16.
Ma vibreerin ainult kergelt. See geebekas oli eile ikka imeline. TĂ€na pole peaaegu ĂŒldse pohmelli. Kuid ma ei mĂ€leta, kuidas ma siia sain. Mul on ĂŒlikonnapĂŒksid jalas. Sokid ja kingad ka. Pluus on seljas. Pintsak on kokkuvolditult pĂ”randal vaiba peal. Nagu oleksin ma seda padjana kasutanud. Ma istun diivaniserval. Diivani teises servas istub umbes kĂŒmneaastane tĂŒdruk. Ja telekast tuleb âShrekâ. Ma ei tea, mitmes. Ja iga kord, kui Shrekki nĂ€idatakse, muheleb see vĂ€ike tĂŒdruk ja piilub mind silmanurgast. Ma kahtlustan, et ma olen rohelisem kui Shrek. Kogu ihu on imelik. Ma ei tea, miks. Mulle meenuvad hĂ€guselt mingid hoobid. Koban rihma. Rihm on alles. KĂ”rvaltoast kostab mingit vÀÀksumist. TĂŒdruk paneb rahulikult puldist âShrekkiâ valjemaks. Ma naeratan kohmetult ja noogutan ja tĂ”usen, vĂ”tan oma pintsaku ja raputan sirgeks. Panen selga. Lehvitan hĂ€belikult, tĂŒdruk lehvitab vastu. Ja naeratab. KĂ€gisedes lĂ€heb uks lahti ja hÀÀled eemal vaikivad. Libisen, selg ees, lĂ€bi ukse, panen ukse hoolikalt kinni ja keeran ĂŒmber. VĂ€ike koridor. Teen paar kobavat sammu. Tuba, avan ukse, astun sisse. Ja voodilt vaatab mulle vastu imeilusate punaste juuste ja suurte silmadega naine, kes on teise naise peal ja sel punase peaga naisel on riist ja ta seksib parajasti selle teise, imeilusate rindadega naisega, kes lamab ta all, pikkade tumedate juustega naine, ta pea on minu poole tagurpidi, nii ei tunne isegi ema oma last Ă€ra, kuid see nĂ€gu on kuidagi tuttav ja kohmetult astun sammu lĂ€hemale ja nĂ€en ka pĂ”randal nende voodi ees midagi tuttavat. Need on ilmeksimatult meeste bokserid. Armani. Mida mul ilmeksimatult jalas pole. Transu jĂ€lgib mu pilku ja tĂ”mbab keelega ĂŒle huulte. Neelatan. Alumine tĆĄikk ajab end kĂŒĂŒnarnukkidele, riist on tal veel sees ja ta ĂŒtleb:
âKarl, kas kĂ”ik on korras?â
Maria!
âHeh,â ĂŒtlen, âMaria! Sa olid ju blond!â
âKarl,â naerab transu toreda baritoniga, âsa olid ju hetero!â
âNoh,â rehman kĂ€ega, âsee ei loe, vahet pole, ma pean nĂŒĂŒd minema!â
Maria vÔtab pÔrandal suure klaasi margariitaga ja joob mitu lonksu ja annab siis klaasi transule ja siis vaatab mulle otsa ja noogutab silmadega. Ma nihverdan end koridori, vÀlisuksest vÀlja ja tÀnavale.
PĂ€ike on juba kĂ”rgel, ilm on vahelduseks erakordselt pehme ja ma olen hoovis, mida ĂŒmbritseb mitu ĂŒheksakorruselist maja. KĂ”ikjal sibab lapsi, nende emasid, vanaemasid, suurte puude all on vanaisad end istuma
seadnud. LĂ€hen hĂ€mmeldunult edasi. Laste mĂ€nguvĂ€ljakud. Majade ĂŒmber on pargitud palju autosid. Kuid liiklus on vĂ€ga hĂ”re. VĂ€ga inimlik. Igal pool on nĂ€ha jalutavaid inimesi. Kus ma olen? Puud on nii suured. Rohelust on igal pool. Kas ma olen tĂ”esti vĂ€lismaal? Ma mĂ€letan selliseid maju, kuid ma ei mĂ€leta nii suuri puid. Ja korraga jÀÀn ma seisma. See on LasnamĂ€e. Keerutan end kohapeal ringi. Kui palju on puud nende rohkem kui 15 aastaga kasvanud! Kui kaua ma pole siin olnud! Kui tundmatuseni ilusaks siin kĂ”ik on muutunud! Taarun ĂŒhe puu all seisva isetehtud pingikeseni ja koban pintsakutaskut. Telefon on meeldiva pĂ€eva meeldiv ĂŒllatus. Ma saan aru, et geebekalaks pole veel ĂŒle lĂ€inud, sest ka telefon tundub hingematvalt ilus.
Kaksteist vastamata kÔnet. Marksilt. Ja muu pudi-padi, millest ma aru ei saa. Mis mÔttes te mulle sÔnumeid saadate? SÔnumi saab saata hobuse mahalÔigatud peaga. VÔi pÔlema pandud autoga. VÔi tapetud vanaemaga. Mitte telefoniga. Valin Marksi numbri.
âHĂ€rra Karl Pajupuu?â sosistab Marks peaaegu kohe, âVĂ€rk ise juhib vĂ€gesid, sinu kohta tehakse lugu, otsivad su ema, mina olen tiimis, kohtume tunni-paari pĂ€rast, mul on asju!â
HĂŒppan pĂŒsti ja vajun oiates istuma tagasi. Kes mind jĂ€lle on peksnud? Kvartali nurga tagant keerab Ă”lgu ÔÔtsutades tĂ€navale buss. Kummaline, isegi bussid on tĂ€iesti roheliseks lĂ€inud nende aastatega. Ajan ennast pĂŒsti ja loivan peatuse poole. Mutt. Huh. See nĂŒĂŒd kĂŒll midagi head ei tĂ€henda.
Vaatan bussiukselt korra tagasi. See on kĂŒll vist muutumatuks jÀÀnud, et esimese korraga ĂŒkski koht ikka tĂ€pselt meelde ei jÀÀ.Â











