Ma ärkan ja see on ilmselt garaaž ja mind on mingi autopesušampooniga üle valatud ja kaks meest teevad mulle voolikutega survepesu. Ma läkastan ja köhin, kuid liigutada eriti ei suuda. Mehed teevad rahulikult suitsu ja lasevad mu voolikutega sent sendilt puhtaks. Hea, et neil pole kästud mul habet ajada. Nad teeksid seda leegiheitjaga. Veesurve on kohutav, nagu prooviks end haamriga tagudes pesta. Kui spetsialistid mu puhtaks on tunnistanud, keeratakse vesi kinni. Nad haaravad mu kätest, mu jalad kannavad veidi, ja tassivad garaaži tagauksest majja. Lähme läbi mingi koridori, kus mingi medõe vormis naine mulle põlgliku pilgu heidab. See on vist haigla. Tubades paistavad voodid. Ja natuke medit- siinitehnikat. Mind tassitakse koridori lõppu. Uks on lahti ja mehed viskavad mu tuppa. Ma ei suuda püsti seista. Toal on pehmed seinad ja põrand. Ma ei teagi, kas ja kuidas nende eest tänulik olla. Keset tuba on suur raskest puust laud. Selle külgedel on aasad, ilmselt selleks, et rabelevaid hulle siduda. Ma lohistan end nurka. Riided on märjad. Tuba on jahe. Ma olen katki ja murtud ja hirmul. Ja ma värisen. Uks läheb lahti. Sisse astuvad kaks professionaalset kondistajat, kellega mul on olnud rõõm juba kohtuda, nad tassivad toole ja nende järel astub sisse Leo Värk.
“Oh sa vana puts!” hüüatab ta siirast üllatusest, kui mulle otsa vaatab, “sind on ikka päris läbi kivikorjamismasina lastud!” Siis paneb ta ukse kinni. Ja viskab oma portfelli nurka. Need on ilmselgelt helikindlad uksed ja ja seinad. See ei tee mulle absoluutselt rõõmu.
Kondistajad sätivad tooli laua otsa ja lohistavad mind sinna istuma. Üks paneb käe mu kuklale ja siis virutab mu näo hooga vastu lauda. Mu nina, mis ei olnud enne võib-olla päris murtud, puruneb raginaga. Ma ajan pea vaevaga püsti ja proovin värisevate kätega nägu katta.
“Kus Margaret on? Ma peksan sind, kuni sa ütled või sured,” ütleb Värk. Ma saan aru, et ma pean surema, sest mul pole aimugi, kuhu Rain ta koos selle mersuga toimetas. Mu käed värisevad ja ma proovin oma ninaluud õigele kohale lükata.
Värk võtab tooli ja istub mu lähedale: “See lits Maria ja ta tütar on minu käes. Saad aru. Ma teen neist sellised hoorad, milliseid kogu Londonis ei ole nähtud.”
“Maria?” Ma olen sisulises segaduses. “Mis see Maria siia puutub?”
“Sa ise mõtlesid Kutsi aadressi välja või? Türa, see Maria oli vana Kutsi hoor ja ta müüs ta, kurat, kõigele vaatamata sinusugusele värdjale maha!”
Ma raputan pead, see on absoluutselt vale järeldus ja see ajab Värgi närvi ja ta hüppab püsti ja lööb mind täie jõuga vastu nägu. Abivalmis kondistaja püüab mu kukkuva tooliga kinni ja Värk virutab uuesti. Ma tunnen, et parema silmaga ei näe ma enam väga pikka aega. Võib-olla kunagi.
“Türa sa kõigud, türa sa värised!” röögib mu peale Värk, kui ma proovin oma tudisevat pead käte vahele võtta.
“Hoidke kinni!” karjub ta kondistajatele ja need haaravad mu kätest ja suruvad need mu ette lauale ja Värk sobrab oma portfellis ja võtab sealt suured naelad, pistab need suhu, ja korraliku haamri, mis istub ta töömehekätte nagu valatud.
“Kus ma, raisk, ei talu su värisevaid käsi!” karjub ta ja ma pingutan iga lihast oma kehas ja ma suudan vaid abitult laua all jalgadega tapsutada ja ma röögin ja lärman valust, kui Värk surub naela keset mu peopesa, luude vahele, ja põrutab siis vilunud liigutusega ja suure hooga naela läbi mu käe lauda kinni. Mu pea vajub lauale, valu on nii suur, kuid ikkagi, kui ma tunnen, kuidas ta teist naela paigale sätib, tõstan ma pea, mu jalad teevad jälle abitut pingviinitantsu ja töömees Värk ei eksi ja ühe hirmsa haamrihoobiga on ka mu teine käsi laua külge naelutatud. Ta paneb haamri lauale. Ja sinna kõrvale ülejäänud naelad.
“Nüüd räägime uuesti,” ütleb ta puhisedes ja otsa- eest higi pühkides. Ma olen kindel, et ma nutan, aga ma ei saa aru, kas sellest on aru saada kogu selle vere keskel, mis mu näolt alla voolab.
“Sa, sitt, saad must aru küll,” ütleb Värk, “me kõik oleme elajad. Sina, mina, kõik. Aga ühtedel elajatel on ajalehed, saad aru! Ajalehed!”
Ma noogutan või kõigub mu pea. Käed on nii valusad, et ma tahaksin, et ta võtaks oma naelad ja oma haamri ja taoks need mulle pähe ja lõpetaks selle igaveseks ära. Värk aga tahab rääkida.
“Kelle jaoks sa töötad,” ütleb Värk ja vaatab haamrit, “ja kust sa seda Raini tead, sealt sõjaväeluurest. See sitt sureb järgmisena!”
Ma proovin rääkida, ma teen ausa katse, kuid mu suu toob kuuldavale pomina, mida Värk võtab ilmselgelt mõnitusena ja ta lajatab mulle vastu hambaid. Mitte kõvasti. Kaalutletult, et mu käed pingule tõmbuksid ja naelad mu käsi rebestaksid.
Hingeldan. Kogun kokku oma viimase jõu. Valu on mind tükkideks rebimas. Suu on kuiv. Libistan keelega üle paistes huulte. Sülitan välja ühe katkise tagumise hamba ja ütlen sosinal ja hästi aeglaselt.
“Hähääää,” teeb Värk ja virutab mulle vastu pead. Aga hoop ei ole nii tugev, et rebestaks mu käsi.
“Hähähähäää,” teeb Värk ja virutab mulle veel kord. Aga see on juba nagu kerge laks mööda kõrvu. Ma vaatan teda oma allesjäänud silmaga. Ta tahaks mind veel peksta. Ta tahaks mu tĂĽkkideks rebida ja oma põllutöömasinatele sööta. Kuid temas on ärganud ta teine inimlik joon. Ahnus.Â
“Visake ta üles korrusele!” ütleb ta kondistajatele. Need rabavad must kinni ja ma röögatan valust ja kätest purskub verd.
“Oodake nüüd, loomad!” ütleb Värk, “näe, siin on tangid, tõmmake ikka naelad välja. Aga üleval andke talle nii, et ta ikka pikalt tukuks.”
“Karl,” kummardub ta mulle lähemale, “kui see Onu Ženja jutt tõele ei vasta, siis...”
Ma näen, kuidas tal pole lihtsalt sõnu, aga ideid, mida ta minuga teha plaanib, jätkub tal kindlasti. Mõned lihtsalt pole verbaalselt andekad. Armastavad rohkem kätega töötada.Â
