#uudis

1. aprillil toimus Tallinna Ühisgümnaasiumis Totaalse Überglamuuri moeshow, kus olid esindatud 8 kollektsiooni erinevatest Harjumaa koolidest. Õhtujuhtideks olid õpetajad Julia Popova ja Kati Bakradze ning 12. klassi õpilane Karl Laas.

Esimese kollektsiooni “N.U.D.E” disaineriks oli Tallinna Ühisgümnaasiumi 11. klassi õpilane Marleen Luong, kes kirjeldas oma kollektsiooni sõnaga naturaalne. Kui Julia Popova kollektsiooni autori käest küsis, et kas modellid olid siis pool riides või pool paljad, vastas Marleen, et pigem pool paljad.

18. märtsil toimus esmakordselt Tallinna Ühisgümnaasiumis tantsuvõistlus SWIPE. Üritus oli korraldatud kolme kooli poolt – Tallinna Ühisgümnaasium, Jakob Westholmi Gümnaasium ja Kadrioru Saksa Gümnaasium. Peakorraldaja oli Tallinna Ühisgümnaasiumi õpilane Reelika Järve.

Võistlusel oli kokku seitse esinejat ning nad esitasid kõik väga erinevaid stiile alates flamenkost kuni hip-hopini. Esimene ning väga meeldejääv esitus oligi just flamenko Kaisa Orgusaare poolt, kes võitis ka eripreemia ja kingituseks sai FreeFlow tantsustuudio piiramatu külastusõiguse. Eripreemiaid jagati veel ning nende kingitusteks olid seanss kiropraktiku juures ning kupong, millega saab osta Nike jalanõud 45% odavamalt. Peavõitjateks osutusid noored ja väga andekad tantsijad Carolina Tantsustuudiost.

3. detsembril korraldas 12.b klass Trepikonverentsi, kus toimus erinevate kunstnike ja nende tööde esitlemine ning hiljem ka oksjon. Selline üritus oli esmakordne ja uudne. Õpilased olid ettevalmistanud esitlused, infolehed ning hindamislehed, samuti oli kohal press. Oksjonil kasutati raha asemel komme, kõigi teoste alghind oli 3 kommi.

Üritust juhtis Kärolin Raadik ning esimeseks etteastujaks oli Hannes Themas, kes rääkis kunstikogumisest Eestis. Kunstikogujatest tõi ta välja Armin Kõomäe, Rain Tamme, Sven Pertensi ja Margus Punabi. Esimene esitleja oli Kersti Selli, kes rääkis Mall Nukke loomingust. Kunstniku teosed olid värvikirevad ning omanäolised, ta ise on oma öelnud, et tal on “magusad teosed”. Oksjonile läks teos “Eesti ego”, mis müüdi maha 4 kommi eest.

Järgmisena esitles Lea Tomsoni Liisa Lääne, kes rääkis kunstniku loomingust, kui suurest mõjuvõimsast kunstist, mis väldib realismi. Oksjonil oli maal, mis on ka Tallinna Ühisgümnaasiumi aula seinal - “Ja see valge kraega daame saigi mu mehe endale” ning see müüdi 3 kommi eest maha.

Oskar Tõnnus esitles Margit Lõhmust, kelle teoste hulka kuuluvad fotod ja videod. Kunstnik saab oma maalide jaoks inspirasiooni fotodest, mis ta teinud on ning teeb kunsti eelkõige enda jaoks. Ta leiab, et teiste jaoks ei peagi see midagi tähendama ja et kunsti abil leiab ta iseend ja katsetab uusi asju. Oksjonil oli tema foto “I am a boy”, mis müüdi oksjonil 10 kommi eest.

Raoul Kurvitza loomingust rääkis Annabel Vaarma, teoste hulka kuuluvad installatsioonid, videod, performance-id ja maalid. Tal on huvitav lähenemine kunstile ja tema üheks tunnusjooneks on salapärasus, see väljendub näiteks selles, et ilma autori seletusteta on paljud tema teosed mõistmatud. Oksjonile pandi tema pudelite installatsioon, mis läks õpetaja Meigasele 8 kommi eest.

Robert Rebbas esitles Chintis Lundgreni teoseid, milleks olid joonised ja joonisfilmid, ühte neist näitas Robert ka vaatajatele. Tema animatsioonidel on tõsine mõte, kuid humoorikas teostus. Oksjonil oli nimeta töö, mis müüdi maha 10 kommi eest.

