#jalgpall

September 2017

Esialgseil andmeil juhtus Amsterdamis selline asi.

Toimus jalgpallimatš ühe Iisraeli võistkonna ja ühe Maroko võistkonna vahel.

Iisraelist kohale sõitnud jalgpallifännid käitusid provokatiivselt nii staadionil kui väljaspool staadionit.

Hispaania loodusõnnetuses hukkunute mälestuseks korraldatud vaikuseminutit segati karjumisega.

Tänavail rebiti puruks Palestiina lippe.

Amsterdami moslemikogukond ja arvatavasti peamiselt teistest riikidest üritusele söitnud moslemid ning muud Palestiina toetajad olid kakluses arvulises ülekaalus.

Juudid said väga julmalt peksa. Neid rööviti, nende dokumente võeti ära, neid pussitati ja loobiti kanalisse. Hiljem tungiti ka hotellidesse, kus Iisraeli võistkonna toetajaid arvati olevat.

Kannatada on saanud paarkümmend Iisraeli kodanikku. Arreteeritud on poolsada Iisraeli kodanike ründajat.

Netanyahu saatis Amsterdami kaks transpordilennukit ettekäändel, et on vaja juute evakueerida.

Iisraeli peaminister Netanyahu ja mõned Hollandi poliitikud teatasid, et tegemist on antisemitismi ja progrommiga.

Siiski oli tegemist juutide enda poolt provotseeritud kaklusega.

Asjaolu, et see rünnak oli provotseeritud, loomulikult ei õigusta vägivalda ja omakohut.

Mina olen juba ligi aasta aega olnud seisukohal, et Iisraeli poolt Gaza sektoris teostatava genotsiidi tõttu ei tohiks Iisraeli võistkondi rahvusvahelistele spordivõistlustele lubada.

Samuti oli see ette ennustatav, et kui praeguse sõja ajal toimub juutide ja moslemite vaheline jalgpallimatš, siis lõppeb see fännide kaklusega.

Arusaamatu on ka see, miks Madalmaade (Hollandi) politsei võttis oma kaitse alla Iisraeli juudid, ei võtnud aga kinni Palestiina lippude hävitajaid ja neid Iisraeli kodanikke, kes avalikult hüüdsid üleskutseid genotsiidile.

Ainus lahendus sellises olukorras on Iisraeli spordivõistkondi riiki mitte sisse lasta.

Sest lasta võistlustele Iisraeli võistkond on sama hea kui lasta sinna Hamasi võistkond.

PS

Täpsustus:

Amsterdamis mängisid omavahel jalgpalli järgmised võistkonnad:

Maccabi Tel Aviv

Ajax (Holland)

Esialgu on mulle selgusetu, miks Maroko jalgpallifännid seal olid.

***

Kui eelmse aasta alguses Victoriga Haapsalus mu vanas koolis Argentinast rääkimas käisime, siis tollal publikuks olnud kuues klass ei teadnud teemast eriti midagi. Õpetaja isegi ütles, et enne Viciga kohtumist olid lapsed arvanud, et tuleb keegi lühikest kasvu, tõmmu naha ja konkskäega piraat. Siiski erinevaid pilte näidates läksid kõikide silmad särama kui jõudsime kohaliku jalgpallikoondise pildini. “Messi,” teatasid kõik õhinal.

Jalgpall on siinmail ebaametlikuks religiooniks ning mängijad vahest isegi kuulsamad kui kunagised pühakud ja imetegijad. Isegi paavst Franciscusel on oma lemmik siinne jalgpallimeeskond (õige vastus: San Lorenzo).

Ajas umbes kaks aastat tagasi minnes, 2014. aasta juuni kuus mängis Argentina Brasiilias jalgpalli maailmameistrivõistlustel. Esimene mäng oli pühapäeval, Bosnia ja Hertsegoviina vastu. Samal päeval tähistati siin ka isadepäeva. Terves riigis oli kõikidel sel päeval üks ja sama rutiin - asado ja pärastlõunal jalgpall. Ootused olid kõrged, sest Argentina polnud juba aastaid maailmakarikat võitnud. Oleks nagu aeg juba, meil siiski on mitmekordne maailma parim - Lionel Messi - ülemaailme superstaar, Argentina ekspordiartikkel ja pallivõlur.

