#vihkamine

​Väga palju tuleb ette, et saadakse mängu pärast vihaseks. Väikelaste puhul on see tavaline: muidugi tahavad nad kogu hingest võita, kuigi alati seda ei saa. See on täiesti mõistetav ja normaalne, et laps alles õpib kaotama. Aga juba suuremate puhul? Miks võtavad nemad mänge nii tõsiselt ja nii südamesse?

Väga lihtne on end just arvutimängude maailma ära kaotada ja puhata argimuredest. Probleemid hakkavad aga tekkima siis, kui mängud ja arvuti saavutab suurema tähtsuse kui muud elu aspektid. Mida tähtsam on miski inimese elus, seda tõsisemalt hakatakse seda võtma, seetõttu hakatakse suhtuma mängu mitte enam kui meelelahutusse, vaid kui eesmärki. Eesmärki olla selles mängus parem läbi oskuste arendamise (või lihtsalt paremaks ostmise?), mis võtab tohutult aega ja energiat. Kui midagi peaks minema valesti, on kogu see aeg ja energia raisatud, meelelahutuslik osa saamata ja viha kerge tekkima.

Võtame näiteks Minecrafti: näed kuskil serveris palju vaeva, kogud kokku väärtuslikud asjad, keegi tapab su ära ja oledki neist ilma. Lähed näost tulipunaseks, hakkad serveri vestlusaknas kõiki sõimama ja süüdlasi otsima. Kui oled süüdlase leidnud, teed kindlaks, et tema majast ei jääks enam liivaterakestki alles ja igaks juhuks teed ka endale blogi, kus kurdad kogu maailmale, et sa mõne pahalase tõttu surma said.

Olgu-olgu, võtame mõne tõsisema näite. Mängija on juba mõnd aega serveris mänginud ning leiab, et ta sobiks selle serveri meeskonda, kuna tal endal on kõik juba olemas ja tahaks teisi aidata. Õpib vajalikud käsud ära, teeb avalduse ja pääseb meeskonda. Teeb rõõmuga oma tööd, kuni igasugused halvustavad kommentaarid ja vinguvad mängijad hakkavad vaikselt tuju ära rikkuma. Lõpuks läheb tülli ka osade meeskonnaliikmetega ja muud ei jäägi üle, kui lahkuda. Kes on süüdi? Kas õelad mängijad või "pahad" kolleegid? Tihtipeale on probleemiks liigse tõsidusega asjasse pühendumine.

Kogu see negatiivsus rikub kergesti suhteid nii päris kui virtuaalmaailmas, viib alla üldist eluga rahulolu ja eneseusku. Mängurite elu oleks palju lihtsam, kui nad ei võtaks kõike nii tõsiselt ja südamesse; kui nad oskaks andestada ja andeks paluda; kui nad keskenduksid rohkem rõõmule ja mängude poolt pakutavale puhkusele. Eks unistada ju võib...