen juba väga hea ... nüüd nad ütlevad - "Ära ole!", "Unusta ära!", "Muutu", "Mis sa muretsed", "Ole teistsugune!"