Vahepala: Lionel Andrés Messi Cuccittini sündis 24. juunil 1987. aastal Rosario linnas, Santa Fe provintsis. Ta isa Jorge töötas ühes vabrikus ning ema, Celia Maria oli poole kohaga koristaja. Tal on kaks venda - Rodrigo ja Matias ning üks õde nimega Maria Sol. Vaevalt 5-aastasena alustas Messi jalgpalliga ühes väikses klubis oma kodu ligidal, mida juhtis ta isa. Hiljem mängis mõned matšid ka klubis nimega Central Cordoba ja Newell’s Old Boys. 11-aastasena diagnoseeriti tal kasvuhormoonide häire. 2000. aasta augusti kuus läks Messi Buenos Airesesse ühte Argentina tähtsamasse jalgpalliklubisse River Plate’sse katsetele ning ta võeti sinna vastu, kuid see üleminek ei saanud kunagi teoks. Samal ajal märkas teda Carles Rexach, tollane FC Barcelona treener ning kuna Messi perel oli Hispaanias sugulasi oli neil võimalik sinna katsetele minna. Tolles klubis taheti teda hetkest, mil nähti tulevast pallivõlurit mängimas. FC Barcelona nõustus ka Messi kulukad ravisessioonid kinni maksma ning Pulga perekond kolis samanimelisse linna ning poiss ise, 13-aastasena, alustas madalamates liigades mängimist. Tema tollasteks tiimikaaslasteks olid praegused superstaarid - Cesc Fabregas ja Gerard Pique. Hetkel jätkab Messi Barcelonas mängimist. Oma karjääri jooksul on ta võitnud nägematul hulgal erinevaid preemiaid ja murdnud rekordeid. El Messias on ainus jalgpallur ajaloos, kes on võitnud 5 korda FIFA Balon de Oro (4 neist järjestikku), ajades Cristiano Ronaldo kadedusest roheliseks. Samuti on ta võitnud Barcelonaga palju erinevaid tiitleid, olles Hispaania Liiga kõigi aegade suurim väravalööja, üle 300 väravaga oma nimel. Kõige värskem rekord on Argentina koondise väravakütina, minnes mööda siinsetest legendidest nagu Maradona, Ruggieri ja Battistuta. 2007. aastal lõi ta omanimelise heategevusorganisatsiooni, mis aitab lapsi erinevatest maailmanurkadest, keskenudes haridusele ja tervisele. Samuti osaleb FC Barcelona heategevusorganisatsiooni töös ja on Unicefi saadik. 2008. aastal abiellus oma lapseaegse kallima Antonella Roccuzzoga ning neil on kaks last - Thiago ja Mateo. Siiski pole Messi muinasjutus kõik nii roosamanna - 2013 süüdistati teda ja ta isa Jorget maksudest kõrvalehiilimises - jutt käib kümnetest miljonitest eurodest. Uurimine mõlema üle on käimas ning ilmselt selle aasta augustiks tuleb otsus. Samuti pole ta rahvuskoondisega ühtegi tiitlit võitnud, mida, olles maailma parim ja uhke rahvus nagu argentinlased, temalt nõuavad. PS! Samuti on ta sellel Copa Americal uue trendi alustajaks - nimelt ebaõnne eemale tõrjumiseks on ta omale habeme kasvatanud ning seda sama liini järgivad ka ta meeskonnakaaslased. Eks varsti näeme, kas aitas või ei. (Foto: La Nacion)

Meie tollane kodutänav oli tol pühapäeval autodele liiklemiseks juba tunde varem kinni pandud, sest seal kvartalis olevad baarid ja pubid olid kõik endale aegselt telekad välisseintele muretsenud ning ootasid jalkafännide buumi (mis siin mail on enam-vähem 99% elanikkonnast). Kõik lokaalid olid rahvusvärvides (helesinine-valge-kollane) kaunistatud, inimesed olid oma rõdud lipuga kaunistanud, endale koondise särgid selga pannud - enamus neist number 10ga Messi auks ning isegi koerad oldi koondise värvidesse riietatud!