Merike Estna loomingut esitles Lotta-Kirke Kapral. Kunstniku teoste hulka kuuluvad installatsioond, performance-id ja maalid, ta on palju eksperimenteerinud ja üritanud leida just oma teed. Tema maal “One big painting on top of another big painting” oli oksjonil kõige tahetum teos, see müüdi maha ühisostuna 20 kommi eest.

Evelyn Lakk võttis kokku Kris Lemsalu loomingu. Kunstnik õppis keraamika erialal ning on hiljem palju eksperimenteerinud, pannes kokku erinevaid materjale ja tehes erinevaid skulptuure kattes neid riietega. Oksjonile läks tema performance kilpkonnakilbi ja munakarpidega, mis tekitas palju elevust. See müüdi maha 10 kommi eest.

Hiljem vaatajate tagasisidet kuuldes võib öelda, et üritusega jäädi rahule ja kõige rohkem elevust tekitas just oksjoni osa ning see, kuidas see kommidega lahendatud oli.

Esmaspäev, 6. jaanuar 2014  kell 12:05  

“Codex Seraphinianus“ avaldati esmakordselt 1981. aastal. See on kummalise maailma illustreeritud entsüklopeedia, mille lõi aastatel 1976–1978 Itaalia kunstnik, arhitekt ja disainerLuigi Serafini. Raamat on aastakümneid tekitanud inimestes huvi ja hämmingut; Serafini erilisi joonistusi on analüüsitud, raamatu loetamatut keelt on püütud dešifreerida. Autor ise on avaldanud võrdlemisi vähe oma raamatu sõnumi kohta. Ta on öelnud, et koodil ei ole mingitki tähendust, kuid seda eriti ei usuta.

  Raamatu ladinakeelne pealkiri “Codex Seraphinianus“ on mitmetähenduslik. Esimene pealkirja osa tähendab koodi ning sõna seraphinianus on tuletatud autori nimest Serafini, mis itaalia keeles on siug või madu – aabrahamlikes religioonides taevalik olend. Sellele toetudes on paljud inimesed hakanud arvama, et kõik müstilises raamatus kujutatu on seotud piibellike olenditega, kes meie paralleelmaailmas elavad. Autor Serafini väitis aga teose kordustrükiga kaasnenud “Decodexi“ lehtedel, et raamatu autoriks on valge hulkuv kass, kelle ta leidis Rooma tänavatelt.

Müstilise entsüklopeedia tervik moodustub (olenevalt väljaandest) kahest köitest. Esimene köide koosneb viiest peatükist, mille 180 lehekülge tutvustavad autori nägemust loomadest, taimedest ja lilledest, keemiast, füüsikast ja mehaanikast. Teine köide koosneb seitsmest peatükist – 185 lehel on kujutatud inimanatoomiat, ajalugu, geograafiat, grammatikat, kokandust ja moodi, naljakaid mänge ning loomulikult arhitektuuri. On see kokkusattumus või mitte, kuid raamatul on 12 peatükki, 1 iga kuu kohta aastas, ning 365 lehekülge just nagu on aastas päevi.

    Luigi Serafini raamat on illustreeritud pliiatsi ja tindijoonistustega ning täpse värvilise viirutusega. Paljudel lehtedel on kujutatud fantastilised stseenid. Codex Seraphinianus on kirjutatud tundmatus keeles, just nagu 15. või 16. sajandist pärit Voynichi käsikiri. Tõlkimatu tekst koosneb seeriast tähtedest, mis on moodustatud kaunilt ümarate joonte, silmuste, kriipselduste ja punktide abil. Mitte keegi, kui ehk välja arvata Serafini ise, ei tea, mida raamatu tekst tähendab. 2009. aastal selgitas Serafini oma teose teksti ühes loengus nii: “Raamat tekitab inimestes kirjaoskamatuse tunde, mis omakorda innustab neid kasutama oma kujutlusvõimet. See on justkui lapsed vaatamas raamatut, mida nad ei oska lugeda: nad küll ei saa aru tekstist, kuid nad mõistavad, et see peab midagi tähendama (ning, et see tõesti täiskasvanutele midagi tähendabki), seega nad kujutavad ette, mis selle tähendus olla võib.“

