Tere? Tere!
Ma olen viimased aastad iseendaga pĂ€ris kĂ”vasti vĂ”idelnud. VĂ”i noh, kehaga. Aga see ju olengi mina ise. Igatahes long story short - aastal 2012 kaalusin ma veel ligemale 83kg ning tĂ€na, aastal 2018, kaalun ma 54kg.Â
Ma olen tegelikult juba viimased paar aastat viiekĂŒmne nelja kilo ringis pĂŒsivalt âpuhanudâ ilma, et midagi vĂ€ga juurde tuleks vĂ”i alla lĂ€heks. Enne seda oli tĂ€itsa metsas: meeter 73 pikk naine ei peaks kaaluma 45kg.
JĂ€in ellu aga sundmĂ”tted sain ma sellest sulgkergest perioodist endaga kaasa kĂŒll. Kusagil kuklas keegi pidevalt korrutamas, et âsa oled nii jĂ€me!â vĂ”i, et âmitte ĂŒhelgi sinu sĂ”brannal ei ole selliseid rasvaseid reisi!â
Absurd, tĂ€ielik. Ma nĂ€gin vĂ€lja nagu raagus oks ja paistan ka tĂ€na peaaegu lĂ€bi aga mingil pĂ”hjusel ei suuda mu silmad ja aju koostööd teha, kui peeglisse pilgu heidan. Sealt paistab ikka aeg-ajalt ĂŒks lai ja ilmetu kuju.
Selle nimi vist on kehadĂŒsmorfia. (Body Dysmorphic Disorder, kes guugeldada soovib) On selline vĂ€ljend eesti keeles olemas? Noh sisuliselt niiviisi, et oled kena ja vormis aga peegel nĂ€itab sulle justkui vÔÔrast inimest, sinu pea selle vÔÔra inimese kĂŒljes. Ja see vÔÔras inimene ei ole ĂŒldse nii sale ja kena.
Asja ei muuda lihtsamaks asjaolu, et kĂ”ik su ĂŒmber pidevalt dieeditavad ja loovad mingisuguseid veidraid uusi elustiile. Mitte, et tervislikult toitumine ja trenni tegemine midagi vĂ€ga uudset oleks aga igasugused veidrad trennid ja toidud, millest ma kunagi kuulnudki pole... Ja kĂ”ik tahavad olla ĂŒhtĂ€kki kriipsujukud uhke tagumikuga. Viimasega mind paraku samuti Ă”nnistatud ei ole. Aastal 2000 oleks see muidugi ideaalne olnud aga siis olin ma veel nii tatikas, et kellegi tagumikud mind ei huvitanud. Loodetavasti ei huvitanud kedagi ka minu oma.
Katsu siis endale meeldida, eksju? Ma tean, et nii mÔnigi tunneb ka ennast selles jutus Àra. Selles pole midagi piinlikku, usu mind.
Uue aasta tulekuga aga juhtus selline asi, et mu elukaaslane kĂŒpsetas vana aasta Ă”htul vĂ€geva ja vĂ€ga kutsuva kohupiimakoogi. Me sĂ”ime selle rÔÔmsasti kahekesi ka Ă€ra, sest head asja ei maksa nĂŒĂŒd liiga palju ka jagada :) Sealt edasi avastasime me enda jaoks aina uusi ja uusi retsepte, snĂ€kke ja pea kilose paki kĂŒlmutatud sibularĂ”ngaid. Ma ei oska enam kokku lugedagi kui mitu pakki noid samu rĂ”ngaid me viimase kolme ja poole kuuga oleme Ă€ra söönud. Kui mitu ma ĂKSI olen Ă€ra söönud. Ăhe Ă”htuga.
Muu meie elustiilis muutunud ei ole. FĂŒĂŒsiliselt oleme ikka sama aktiivsed vĂ”i mitte aktiivsed nagu alati. Rutiin ja eesti keskmine elu. Ainus, mis muutus on see, et ma vabanesin enda sundmĂ”tetest! PĂ€riselt! Mingil hetkel ma lihtsalt enam ei viitsinud peegelpildi ja kaalunumbri pĂ€rast ennast diivanil haletseda. Ma ei ole ju paks, halasta taevas!
Ja teate, mis veel muutumatuks on jÀÀnud? Minu kaalunumber, mille langetamise/sÀilitamise nimel olen ma igasuguseid imevigureid teinud. Ma olen enda toitumist nii rangelt jÀlginud, kogenud lugematul hulgal erinevaid hirme ja mille nimel? Mitte millegi. Sest mitte midagi ei juhtunud kolme kuuga ega poleks juhtunud ka kÔigi nende aastate jooksul, kui ma oleksin endal vahepeal lasknud veidi vabamalt vÔtta.
Viimased kolm pĂ€eva olen ma taas enda âtavaâtoitumise juures. St., et ma toitun tervislikult, mitmekesiselt ja proovin siiski mitte kaks korda nĂ€dalas paki sibularĂ”ngaid nahka panna. Pikemas perspektiivis see ikka vist vĂ€ga tervislik ei ole isegi, kui kaal sellest ei muutu. Loodan ainult, et mu kuklahÀÀled on jÀÀdavalt eelmisesse aastasse maha jÀÀnud. Eks nĂ€is..
VÔtke vabalt, naised ja mehed. RÔÔmsad inimesed on need kÔige ilusamad inimesed.