Meie tänav oli mänguks juba valmis!

“Keep calm and love Argentina” ehk “Ole rahulik ja armasta Argentinat”. Isegi rahvusmeeskonna logoga alukaid oli võimalik osta.

See kioskipidaja oli oma perega hoopiski Costa Ricast tulnud, kuid tol päeval olid ikkagi kõik Argentina värvides.

Meie tänava juurviljapoel oli oma maskott.

Nagu juba mainitud, siis Maailmakarika ajal reklaamiti hambapastast autokummideni koondise värve ja analoogiat kasutades. Pildil pakk alfajore (väiksed šokolaadikoogikesed).

Meie Viciga läksime ühte sealsesse baari, et mängu vaadata (kuna sel ajal polnud meil veel telekat). Jõudsime paar tundi varem kohale, kuid ainult kõige tänavaäärsemad lauad olid veel vabad. Mis teha, hõivasime ühe. Kiiresti tõi kelner meie joogitellimuse lauda, kuid pitsat pidi mõnda aega ootama. Kuna siin on juunis talv ning ilmad jahedad, siis see pitsa jahtus ka kiiresti ära ning teise portsjoni sõime juba möödakäijate kadedate pilkude all külmana. Kui tavaliselt on argentinlased nõudlikud kliendid, siis seekord ei huvitanud kedagi, kas tellimus hilines tunnikese või tuli kohale külmana, isegi kokal on õigus mängu vaadata kõlas kõigi suust nagu kooris. Kaks võõrast tüdrukut küsisid, et kas võivad meie lauda istuda, et ka samas kohas mängu vaadata. “Pole probleemi,” vastasime ning nad võtsid istet. Kõik lauad olid pungil täis erinevaid ning tihti omavahel tundmatuid seltskondi ning kellelegi ei olnud vastumeelne oma jagada (kui siinne ühiskond on mitmeski valdkonnas väga lõhenenud tihti, siis jalgpall on üks kindlaid asju, mis kõiki kokku toob, eriti rahvuskoondise mängud (klubidega on teisiti), sest kui Messi ja company mängivad, siis pole enam rikkad ja vaeseid või peroniste ja paremäärmuslasi või tarku ja rumalaid, on ainult argentinlased, kes kõik hoiavad pöialt samale).

Jagati ka erinevat fännikaupa.

Esimestel minutitel läksime vastase omaväravast juhtima, teise poolaja keskel ilmus La Pulga (otsetõlkes “pöial” - Messi hüüdnimi, sest ta on üsnagi lühikest kasvu), tegi oma maagiat ning skooriks sai 2-0. Mõnikümmend minutit hiljem lõi meile ka ühe värava vastasmeeskond, aga sellest polnud midagi, mäng oli kohe läbi ning esimesed 3 punkti kirjas.

Väraaaaaaav!

Isegi kohalikud prantslased tähistasid.

Ootusärevus.

Järgmiseks vastaseks oli Iraan, kellest saime jagu raskustega 90+1 minutil samuti tänu modernse rahvuskangelase, Messi, väravale. Siiski see üle kivide ja kändude võit tekitas kohalikus meedias palju küsimusi ja ebakindlust.

Nigeeriast saime 3-2 jagu (2 väravat jälle Messilt) ning sellega liikusime edasi kaheksandikfinaali oma alagrupi liidritena. Argentinlased olid rahul, kuid sellest loomulikult ühele suurele jalkariigile ei piisanud.

