#kurkarjas

Ma vibreerin ainult kergelt. See geebekas oli eile ikka imeline. Täna pole peaaegu üldse pohmelli. Kuid ma ei mäleta, kuidas ma siia sain. Mul on ülikonnapüksid jalas. Sokid ja kingad ka. Pluus on seljas. Pintsak on kokkuvolditult põrandal vaiba peal. Nagu oleksin ma seda padjana kasutanud. Ma istun diivaniserval. Diivani teises servas istub umbes kümneaastane tüdruk. Ja telekast tuleb “Shrek“. Ma ei tea, mitmes. Ja iga kord, kui Shrekki näidatakse, muheleb see väike tüdruk ja piilub mind silmanurgast. Ma kahtlustan, et ma olen rohelisem kui Shrek. Kogu ihu on imelik. Ma ei tea, miks. Mulle meenuvad häguselt mingid hoobid. Koban rihma. Rihm on alles. Kõrvaltoast kostab mingit vääksumist. Tüdruk paneb rahulikult puldist “Shrekki” valjemaks. Ma naeratan kohmetult ja noogutan ja tõusen, võtan oma pintsaku ja raputan sirgeks. Panen selga. Lehvitan häbelikult, tüdruk lehvitab vastu. Ja naeratab. Kägisedes läheb uks lahti ja hääled eemal vaikivad. Libisen, selg ees, läbi ukse, panen ukse hoolikalt kinni ja keeran ümber. Väike koridor. Teen paar kobavat sammu. Tuba, avan ukse, astun sisse. Ja voodilt vaatab mulle vastu imeilusate punaste juuste ja suurte silmadega naine, kes on teise naise peal ja sel punase peaga naisel on riist ja ta seksib parajasti selle teise, imeilusate rindadega naisega, kes lamab ta all, pikkade tumedate juustega naine, ta pea on minu poole tagurpidi, nii ei tunne isegi ema oma last ära, kuid see nägu on kuidagi tuttav ja kohmetult astun sammu lähemale ja näen ka põrandal nende voodi ees midagi tuttavat. Need on ilmeksimatult meeste bokserid. Armani. Mida mul ilmeksimatult jalas pole. Transu jälgib mu pilku ja tõmbab keelega üle huulte. Neelatan. Alumine tšikk ajab end küünarnukkidele, riist on tal veel sees ja ta ütleb:

“Karl, kas kõik on korras?”

Maria!

“Heh,” ütlen, “Maria! Sa olid ju blond!”

“Karl,” naerab transu toreda baritoniga, “sa olid ju hetero!”

“Noh,” rehman käega, “see ei loe, vahet pole, ma pean nüüd minema!”

Maria võtab põrandal suure klaasi margariitaga ja joob mitu lonksu ja annab siis klaasi transule ja siis vaatab mulle otsa ja noogutab silmadega. Ma nihverdan end koridori, välisuksest välja ja tänavale.

Päike on juba kõrgel, ilm on vahelduseks erakordselt pehme ja ma olen hoovis, mida ümbritseb mitu üheksakorruselist maja. Kõikjal sibab lapsi, nende emasid, vanaemasid, suurte puude all on vanaisad end istuma

seadnud. Lähen hämmeldunult edasi. Laste mänguväljakud. Majade ümber on pargitud palju autosid. Kuid liiklus on väga hõre. Väga inimlik. Igal pool on näha jalutavaid inimesi. Kus ma olen? Puud on nii suured. Rohelust on igal pool. Kas ma olen tõesti välismaal? Ma mäletan selliseid maju, kuid ma ei mäleta nii suuri puid. Ja korraga jään ma seisma. See on Lasnamäe. Keerutan end kohapeal ringi. Kui palju on puud nende rohkem kui 15 aastaga kasvanud! Kui kaua ma pole siin olnud! Kui tundmatuseni ilusaks siin kõik on muutunud! Taarun ühe puu all seisva isetehtud pingikeseni ja koban pintsakutaskut. Telefon on meeldiva päeva meeldiv üllatus. Ma saan aru, et geebekalaks pole veel üle läinud, sest ka telefon tundub hingematvalt ilus.