    Autori ähmased selgitused ei ole takistanud huvilistel teksti sisu üle mõtisklemast. Usutakse, et märgid ei ole üksikutest tähtedest koosnev krüptogramm ega ka silpidel põhinev süsteem, vaid pigem midagi nende vahepealset. Enamik “lugejaid“ nõustub, et teksti on võimalik tõlkida. Bulgaaria lingvist näiteks on suutnud aru saada iselaadsest lehekülgede nummerdamise koodist. Üks internetilehekülg väidab, et raamatus on mitmed Rosetta kivid, kuid et need on vaid Serafini enda teksti tõlked mingisse muusse kummalisse keelde. Tekstist on leitud grammatilisi reegleid ning nende abil on püütud luua tõlkimissüsteemi. Keegi siiski ei ole aga veel lahti murdnud “Codex Seraphinianuse” koodi ja teost täielikult tõlkinud.

Avaldatud: 02. oktoober 2011 kell 10:16

Staatuse uuendus: sinu Facebooki lehekülg ei kuulu sulle, vaid Facebookile. Ja su enda huvides on seda mitte unustada.

Olid kord ajad, mil Facebooki veel olemas ei olnud. Eelkäijaid käis küll juba ringi, kuid alles FB tulek tõi rahva massiliselt internetti – otsima inimesi, kelle unustamisega viimased kümme aastat vaeva oli nähtud. Koolikaaslased, kellega kunagi midagi eriti ühist polnud; abielupaar, keda trehvasime puhkusereisil, kuid kes külla tulles ilmselt tüütuks osutuks...

Uus imetore võimalus hoida ühendust inimestega, kellest me ei hooli, langes meie rüppe täiesti tasuta. Jah, tasuta! Facebook aga kasseeris oma tasu natuuras sisse, rakendades meie poolt saadetud andmed reklaamimüügi vankri ette.  Tugevdades oma haaret meie üle, hakkas Facebook kasumi kasvatamise nimel ka oma tingimusi täiustama.

Iga kord, kui need Facebooki libekalad «meie» lehekülje kallal käisid – mille eest me ei maksnud – me muidugi kurtsime ja kaebasime. Sigudikud! Oleks pidanud pigem Winklevosside leeri minema.

Financial Timesi lugejad teavad hästi, et tasuta lõunaid pole. Noh, Facebook oli ju tasuta lõuna, aga neil jätkus häbematust menüüd muuta. Möödunud nädalal tegid nad seda taas, saatjaks juba tuttav nutukoor.

Nädalavahetusega võib ka sinu uudisvoog saada risustatud standardsõnumiga sõpradelt, mis algab sõnadega «Tee mulle üks teene...» (ingl. k. Do Me a Favor...) ja edastab ka instruktsioonid, kuidas nende virisemistele teatud privaatsus taastada.  Juhised ei tundu olevat eriti keerukad, kuid teisest küljest tagavad nad üsna palju tülinat. Ja just sellise inertsi peale (inimene on kauem lehel) Facebook oma muutused üles ehitabki.

Ühtlasi andis Facebook teada, et plaanib edaspidi tõsta sinu aktiivsuse taset. Nagu näib, on neil kavas saada sinu interneti-toimetuste keskmeks, mis kasvatab raha teenimise võimalusi.

Varsti teavitavad nad automaatselt su sõpru sellest, mida sa loed ja millistel saitidel käid. Sellest pole hullu, kui sa loed peamiselt FTd ja uudisraamatute ülevaateid, kuid kui su päevad mööduvad Youporni või – mis veelgi hullem! – Mail Online’i seltsis, siis on asi nutune.

Muuhulgas võid sa avastada, et vaatad mingit filmi Angelina Joliega samal ajal, kuigi päris kohtinguna see justkui arvesse ei lähe.

Nagu kõike FBga seonduvat, saab kogu seda tüli enamjaolt leevendada. Kui tahad oma privaatsust tagasi, võid asuda seadistusi sättima. See käib pea-aegu sama kiiresti, kui Ikea raamaturiiuli kokkupanek.

Mis aga kasutajaid eriti ängistab, on tunne, et neid on reedetud. Oli ju tekkimas arusaam, et neil on FB arengus sõna sekka öelda. Omanikuks või vähemalt aktsionäriks olemise luul sai hoogu juurde sellest, et FB – nagu enamik kaasaegseid ärisid – esitleb oma kommertsotsuseid kui kasutajate huvidest lähtuvaid liigutusi.