Mõned mängud vaatasime aga hoopis nii :)

Iga järgneva mänguga hoiti hinge kinni. Kaheksandikfinaal Šveitsi vastu kujunes keeruliseks ning mäng läks lisaajale. Keegi ei liikunud teleka eest, isegi ei pilgutanud silmi. 118. minutil, kui tundus juba kindlamast kindlam, et tuleb hakata penalteid lööma, ilmus koondise poolkaitsja Angel Di Maria ning lõi võiduvärava. Järgmisel päeval rääkisid kõikide ajalehtede pealkirjad meie päästainglist (Angel on tõlkes “ingel”), kuid paljudele siiski tundus, et sel aastal võitmine osutub üliraskeks ning igat järgnevat mängu peeti viimaseks turniiril.

Vahepala:  Ángel Fabián di María Hernández sündis 14. veebruaril 1988. aastal nagu Messigi, Rosario linnas Santa Fe provintsis. Kasvas üles La Ceramica (Keraamika) linnaosas. Su isa oleks peaaegu mänginud ühe argentina suurklubi ridades - juba varem nimetatud River Plate - kuid tema ebaõnneks kannatas vigastuse käes just enne ning ei jätkanud jalgpalliga. Selle asemel töötas Miguel 16 aastat söetööstuses ning pisike Angel aitas tal söekotte kokku panna ja inimestele toimetada enne kui profesionaalseks mängijaks sai. Juba 4-aastasena hakkas Fideo (tõlkes “spagett” - ta on pikk ja peenike) ühe arsti soovitusel jalgpalli mängima oma kodu ligidal asuvas klubis. 6-aastasena võitis Rosario Central klubiga noorteliiga, kus ta lõi 2 väravat, aidates oma klubi võiduni. Tänu sellele mängule ning üleüldse hiilgavale hooajale, mille jooksul lõi 64 väravat klubis, märkas teda Angel Tulio Zof, kes veennis ta perekonda, et poisil on tulevikku suures jalgpallis. Alates 95ndast aastast kui mängis Rosario Central’i klubis, kuidas alles kümme aastat hiljem tuli ta esimene läbimurre. Sellest ajast alates on Di Magia (veel üks ta hüüdnimedest) mänginud juba nimetatud Rosario Central’is, Portugalis Benficas, Hispaanias Real Madridis, Inglismaal korraks Manchester United’is ning praegu Prantsusmaal Paris Saint-Germain’is. Di Maria on väga armastatud argentinlaste poolt, sest on pärit tagasihoidlikust kodust, töölisklassist, kes on pidanud kõik, mis tal praegu on, raske töö ja pühendumisega saavutama, kes siiski pole unustanud oma juuri ning kunagisi sõpru. Pealegi on ta mitmel korral argentinlastel “kartulid tulest välja toonud” oma viimaste minutite võiduväravatega. PS! Selle aasta Copa Americal lõi Di Maria esimeses mängus värava, mille tähistamiseks näitas maailmale valget särki kirjaga “Aitäh vanaema, ma jään sind igatsema”. Nimelt oli ta vanaema, kes teda alati aitas ja utsitas oma unistusi taga ajama, sel samal hommikul siit maailmast lahkunud. Di Maria tahtis väga mängida, mille pärast ei rääkinud ta kellelegi, mis juhtunud oli ning õnneks saigi esimese värava oma kallile vanaemale pühendada.

Veerandfinaal möödus üsnagi sündmustevaeselt, sest läksime juba 8ndal minutil Belgia vastu juhtima ning nii see seis lõpuks jäigi. Kuid vähe me veel teadsime, mis kõik tulemas oli. Poolfinaaliks Hollandiga olime läinud Viciga ühte kohvikusse midagi näksima ja suure ekraani pealt mängu nautima. Meedias oli varem juba Hollandi mängijatest võimsad ja õelad madalmaade koletised tehtud ning rahvuskoondis ei tundunud liiga tugev või endas kindel olevat - alati olid ju ainult täpse ja vajaliku tulemusega võitnud, mitmel korral suure väravatešou asemel hoopiski viimasel minutil. Minutid ainult jooksid nagu mängijadki, kuid kummaltki poolelt ei tulnud väravat. “Issand jumal,” mõtlesid kõik, “nüüd on meil küll ots peal”. Ma arvan, et too poolfinaal on Argentina jalgpalli ajalukku läinud, sest just sel õhtul sündisid uued rahvuskangelased - Javier Mascherano ja Sergio “El Chiquito” Romero. Nimelt ütles Mascherano, üks moraalseid eeskujusid koondises, väravavaht Romerole, et sel õhtul saab temast kangelane ning tundub, et see motiveerimistaktika töötas, sest võitsime 4-2 seisuga Hollandit penaltites, kus Romero tõrjus mitte ühe vaid lausa kaks lööki. Ime oli juhtunud! Pärast võitu kajas terve tänav, kõik olid rõdudel ning laulsid erinevaid staadionilaule. Paljud suundusid ka kesklinna tähistama.

