Häppening ehk Üks üksik hunt Tallinna tänaval.

Ps: pean mainima, et olen tõesti oma babuška käed pärinud. Mis siis muud kui ehtida geenivara. 

Aga siis ei üllata, kuidas suudan oma ''nädala keskel nädalavahetusel'' ehk 24 tundi puhkust kolmapäevast neljapäeva pärastlõunani kuti lapsepõlvekodus, 10 tundi segamatult magada. 

Hommikul sai poolvägivaldselt ja suure dilemmaga soojade käte vahelt korterisse tambitud, mis päädis siiski sellega, et poole tunni pärast istusin juba bussil maržruudiga kesklinna poole. Taaskord ütlen: oota veidi veel seda 50/50 võimalusega head uudist ja kui ei, siis otsi oma kohta edasi. Mõeldud tehtud, varsti raporteerin. Kloostri kapis on 20 teekarpi ja minu oma üks nendest. Miski punane, mis aprikoosiga maitseb üllatavalt hästi, kihutab loenguruumidest luudesse hakanud külma. On aeg aega veeta võõrkeelsete sõnade seltsis. Õues on hämar ja mul on hea. Sügisene kõledus ja kaamos on ühtpidi oodatud ja siis ka  vihatud. Mõnus kiiresammuline melanhoolia ja mõtisklevad õhtud. 

Seeneuimas hommik meelega ära eksinuna metsas, mille puude vahele mind väikese olevusena tundideks magama jäeti. Kaugel kõigest Nukitsamehe ronkadega okstel. Need on ainsad korrad, kus väike paanika teiste nägudel on seletatav minu ära olemisega.  Turnida mahalangenuil, ronida puudel ning hõõruda ämblikuvõrke ja unistusi täis silmi- patune ja hea. 

Tõnu Õnnepalu ''Piiririik''

Ma olen ainult mina ja sellest isegi piisab.

Aamen. 

Ma ise, üks ainus nahk, luud ja lihased, ega hingaminegi olemata ole, istun siis jahedas toas, hallis betoonvalguses, oodates, et korterisse ei tuldaks. Tobedalt taunin teisi, kes aina räägivad kuis parem on siin, seal ja mujal, aga mul on täpselt nii halb ja hea täpselt siin, valge teki peal helesiniste tapeetide vahel.  Ma ei oska ennast sundida, ma ei oska enam eraldada, aga ega see mu enda süü pole. Enam. Nemad aina tulevad, tulevad, tulevad ja selle peale ma ütlen endale ''Ela veidi'' ja elangi.  Võtan koti ja vine endaga ühes, krõbisevad tikud ühes taskus ja kolisevad võtmed teises. Alati kaasas pastakas, aga mitte kunagi taskurätikud semudele ja siis ma näen asju mida tahan ja ei taha. Jaksu pole, jõudu on ja selle peale võtan viimast igast mõttest hämarast.  Ja aina keerutan, tiirutan, sumisen nende ümber. Apsakad, jalaväänamised, sõrmed uste vahel, katki läinud pliiatsisöed ja tühjad välgumihklid. Mõned sajad sinikad sinnahulka. Edukalt lõpetanud teadatundmatud asjad ja ometigi ikka neis kinni. Kasva suureks, vana hing, ükskõik mitu aastat tegelikult veresoontes ja äkki siis on miski edukas. Veider on olla kui kõik veidrused arusaadavad, aga siiski maatriksis. Risti-rästi, segamini.  Aga ma ise ju ka sees risti-rästi segamini, aga täiesti paigas. Korrapära kaoses just nii nagu meeldib.  Elan veidi Oma kaoses Kolmesilmne elevant sõnatult saatmas

Ma olen tagasi koolis, ma olen tagasi kohas kust ja ka kuhu põgenen, aga ma olen tagasi teisena ning seda ei tohi unustada. 

Subkultuuri võimalikkusest Eestis: Punk 

Jerry Staltz ''Learning on the job''