Viha poeb hinge seetõttu, et inimene ei suuda hinnata oma kohta Facebooki võrrandis. Keegi ei taha endale teadvustada, et ta pole muud, kui paar silmamuna reklaamijate teenistuses. Et ta isiklik elu on vaid pakend.

Seega on kasutajad võtnud nõuks uskuda, et Facebook on piirideta demokraatia.

Facebooki Demokraatlik Vabariik (FDV) ei armasta aga oma kodanikega aru pidada. Eelistatakse kamandamist, andmekogumist ja pidevat meeldetuletamist, et kasutajad end üha enam avaksid – «share more!».

Vabariik tahab olla kursis su iga liigutusega. Teada, mida sa vaatad, kellega vestled. Piiride raames võid sa vabalt ringi uitada ja õnneks need laienevad pidevalt. Sa võid öelda, mida tahad. Sa võid isegi lahkuda, kuid FDV eelistaks, et sa seda ei teeks. Ja kui aus olla, pole eriti kuhugi minna ka.

Facebooki kasutajad ei ole kliendid. Ega ka aktsionärid. Me oleme toode. Ja tootena tuleb meeles pidada, et letile asetatud liha ei vali, kuidas teda süüakse.

Mingi valik meil siiski veel on. Me võime ära minna – ja piirata oma sõpruskonda nendega, keda me päriselt näha sooviksime. Võime ka jääda. Aga kui me jääme, siis tuleb teada oma kohta toitumisahelas.

Staatuse uuendus: me oleme Facebooki internetikaubamaja eluskari. Käib meie nuumamine.

Võõrsil tundub ikka põnevam ja kodulähedased huvitavad kohad kipuvad sootuks märkamata jääma. Milliseid kohti kiidavad siin pikemalt peatunud välismaalased? Reisikülg toob ära viie Euroopa Noored programmi raames  Eestis vabatahtlikuna töötanud noore lemmikpaigad.  

Alliksaare mahetalu Hiiumaal Gaia Zuffa  Itaaliast Eestis on mõned asjad, millega olen väga ära harjunud. Näiteks see, et kui väljas paistab kasvõi natuke päikest, on aeg grillida, igal pool saab kaardiga maksta, sauna tehakse terve talv, ja muulgi ajal, ning wifi on igal pool. Minu ülesandeks oli teha lühikesi promoklippe Eesti noorsootööst ja seetõttu sain käia mitmes linnas ning osa võtta mitmest projektist. Kõige huvitavam oli Hiiumaal Alliksaare mahetalus, kus kuus vabatahtlikku Hong Kongist, Venemaalt, Jaapanist ja Eestist aitasid farmer Priidut. Tartust sõitsin bussiga Tallinna, sealt edasi Heltermaale ning sealt kohaliku bussiga Leisisse, kus Priidu mind enda auto peale korjas. Üllataval kombel on isegi Eestis võimalik sõita bussiga rohkem kui kuus tundi! Laagri juhataja Siiri näitas, kus me järgmised päevad elame: puidust maja, kus ei olnud vett, maja kõrval oli hoopis kaev, kust me pidime ise vett tooma. Samuti asus tualett maja kõrval. Pliiti pidi puudega kütma, et maja soojana hoida ja süüa valmistada, ning dušš oli saunas. Internet oli kahe kilomeetri kaugusel ühe bussipeatuse lähedal. Kõigil oli oma roll: kes tegi süüa, kes pesi nõusid, kes puhkas pärast rasket tööpäeva, kes puhastas villa. Vabatahtlikud lüpsid lehmi, pügasid lambaid, ehitasid loomadele aedu jne. Ma rääkisin teiste vabatahtlikega ja nad ütlesid, et on Priidult ja tema perelt väga palju praktilisi teadmisi saanud. Hong Kongist pärit Vanessa nägi siin esimest korda elusat lammast, Saksamaalt tulnud Kevin sai sõita vanade nõukogude ajast pärit traktoritega ning Venemaalt pärit Polina sai oma inglise keelt harjutada. Nad tundsid, et on oma mugavustsoonist välja kistud, kuid nad harjusid sellega üsna kiiresti ja leidsid, et selline praktiline töö annab rahulolu, et oled midagi ära teinud. Mina tundsin sama, tahtsin selles väikeses kogukonnas võimalikult palju osaleda ja ära teha ning samas seda kõike jäädvustada. Õhtuti, pärast õhtusööki, olime nii väsinud, et magamaminek tundus maailma kõige parema asjana. Üks teadmine, mis ma endaga kaasa võtan, on see, et ei tohi karta uusi kogemusi. Lihtsalt proovi ja kui sa hakkama ei saa, siis ei juhtu ka midagi. Vähemalt oli sul võimalus proovida! Tartu