Mascherano ütlemas Romerole tänaseks ajalukku läinud sõnu.

Romero hollandlaste number 10ne penaltit tõrjumas.

Argentina koondislaste rõõm finaali pääsemise ees.

Meie näksimine poolfinaaliks.

Silt kohaliku juurviljpoe ukse peal: “Suletud kella seitsmeni (või kuniks mäng lõppeb)”.

Mul ei ole aimugi, kes nad on, aga tahtsid ka fotole jääda :)

Argentinlastel on mingi teema alati vetsupaberiga. Iga kord kui tähistavad midagi, visatakse see puudele. Ma tõesti pole sellest veel aru saanud...

Finaalipäev oli juba ammu kõikide argentinlaste kalendrites ära märgitud. Tol ajal töötasin ühes kohvikus, kus finaali tõttu muudeti lausa graafikut ja lahtiolekuaega. Selle asemel, et olla kella 14st 22ni tööl, läksin hommikupoole 3 tunnikeseks vaid. Tol päeval osteti kohvik heast-paremast tühjaks, sest kõik soovisid oma asadot saiaga saata või muid võileibu teha. Samuti viidi minema kõik magusad ja soolased saiakesed. Mida ligemale finaali alguseaeg jõudis, sest rohkem pinget, ootusärevust ja närvilisust õhus tunda oli. Argentinal oli seljataga väga raske ja pikk poolfinaal Hollandiga, samal ajal kui Saksamaa sai Brasiiliast mängeldes jagu (see kurikuulus 7-1). Pealegi pole Argentinal kunagi Saksamaaga hästi läinud. Olime juba enne Viciga kokku leppinud, et tuleb mulle töö juurde vastu ning sealt läheme edasi ta sõbra juurde, kus kõik juba kohtadel olid. Pidime üsna kaugele minema ning mängu alguseni oli vähem kui tund, pealegi oli alati nii autodest täis linn absoluutselt inimtühjaks jäänud! “Kust me küll takso leiame?!” mõtlesime samal ajal kui eemal nägime ühte kollast autot, kust üks inimene välja tuli. Meil läks õnneks ning saime peale. Pidime selle taksojuhi viimased kliendid olema, sest ka tema tahtis Argentinat vaatama minna. Esmalt sai ta aadressist valesti aru ning hakkas hoopis meie sihtkohast eemale sõitma, kuid saime sellele õigel ajal jaole ning jõudsime napid 10 minutit enne mängu algust kohale.

Mäng ise oli pingeline. Mitte kumbki meeskond ei suutnud oma vastast lahti šifreerida. Mängijad mõlemalt poolt kaotasid väravavõimalusi, meile vahepeal tundus, et ühe ründaja vastu oli range viga tehtud, lausa penaltivääriline, mida aga ei antud. Sealt hakkas kõikide usk kohtunikku hävinema, kes tundus Saksamaa poolt olevat. Nagu Argentinal juba tavaks oli, läks ka see mäng lisaajale kuni 113. minutil lõi Götze sakslaste võiduvärava. Sellest hetkest läks paanika läks meie leeris lahti paanika. Täisvõimsusel tulekahju. Kuid Messi oma meeskonnaga ei jõudnudki viigiväravani. Götze oli tol päeval ja ilmselt nädalalgi siinmail kõige vihatum inimene. Finaal ei läinud nagu kõik soovisid, kuid meeskonnast ei teatudki enne, mida oodata ning enamus mängijatest tulid tagasi kangelastena.

