Ära armu p(o)eeti

rosinasilmad naeratus keskmine ilusad käed suht

-kõll-

“tere kuidas läheb? saada endast pilte”

sa oled hoopis teisiti kui sa oled minuga su silmad on mitut eri värvi need muutuvad päiksega käsi käes on soe teki all on palav

sületäis sooje pirukaid teeõhtud vaikuses vaatamas aknast välja rääkimas maailma asjadest kõigest ja mitte millestki tühi loba ent siiski õnn koosolemisest keegi, kes teab ja tunneb mind kes teab, et suhtlemises olen veidi nõrk ent sellest hoolimata vahel lihtsalt niisama vahel kutsub külla

aknad öösiti on lahti õhk toas on kargem

päike taevaga ei flirdi enam polegi nii valge

põllulilled metsa all on viimased neid enam juurde ei tule

purpursete õhtute pimedus võtab endale kullase suve

õige tasa olles seda peaaegu võib kuulata

kui näiteks sõbrad lähevad lahku kuhu ma need mälestused panen? õhtud veedetud meie lemmikus kohtumise paigas seal õitsesid sirelid

või kui ma tunnen et mul on nii palju öelda aga pole kedagi kes kuulaks ja kui on keegi kes kuulata võiks siis miks mõtlen ma ikka et teda kindlasti ei huvita

pea padjal on mitmendat tundi ent kuu see uinuda ei lase ta kirjutab mulle kirju kohtumisest öisest

ööl, mil ta silitas sirelid roosaks ja minu rõõsadest põskedest olid järel vaid helevalged lõuendid jahedad muutlikud

kui kõik valud on ühes koos korraga kui süda tahaks rinnust välja tulla ja võtta kaasa kõik need korrad mil ta pidi sinu pärast valutama kui süda ja sisikond ja kogu su keha nutab ja sa ei tea     miks

aga vihmapiisad su silmades tahavad välja tulla

las nad tulevad sest peale seda korjad sa end jälle kokku

igatsev vaikus   nii kauge