Roherinne

Läbi aastate olen jälginud Eesti ja maailma käekäiku roheteemadel ja jätkusuutlikus arengus. Jah, olen leidnud aega ka panustada - aidanud kaasa roheorganisatsiooni projektides, tutvustanud juba 5 aastat Võrumaa loodusväärtuseid ning ka isiklikul tasandil võtnud käiku palju võimalikke keskkonnasäästliku eluviisi põhimõtteid. Aga vaadeldes, kuidas läheb siiani veel igati loodusrohkel Eestil, siis jään sügavalt mõttesse.

Euroopa esirindel on nii, et kui keskkonnaorganisatsioonid ja riigid teevad koostööd, siis saavutatakse tulemusi. Suured ettevõtmised nagu Pariisi kliimalepe pole küll täitnud täielikul määral oma eesmärki, kuid reaalseid muutusi keskkonnamaastikul on võimalik tajuda. Milline on reaalsus meie enda kodumaal, kus inimesed peavad end metsa armastajateks ja loodushuvilisteks? Eestis on vaid aim roheorganisatsioonide hõngust, kes kõik püüavad ajada oma asja ja puudub ühtne edasipürgiv jõud, rääkimata koostööst valitsusega - toimub metsasõda. Arutlelus teema üle inimestega tuleb välja, et puudu on usk, et mõni nendest organisatsioonidest reaalseid keskkonda kaitsvaid, suure mastaabiga ja hästi kommunikeeritud eesmärke saavutada suudaks. Enamikel on väljakutsuv teha vahet milline on roheline erakond või MTÜ, hoolimata, et tegevussuunad on erinevad. Siiski on Eesti inimesi täis, kes hindavad vägagi jätkusuutliku keskkonna tekitamist ja säilitamist. Ehk on probleem selles, et eestlane proovib ikka eelkõige ise oma asja ajada, enne kui koostööd teeb või abi palub.

Särasilmsed liidrid, kes tunnevad numbreid ja oskavad välja pakkuda adekvaatseid lahendusi keskkonnaprobleemidele on alamotiveeritud, kuna selle tänuväärse ja vajaliku töö eest väärilist tasu saada on korralik väljakutse.  Lihtsalt protesteerimine mõne tähtsama maja ees ei pruugi olla tulemusi toov lahendus. Ole sa kampsun või pintsak - me kõik elame ühes keskkonnas ja oleme samas paadis. Tarvis on kasutusele võtta aerud koos aerutajatega, et meie üleujutustest ja kliimakriisist mõjutatud tulevikku muuta vähem kollapsisarnaseks ja tekitada võimalusi, kuidas rohkem ja vähem kogenud pead koos lahendusi saaksid leida.

Lahendus on tegelikult väga konkreetne - koostoimimine, koosloome ja jõudude ühendamine. Olen veendunud, et oleme suundumas kõige väljakutsuvamasse ajastusse inimkonna ajaloos, kuid praegu ja just praegu, on meil ka absoluutselt kõik vahendid olemas, et teha see musta vette hüpe pehmemaks ja võib-olla päästerõngaski leida. Noored on ajanud end jalgele, ainus mis veel takistab on mõne täielikult juurdunud mõttemallid ja mustrid, mille murdmiseks ei suuda kogenenumadki leida viisi, kuidas panna inimest asja tõsidust mõistma ja tulevikuvaadet vastavalt korrigeerima. Usk jääb, et koostöö roheorganisatsioonide ning erakondade vahel on võimalik ning vajalik.

Mida saab üksikisik teha, et muutusele maailmas kaasa aidata? Võimalusi jagub: liitu keskkonnaorganisatsiooniga, tee isiklikul tasandil kõik võimalikud lisamuudatused ja suundu motiveeritud keskkonnahoidliku eesmärgiga tulevikku. Ja seda kõike lõppeesmärgiga säilitada maailm sellise või veel parema kohana, kus praegu 1. aastasel on sama hea elada, kui seda oli meil. Muul juhul on võimalus teha endale oma isiklik roheidüll ja näeme siis, kui praegu sadades tuhandetes väärt linnakorterid on paari päevaga kasutuskõlbmatuks muutunud.

Maailmas toimub üle nelja miljardi lennu aastas ja lendamine on viie aasta plaanis 50 korda saastavam kui sõitmine. On aeg alustada blogipostitusega, kus võtame luubi alla lennukiga reisimise ning selle keskkonnamõjud. Looduslähedased eestlased on sageli aktiivse puhkuse ja ekstreemsuse otsijad, kes on valmis matkamiseks ning põnevate loodusnähtuste uurimiseks. Isegi, kui Eestis leidub selleks võimalusi palju, võib lennuki kasutamine transpordivahendina aga tunduda sageli paratamatu valik. Tundub nagu sageli reisimine võiks nullida igapäevased loodussäästlikud käitumisharjumused.

Nii tuli ka meil ette võtta lennukireis Islandile, kuna vulkaanid ja liustikud ja muud haruldased loodusväärtused oli tarvis ära näha. Island on aktiivse puhkuse otsijatele täielik paradiis - tehes ringreisi nagu meie, leidub teel matkamiseks sadu erinevaid põnevaid radasid nii vulkaanikraatrite servadel kui laavakoobastes ning kolossaalsete koskede ja liustike äärtel. Islandil veetsime ka oma esimese jaanipäeva välisriigis – lõke sai asendatud kolme küünlaga, kuid eestlastest matkajatest seltskond kasvas ligi 15 inimeseni ning ukulele saatel Reykjaviki pubiseinu võdisema pannes kõlas nii mõnigi eesti keelne jaanipäeva lugu..

Aga tulles tagasi teema juurde, siis milliseid meetmeid on võimalik tavainimesel üldse rakendada, et reisimisest tekitatud keskkonnamõju vähendada? Eesti õpilasfirma Roheline jälg lõi 2008 aastal lahenduse, kus on võimalik välja arvutada, mitu puud üks inimene istutama peaks kui ta lendaks punktist A punkti B. Paraku on see arvutamiskalkulaator leheküljena maas, kuid idee jääb alles - kui natuke oma otsuseid läbi mõelda, siis saab eksisteerida siin maailmas tasakaalukalt ja vähem keskkonnakahjulikult. Kui tore oleks teada, kui meie oma Islandi reisi tõttu peaksime istutama näiteks 20 puud. Kui nüüd arvestada, et oleme käinud lisaks veel Tenerifel, Ibizal, Egiptuses, Prantsusmaal ja Horvaatias, siis võiks saada kokku juba terve pargitäie puid!