Sakslaste võiduvärav.

Selliste maailmakuulsate nimedega meeskonnas ei taha keegi teisele kohale jääda.

Eelmisel aastal korraldati Tšiilis Copa America (Ameerika meistrivõistlused). Seekord oli koondisel suurem pinge peal, sest maailmakarikal oldi lausa finaali jõutud. Finaaliks oli Argentina-Tšiili. Neil on siin tšiillastega juba ammu kana kitkuda, sest mitmeid kordi ajaloos on viimased argentina vastaste poolele hoidnud (näiteks eelmise sajandi teisel poolel peetud sõjas Falklandi saarte üle aitasid tšiillased inglasi, ning seda Argentinas nii lihtsalt ei unustata). Paljud arvasid, et võit on kindel, kuid finaalis tuli 4-1 penaltitega vastaste paremust tunnistada.

Sel aastal korraldati aga uus Copa America. Nimelt selle pärast, et on turniiri 100 aastapäev. Ja Argentina on jälle finaalis. Jälle Tšiili vastu. Alagrupimängudes suutsime neid võita, kuid finaal on hoopis teine lugu... Kolm finaali kolme aasta jooksul ning Messi, kes on kõik võimaliku maailmas võitnud, välja arvatud tiitlid rahvusmeeskonnaga. Spordikanalitel on juba ammu countdown stiilis kellad ning hommikust alates on New Jersey tänavatel mängule eelnevat melu näidatud. Ajal, mil Argentina Jalgpalliliidus on keerulised ajad, hoiab kogu rahvas oma meeskonnale pöialt.

Argentinal on paavst, Messias (Messi hüüdnimi) ja Ingel (Angel Di Maria). Fännid ja meeskond on juba valmis, nüüd on ainult karikas veel puudu!

Tänane vaatepilt Cordoba mägedes - 40cm lund, suletud teed, üle 30 inimese lumelõksust päästetud ning kuni -14.

Eelmisel nädalal on meil ilmad õnneks vägagi ilusad olnud, piltivu taevas, päike ning 17 kraadi sooja (jah, meil on tavaline talveilm sellise temperatuuriga!), kuid nädalavahetus on sel korral just ristvastupidi. Täna on juba teine päev, mil valgust ei näe ning taevas on tumehalli pilvekihti mässitud. Üle pika aja ärkame jälle selle heli peale, mis teevad vihmapiisad kui vastu aknaklaasi peksavad. Täna pole ilusast talveilmast, mis lausa kutsub vabat pärastlõunat õues veetma, juttugi. Igal pool Andide mäestikus sajab lund ning pannakse teid kinni ja päästetakse lõksu jäänud inimesi. Mina siin olen kõik oma kampsunid ja sallid selga pannud ning joon teed tee järel, sest kuskilt on jälle külma saadud ning kurk valus. Aga igast halvast asjast saab alati ka head leida - täna on spordis superpühapäev - 2 kaheksandikfinaali jalgpalli Euroopa meistrivõistlustelt, Argentina hokinaiskond või ka Las Leonas mängivad Londonis oma karikavõistlustel finaali Hollandi naiskonna vastu, ralli Portugalis, võrkpallis Argentina Venemaa vastu ning loomulikult, kõige-kõige oodatum - meie aja järgi kell 9 õhtul finaal Argentina ja Tšiili vahel. “Me ei tohi enam kaotada,” ütles Tata Martino, koondise peatreener. “Kolmas kord on kohus” kõlab nagu kaja kõigi suust. Mida vähem aega lahtilöögini jääb, sest rohkem ootusärevust õhus tunda on. Nii palju lausa, et ka kogu maailma vihm või külm ei saa seda maha pesta või ära jäätada. ¡Vamos Argentina! 

Kavalad propagandainimesed on Trumpi kõnet ära kasutanud ja turniiriks reklaami teinud.