SavisaareSavistSaared

luule tuleb, kui 

hing virgub -

esimeste värviliste lehtede,

sooja vihma, hommikuse udu,

hiiliva väsimuse ja õlul istuva tööga.

luule tuleb, kui

on vaja põgeneda,

kui on vaja

kolada mõteteis, uidata unistusis,

puhuda mõtted taas lõkkele.

luule tuleb

ja las ta siis olla,

olla kuni tärkavad sinililled

Sumeda suveöö romantilises vaikuses kaigub võimuka saarlase ränge mõnumöire, viimse tilgani saab rahuldatud ürgne sugutung. Mehes võimutseb tundmus - tormiline orgasmipillerkaar viiv hiljem jumalik - lausa asendamatu - rammestus. Ka Neid tõstab pea, tasa lahtub ta põsilt päikseloojangukarva pingutuspuna, süütuis silmis peegeldub ropp helk. Kuldseid juukseid sasiva tuulega ühes lahkub viimnegi vooruslikkuskübe.

olen omaenda maailma jumal

ma ei taha olla ei ole obligatoorne koprofaag

kui elu kasvas must välja

muutus ülepea vängeks suduks pudruks konnakuduks

kinnitasin endile: peatu, peatu - otsused, need tuleb teha veatult; ei viha, ei iha - ei mängi!

hetk hiljem kukkus juuksesalk, kaks, lõikasin (justkui) mured maha, juured alt.

emotsioonide reaktsioon ma ise omaenese vastu

meil oli võimalus

kuid sa ei hoolinud sa olid minevikus kinni meil oli võimalus ent sa ei näinud

alasti on inimene vaid oma mõtteid tundeid siseelu sinuga jagades

palja (riieteta) inimese kostüüm on ta nahk

enam punupatsidesse lilli ei põimi

nüüd on vaid need kalamaja hipstermõmmid

retroratastega habemikud

kellele kaltsukakõrgmoodi kandvad välismaised tšikid

näokarvadesse õisi seavad;

et see hetks saaks jäädvustatud

igavese mälestuse, pildiraamis foto, asemel 

olen omaenda maailmanaba

oma aeglus, oma tõtt;

ära jää maha, ära rutta taga,

ise olen algus, ise olen lõpp;

krunn ja kleit ja sukapüksid seisan bussipeatuses ma üksi

50 kilo konte ja soolikaid 75% vett kehas sisse seadnud end hoolikalt elutab mind nagu rattal kett

valgud, rasvad, suhkrud, molekulid, rakud, koed kui hoolikalt vaatad ehk näost isegi mu mõtteid loed