PriyaAkira

Kord vestlemata jäi üks vestlus…

űhe klubi õues, seina ääres maas.

Üsna üürikeseks jäi selle kestvus,

kahe inimese vahel, kes arvasid, et ei kohtu iialgi taas…

Tere Aki, kuis läheb kah?

Laususid läikivad lopsakad huuled,

Hüvastijätuks saigi see mahv,

Vesteldes karges sügistuules.

Meeles mõlkumas ammune märkus,

Kondiste sõrmede vahel hõõgumas pooleni suits.

Metafooriks muutunud elutarkus,

kui kleepuv-magusate huulte poolt lausutud loits.

Eemal on näha vast armunuid,

embamas kesk parkimisplatsi.

Ja tähistaeva taustal vestlust nautivaid,

keda on lausa mitu värvikat satsi.

Ka me kunagi oleme neid teid seal käinud,

muru oli meie tallatud radade all must.

Tookord seal kõndimas me ette ei näinud,

Et tulevik sunnib sulgema päris mitutki ust.

Kuid omamoodi traditsiooniks hakkab saama

Uste avamine mälestuste vooluvees

Kus ulpides nüüd nagu üksik saarmas

Teades millistel hetkedel ootab midagi ees.

Ja nüüd vanema ning targemana,

Ei salga ma,et mõistad miks kaldun arvama,

Et jätaks mõned teed käimata

ja suitsud sinuga seina ääres suitsetamata.

Sest kuskil seal, uste ja radade taga

on üks tüdruk, kellest sirgunud naine.

Ja kes ei väärinud seda, tol õhtul, seal klubi uste taga…

isegi kui vabandad, et sa polnud kaine.

Suvi mu kallim, varsti kohtume jälle

Talvisest lumest tehes lumepalle

Visates neid vastu kevade kelkivat palet

Sügise suminas hoides me valet.

Ja milline on, siis Suvi? On ta nagu Sügis või Talv?

Või äkki on liiga äraütlev see salm.

Et ei räägi ma millestki siin,

Tegelikult see on üks aastaaegade piin.

Aga alustame algusest, kus oli Suvi ja Talv

Ja Kevadele Sügisest vaikis maailm.

Siis jooksime mööda promenaadi, meeles üks viis,

Olles tegelikult üks jama, mis teiseni viis.

Meid oli kord kolm, Suvi, Kevad ja Talv.

Koos kolmekesti meil polnud iial halb.

Sai maha peetud meil sõdu,

Kuid pikk oli rahu,

Selle muutjaks sai kõdu,

Mis Sügisel endasse ei mahu.

Sügis nägi Suve, tahtis seda, mis tal

Arvates, et Kevad on väike, süütu lambatall.

Kuid Kevad piilus Talve, olles Suvega koos.

Juba on niikord need juhtumid, eluloos.

Aga Kevad oli õnnelik Suvega,

Nad mõtisklesid, mis nad teeksid suurena.

Mõlemad ju eredad, säravad soojad,

Kest maailmakest oma pesa koovad.

Aga Sügise jaoks oli see prügi,

Mida tema nüüd agaralt nügis,

Nägi Kevades ta heletat baasi,

Mida uputada värvi alla maani.

Ja nii said heledast Kevadest Sügise sarnased kuud

Kevad muutus ja unustas oma lemmikpuu,

Ei olnud enam värve, ei rohelust teel,

Oli vaid porine, märg ja sitane meel.

Ja tegelikult ju nii ei saagi teha vahet Kevadel

Sest tal on nüüd sama väljanägemine, mis Sügisel.

Aga kuna kõik asjad kord otsa lõppevad,

Siis ka Sügis teele asuma hakkas,

Jättes nüüdseks koleda kalgi Kevade katkised kaltsud kastidesse kopitama.

Lausudes vaid paar õelat sõna, nagu Sügisele kombeks...

Kibemagus piparmünt, mädaneb mu keelel,

mis kord oli teel veel see ka meelel,

okkaline, piparmünt, kriibib mu keelt veel...

Asjadega, mille ütlemiseks puuduvad mul meetmed.

Aeg venib kui lutsukomm,

süda tuksub kui plahvatusohtlik pomm.

Veedan tunde, päevi, aastaid...

Mõeldes asjadele, mis mind nõnda laastasid.

Ma kleepun kui väikese lapse suu,

üritan puhastuda, ei huvitu ma muust.

Samal ajal kuulen karjumas hääli ühest suust:

,,Räpane, rõve, külm, kalk ja kole. Terav ja okkaline, miks üldse siin sa oled?"

Aga mu süda on täis armastust, isegi kui maailm on karm.

Ma rõkkan rõõmust, isegi kui mu hing on morn.

Jagades armastust kõigile neile, kes seda seekord ei vajanud.

Ja visates pilke kõigile teile, kes seda tookord ei tajunud.

Need armsad sõnad lendavad mu hingest üle lumise maa -

Ületades karged kased, kõmisevad kuused, Targad tammed.

Suundumas mu magusailt huulilt

Sinu südamesse, läbi

krõbeda ja karge lume, lennutuulilt,

millest läbi ma mittemidagi ei kuule.

Ning ma avan silmad, seistes tuuleiilis.

Oma kodumaa metsade ja mere ees,

Kõrvus kumamas üks ja sama viis

Ja silme ees ikka üks ja sama mees.

Kibemagus piparmünt, mädaneb mu keelel,

mis kord oli teel veel see ka meelel,

okkaline, piparmünt, kriibib mu keelt veel...

Asjadega, mille ütlemiseks puudusid mul meetmed...

Ma olen alati nautinud noote,

neid vaadelnud justkui maailmakaarte.

