läbiminu

I’ve seen men at their most stripped bare, at their rock bottom. Not the weakness that lashes out as anger or numbness, but the raw, terrifying, shame-filled kind of bottom.

I wonder how rare it is, how many people have witnessed men in those states. And if they do, are they scared off? Do they think, “ugh, pathetic, broken men”? Or do they stay with the unbearable, right there with them?

Maybe that’s why I struggle when women say, “pff, classic man behavior.” Because I’ve seen the shame, the fragility, the unbearable human core with my own eyes, looked it straight in the face.

I sat at the bedside of shame, madness, and weakness, and instead of recoiling, I bore witness.

That’s part of the hidden core, the side of men few see. On the surface, we all know the masks: confidence, humor, bravery, coldness, avoidance, ego.

But step into the room where the mask has been stripped off against one’s will, and you can never again believe men are careless or shallow. They may use those masks as armor, but only because there’s so much to hide beneath.

And once you’ve seen it, you carry that paradox lens: weakness can live alongside strength. Avoidance can live beside longing. Shame can live next to love. And you learn to hold both hurt and accountability in your hands at once.

You have to find ways to forge your compassion into strength.

Suffering and collapse are not beautiful, but they’re not pitiful either. They’re a seed for soft strength. Strength that comes from having witnessed the unbearable and still staying rooted.

It makes you resistant to cynicism, because you’ve already seen the rawest truth and survived it. And you’ve also had to realize that you can’t save, only witness, to remind yourself what’s human.

ai kui ilus on olla

kui liigud oma uru poole

puud sulavad taeva sisse 

laiali

rebaste leekides lehvad sabad

lennutavad õrnalt läbi rongi akna

putukas, 

tule kõdita mind hiljem. 

me alles hõljume üksteise peas,

ühest kõrvast sisse,

teisest välja. tassime kuhjade viisi

teineteise mõtteid kaenla all kaasa.

mu pöidla alla satub sinu pilk

kui õhus keerleb viski tilk.

hoian nina püsti nagu mäetipp,

mil sõõrmeist alla slaalomis 

suubub mu ajutuuma

päikesest kõrbenud saepuruõhk

minu pesa on sinus,

kus kiht kihi haaval

jalatallad on muietest soojad,

pealiskihti jahutab ebamugavus

afekteeritud argipäevast.

hoian oma keskust 

külmade peopesade vahel,

tibu-tibu ära näita. 

mu all-linna jumal,

pildistan oma südamekäike 

nagu jaapani turist,

ma tunnen end siin maa peal

nii julmalt,

saada mind kõrgemale teostama kosmoseavastust,

ma tahaks kirjutada millestki muust kui endast.

ometigi mu juuksed,

lendlevad,

näevad välja nii head

kui mu jumal mind kõditab,

neist purskuv tuulehoog muutub laavavooks,

kivistunud pusad reastuvad selgroonuppudeks,

kujutletav maailm mu jalalabal

seal samas minu silm,

eemal jõe ääres 

suvisel murul,

millest jooksen

oma teravate kandadega 

üle su juba katkiste roiete,

palja kõrbe poole

oma unes.

kujutletav instinkt

mu jalalabal on tähesärast pudenenud osad,

millest valmistan endale võlunoa,

sihin läbi kõrkjate õhuvirvenduse poole,

et leida sumbunud osa minust.

reaalsustaju episoodis taganen,

püüdes sind sealt kaugelt,

aga saan omaenda põlvega 

ma pole

see mida vaja

ma olen kõik,

mis mul on.

mul on endaga

alati sõda ja kriis,

et oleks püsiv võimalus 

there is glowing fearless ghost

in me,

my mind keeps mocking him

while I drown cigarettes into sun

and my mouth

makes silent explosion sounds.

my hands want to grab 

all the flowers, grass and soil around

cover my body underneath,

while little fluffy kittens

rushing up along my legs.

they want to purr in me

but my mind reminds 

only their little sharp claws

I’ve been collecting layers 

of pyrite stone, mud and raw bones

to take my bus home.

in this place hedera forgets 

of her bouyant roots,

spirals around my arms,

blanks my mind

and spurs the roaring inspiration in me.

it brings me in to the warm waters 

of the earth core

where my fingers melt into sphere

and veins line up with the Ursa Major 

throughout the Indius.

I got the sparks

and whirlwinds 

pühapäeva hommikuti

ärkan kaneelirullina,

nurrun uv-kiired keerdus peos.

loomus püsib endiselt sümbioosis

kabelaua must-valges toonis

rebasekoeraga,

kes talviti

ühe kõrvaga ei kuule,

jälgib sind lund lükkamas

laske mind vabaks 

lõpututest sõnadest,

mis üritavad seletada

kõike, mis tekib olematusest. 

laske mul nurruda põskede külgedel,

keerduda varahommikutel ümber tühjuse . 

//

set me free

of those eternal words,

what are only here to explain

of all that is ethereal.

let me purr 

on the side of cheeks,

wrap myself around

to this miracle of emptiness

olen pehme rott öises lumetuisus,

otsin mulda, päikest ja sireliõisi. 

esimesest lumest jooksen paljajalu läbi.

teises lumes hingame,

sabad sõlmes,

matti udusuitsu,

mis tänavalampide all helendavana

me sõõrmetesse voolab.

kolmas lumi tuiskab üle

ja katab kinni jäljed,

et mõte otsiks uue raja.

mu jaht algas

sajandeid tagasi,

oma hundikarja uhkuseks. 

//

I’m a fluffy rat in snow

flowing through night,

seeking for soil, sunshine and indigo lines.

when first snow falls

I run straight through

barefoot.

by the time there’s second snow

we breathe dusky fume,

tails tangled

below luminous street light.

third snow pirouettes around,

hides footprints

so my mind can find a different way.

my hunt begun

centuries ago

jooksen kriidid kahes käes,

tundes end kui päris tänavakunstnik,

kritseldan mõlemale ajupoolele

kogu taaskordse luulu,

tunnen läbilõhki,

et olen 

iga õhtu olen ma enda kõrval olemas,

unistused  ja tunded tugevas haardes,

hoian sees külma tunnet,

hõõrun seda peopesade vahel,

jääd mulle õhusuudluseid saatma

selles hetkes,

terveks milleeniumiks,

kui talvine päike end üle sajandi ilmutab

ja lumi sajab läbi päikese.

meie ajastu ideaal

on superinimene,

kes eirab oma loomust

ja organismi,

et olla pimestavalt läikiv

musternäidis.

ja siis on hõljuv mina,

kes voolab tähetolmu

ja niidistikukaardi järgi,

kogun kokku samme enda tagant,

et võrsuda ürgsusega edasi,

minust hargnevad