Kaksteist vastamata kõnet. Marksilt. Ja muu pudi-padi, millest ma aru ei saa. Mis mõttes te mulle sõnumeid saadate? Sõnumi saab saata hobuse mahalõigatud peaga. Või põlema pandud autoga. Või tapetud vanaemaga. Mitte telefoniga. Valin Marksi numbri.

“Härra Karl Pajupuu?” sosistab Marks peaaegu kohe, “Värk ise juhib vägesid, sinu kohta tehakse lugu, otsivad su ema, mina olen tiimis, kohtume tunni-paari pärast, mul on asju!”

Hüppan püsti ja vajun oiates istuma tagasi. Kes mind jälle on peksnud? Kvartali nurga tagant keerab õlgu õõtsutades tänavale buss. Kummaline, isegi bussid on täiesti roheliseks läinud nende aastatega. Ajan ennast püsti ja loivan peatuse poole. Mutt. Huh. See nüüd küll midagi head ei tähenda.

Ma olen kindel, et kuna Rain valis stripiklubi, siis siin kaameraid ei ole. Me lamame keset mingit privaattuba, triiksärgi väel, mõlema ümber sädistavad paar paljast naist, me oleme just vaadanud märja T-särgi šõud ja idamaiste tantsude šõud ja tellinud ilmatuma hulga šampanjasid. Mul on õnnestunud sebida ka väike ekstra joogi sisse ja ma olen kindel, et Rain oskab uut kogemust hinnata. Ma valan uuest šampanjast endale uue klaasi- täie ja joon põhjani, ja siis veel. Ja Rainile ka. Ja veel. Me nihkume lähestikku ja räägime väga intensiivselt.

Iga meie mõtte peale ilmub kardina tagant käsi mak- seterminaliga. Ma sisestan kaardi. Sisestan numbri.

“Sadomaso show!”

Käsi kaarditerminaliga kõhkleb. Siis öeldakse kardina tagant uus ja suurem number. Minu käsi ei värise. Sisestus. PIN. Muusika muutub korraga valjemaks. Me lamame Rainiga suurtel madalatel asemetel, ma nihkun talle lähemale ja räägin talle midagi väga sisendavalt kõrva. Ta kummardub kuidagi väga mõistvalt lähe- male ja pajatab kuidagi täiesti uskumatult tarka juttu ja keegi silitab mu rinnanibu ja see tundub nii hea ja vaatan alla, keset huvitavat lauset, see olen mina ise, mu rinnanibud on väga, väga tundlikud ja muusika on niivõrd ülev ja raputav, et ma hakkan kõva häälega rääkima, muusika sisse, sügades oma rinnanibusid, ja Rain on oma asemelt maha libisenud ja teeb sedasama ja muusika muutub sähvivaks ja tüdrukud tõmbuvad meie ümbert eemale ja tuppa astuvad kaks kõiksuse kõige kaunimat naist. Me vaatame üles. Näod ei ole eristatavad, sest laest pistavad otse silma välkuvad lambid. Kuid tuba on hämar.

“GHB!” üritan Rainile naeratades teatada. Ta silmad on suured ja nägu naerul ja ta noogutab.

Me väänleme põrandal, üks naine seisab kaksiratsi minu peal, teine Raini peal. Mulle antakse märku, et ma võtaksin triiksärgi seljast, ma kuuletun. Mind lükatakse ja tõugatakse ja torgitakse kingaga, millel on meetripikkune metallkonts. Tüdruk kummardub, pikad juuksed varjavad ta näo ja ta sasib mu rihmast kinni ja avab pandla. Tunnen, kuidas ta jala mu munadele surub ja siis rihmast tõmbab ja see siis sisinal nagu madu mu ümbert põgeneb. Ma libistan käe endale püksi, püksid on pingul, hakkan teise käega nööpe kobama, kui saan rihmaga nähvaka vastu käsi, jalaga vastu mune ja uue nähvaka rihmaga risti üle näo... mu käed värisevad ja nägu tõmbleb ja surve munadele läheb suuremaks ja ma kuulen, kuidas Rain karjatab, keeran pead, rihm vihiseb läbi õhu ja sätendav pannal tabab teda vastu lihaselist rinda, mis tõmbub pingule ja ma vaatan üles ja nagu küsimise peale, et miks minule... libistab tüdruk rihma teistpidi kätte ja virutab...

Ma röögatan: “Kaardiga!”