Kuulanud, laulnud, vaadelnud kuubis,

muusika pole minujaoks enam mingigi uudis.

Leidnud lugusid erinevaid ma,

mõnedel alguses titi, mõnedel ta.

Mõndasid kuulan ma pimeduses üksinda,

mõndasid jagada sooviksin temaga...

Aga millega sarnanebki jõhvikamuusika?

Kas uneleva, tundliku bluusiga?

Või on see hoopis nagu räpp,

üürgav ja üdini ropp.

Või on see hoopis pop,

tundega nagu alles algas kui juba on lõpp.

Kuid kogenud kõrv, kuuleb akustikat,

saab aru, et ei räägi ma ealeski muusikast.

Sest miks ma peaksingi rääkima keelest,

Hapukas jõhvikas vahib mulle vastu,

kaotades kõik oma lehed.

Pärides minult, miks ma juba ei astu,

ootamas mind ju teised mehed.

Ma istun jõhvika kõrvale lausumata sõna,

kuigi jõhvikas teab, et siin öö veetsin täna.

Ta aimab et määrdunud vatt, mis ta laual,

pole seal lesinud küllaltki kaua.

Ja veri, mis vati ära määris,

oli selle sama jõhvika mahl, mis ammugi kääris.

Oh jõhvikas, teadsime ju kord, et nii kõik läheb...

Aga tahtsime teeselda, et taevast alla toome me tähed.

Siiski tähti me ei toonud ega jäänudki tooma,

kõik oli teistsugune, olime ka me toona.

Jõhvikas, kulla sõber, ära noruta nüüd pead.

Aru sain, et ka mina, tegin mõned vead.

Kuid andestuse poole sul tüürida pole mõtet,

sest minu südame eest, ei lõhu seda tõket.

Mis toona sa sinna ehitasid vargsi,

laksides sisse alkoholi ja narksi.

Ma tõesti lootsin et õige pea,

mind palju parema elu peale sead.

Aga nii ei juhtunud, kulla jõhvikaraas.

Need sõnad, mis laususime, nüüd ainult üks fraas.

Ja rituaalid ja teod, mis toona sai peetud,

nüüd meile tunduvad, kui asjad, mis neetud.

Aga jällegi jõhvikas, ära noruta pead.

Küll sul ees on uued toredad vead.

I told you to stop running, i let you rest your head

I even went as far as to help you warm your bed.

But im not the one for you, the one to have you wish

To see when the life spins you around like a whisk.

Im not the help for you, and believe me now im true.

But I wont go anywhere, this way i cant be lured.

I took you as a friend, i left feelings behind,

I didnt feel what you felt when i heard all your cries.

I said to kill the butterflies in your stomach,

Even if by god was created that hypo-poetic

poem.

Omori, my friend, listen to me now real close,

You got what you wanted, thats enough, the prescripted dose.

And now i shall take a step back, maybe two,

Kas said nyyd seda mida tahtsid?

Kui vabaduse puiesteel mööda sõites minu aknasse vahtisid

Oma suures mustas maasturist volvos.

Arvad et oled minust parem? Sa tolgus.

Ah elu ongi üks koomiline poliitika

Peeglisse vaatamata kräunutud kriitika.

Kord kustumatu mulje jätsid mulle sinu niisked huuled,

Kui 30-200ni auto lendas suvetuules.

Nüüd oled mulle, kui sügise mädanenud huumus,

Kibemagus mälestus nüüd minu jaoks suvekuumus.

Vaatasin sind sini-silmadega, murepisaraid ei pühkinudki ära.

Ning ei siutsunud kui lõpuks mulle laususid viimse mõttetu sõna

Sinu käitumine oli vale, minu jaoks rikkusid sa male,

Ja jäätise, ja suvekuud ja päiksest pleekinud-pale.

Ja minu koduhoovi sa siiani rüüstad oma

talumatu aroomiga,

Tunnen et olen plekiline, justkui oleks armatsenud arooniaga.

Ja nüüd ma küürin ja küürin kuid küünealused ei puhtu,

Ma puhastan ja puhastan, kärmelt justkui tunneksin ma ohtu.

Tundes, et olen teinud pattu, suure vea.

Tahan käituda, et omane pole mulle kaotada pea.

Siiski energiat kulutasin ma ka lõputult sulle

Lootuses, et ükskord, energiat tood sa ka mulle.

Ei, mu sõber, see polnud meeldiv sümbioos.

See oli kaks inimest, kes poleks iial tohtind olla koos.

See oli elu, rumal, huvitav, ja kiire lõpuga loos,

Isegi kui vahel maitses see magusalt kui arooniamoos...

I havent been a muse to many

In my short span of years, barely twenty

Ive always been the lonely watcher

Left right left right til i catched them.

I havent been to places far,

Havent seen as much as you

My heart has a wound, a scar

Healing it would mean breaking through.

Why must i make this poem so sad

Talking about my heart and love like a fad

Is it because im going actually mad?

Or reminicing about the time they could have had.

Rip my thights and ruin my makeup.

Dirty me. Demolish me. Abuse me.

Kiss me hard, and make me sad.

Undo me. Open me. Ravage me.

Take off my skirt, and what lies under,

Take a puff, thus leave me to wonder.

Take off my shirt, leave my chest so bare,

So easy, so clear, no love to share.

Pull my hair, strangle me, choke me

Take my vision, theres nothing to see.

Take my ears, my hearing so sweet,

Thus i shall have no abilty to fleet.

And when youre done, grab all your things

But make sure to never stop and stare.

The work youve done, her broken wings,

of the angel fallen, bloody-bare