Krt mõtled küll, et oled hea inimene ja siis mingis tühises situatsioonis märkad, et oled tegelikult kade. Täiega kade. Valusalt kade. Või kui ise ei olegi, siis ärritab sind kui märkad teiste kadedust. Ironiseerid teise kadeduse üle. Mõtled natuke. Ja avastad, et oled ise kade.

Appi kui nõme.

Miks? Või mis tunne see on? See on kohe füüsiliselt tuntav tunne. Selline kokkutõmme sisemuses. Kramp. Selle valu kaudu ma seda tunnet märkasingi.

Mis ma nüüd siis peale hakkan? Lihtsalt otustan, et ei ole enam kade, mõtlen positiivselt ja viin suunurgad kõrgustesse ja elan edasi õnnelikumalt?

Teil käib see nii lihtsalt? Mul ei käi. Valu (see kadeduse kokkutõmme rinnus) jääb alles. Ma näen ühe võimaliku lahendusena aru saada, kus kohast see kadedus tuleb? Mis on selle kadeduse käivitav jõud? Mis selle tekitab, mis on see põhjus? Miks ma olen kade?

Ooo ... uus tunne. Kui nende küsimsute peale mõtlen, siis tajun kehas sellist kibedust. Umbes nagu sääsk hammustaks ja esimene reaktsioon on lüüa see sääsk laksti laiaks, unustada sääse plaanid ja elada oma elu edasi. Mõtlemata. Kuni tuleb jälle see kadeduse valu.

Tundub, et miski blokeerib mind, miski minus endas ei lase mul mõelda põhjuste peale, miks minus tekib kadedus.

Aina põnevamaks läheb.

Kuulsin ükspäev ühest vanast teooriast, mis jõudis minu kõrvu esimest korda.

Kuidas aastatega me midagi omandame ja kinnistame ja kujuneme. Alati on olnud kaks valikud. Kasvades teeme kahest valikust ühe ja liigume oma eluga edasi. Peened mõjutajad ja psühholoogilised mängud miks me midagi teeme... sellel ei oskagi pikalt peatuda aga .... Mida kindlasti iga inimene oskab, see on isiklik samastumine ja suhestumine teooriaga. Ja vaatan ma siis seda jaotust ja avastan. Esimesest võimalikust valikust olen ma kindlasti kaasa võtnud usaldamatuse, teisest häbi ja kahtluse, minus on tohutult süütunnet, alaväärsustunne on mu keskmine nimi. Hetkel olen täielikus segaduses teadmata täpselt mis on minu identiteet. Ütlen tihti, et ma ei ela oma elu. Nii tekib ka isolatsiooni tunne selles, kus olen ja ... Ma ei taha, et järgneks stagnatsioon ja meeleheide.

Ma tahan, et ma leiaks end üles ja elaks edasi kogu oma täiuses ja võimus.

Et seda teha, selleks püüangi panna tähele neid imelikke tunnete virr-varre enda sees. Nii avastasin ka selle kadeduse valu.

No ja ongi loogiline kui häbist ja süütundest puretud alaväärsuskompleksi tundev segaduses olev inimene märkab midagi, mis teistel on paremini, siis .... ta on kade. Sest ta tahab kaaaa! Ta ei taha isolatsiooni, ta tahab olla sama rõõmus, edukas, tubli, toimekas, elujaatav jne jne kui on too või see teine ja .... kuna ta ei oska muud näha, ega tunda .... siis tõuseb kadedus. Valus kadedus.

Ehk selleks, et saada lahti kadedusest, peaks hakkama tasapisi lahti saama häbist, süüst, alaväärsustundest, segadusest .... Kuidas?

Ja juba tuli jälle see kibedus, mis ütleb, et ... tore, et avastasid aga .... nüüd on aeg teiste asjadega tegeleda. Jääb vaid loota, et kaardistan järgmine kord. Ühe sammukese ikka edasi astunud jälle.