Elise Chanel

Prantsusmaalt

Minu lemmikkoht Eestis on kindlasti Kastani 38 Tartus. Seal asub trüki- ja paberimuuseum, kus ma vabatahtlikku tööd tegin. Ma armastan sealset atmosfääri, mis on täis kunsti, ideid ja spontaanset juhuslikkust. See pakub nii palju võimalusi olla loominguline printimise ja paberivoltimise abil! Ja alati on läheduses kunstnikke, õpilasi, külastajaid, vabatahtlikke, lapsi ja isegi kass Johannes, kellega meeldivaid vestlusi pidada. Tapa/Neeruti

Marie Schorlemmer

Saksamaalt

Ma olen Tapal elanud kümme kuud ja saan siia tulemist ainult soovitada. Isegi ainult selleks, et Tapa-Loobu sildist pilti teha või lehvitada ja naeratada sõduritele, kui nad suurte autode kastides oma mornide nägude ning okstega kaetud kiivritega ringi sõidavad.

Kuna ma tulin siia septembris, siis ma ei valmistanud ennast ette soojaks suveks, aga mulle meeldis väga kolmest-neljast kohalikust second hand poest uut kleiti otsida.

Kui sulle meeldib seigelda, siis peaksid minema väikesesse baari bensiinijaama vastas, kus lõpetad raudselt vana purjus vene naisega väga halva vene popmuusika saatel tantsides, aga see on väärt kogemus.

Mu teine lemmikkoht on Tapa lähedal. Sinna jõudmiseks peab sõitma Rakvere bussiga Ristamäe peatusesse ja minema sealt Neeruti pargi poole. Selles pargis näeb Eesti looduse mitmekülgset ilu. Metsade kõrval, mille vahel on vilja- või rapsipõllud, kulgeb tee, mis viib väikeste küngasteni ning lõpeb suure järve ääres. Sealt saab edasi minna kuni väikese puust lavani, kus võib omaette puude mühina saatel tantsida või kõndida mööda järve kallast, üle silla, kuni jõuad teise, väiksema järveni.

Kõige parem on selle juures, et oled üksi ja terve järv on täiesti sinu päralt. Enne ujuma minemist saab koos riietega ära võtta ka kõik mõtted ja proovida muutuda üheks väikeseks kalaks teiste seas.

Veel üks koht, kus mulle väga meeldis, on Leppoja puhkekeskus. See asub pärapõrgus, metsa sees oleva järve kõrval. Seal on parim kodune toit, kõige lõõgastavam saun (lisaks saab otse järve hüpata) ja palju viise, kuidas Eesti loodust nautida: saab minna matkama, ujuma, kanuuga sõitma ... See on fantastiline! Leppoja Põhja-Kõrvemaal

Liam Watson

Inglismaalt

Koht, mis mulle väga meeldis ning mis paistab teiste hulgast silma, on Leppoja maja, kus toimub välisvabatahtlike koolitus. Sealne maastik on väga kaunis ja võimalus kohaliku giidiga metsas suusatada oli väga intrigeeriv. Me suusatasime üle külmunud järvede, mis oli minu jaoks esmakordne kogemus ning üleüldse oli metsas viibida väga mõnus. Peipsi järv

Pierre-Marie Brianceau

Prantsusmaalt

“See, et vähe liikudes ja valesti süües on võimalik paksuks minna, tundub olevat siililegi selge. Miks aga sageli ei taha kehakaal langeda kuigi me sööme vähe ja teeme paar korda nädalas tõhusat trenni,” küsib Kaia-Kaire Hunt portaalis Alkeemia.

  Tänaseks on tehtud arvukalt uuringuid, mis räägivad sellest, et ülekaalulised üldiselt ei söö rohkem kaloreid kui normaalse kehakaaluga inimesed. Sageli söövad nad hoopis vähem, püüdes pingutada kaalus maha võtta või vähemalt mitte juurde võtta.

Inimese kehasse on sisse ehitatud ellujäämismehhanism, mis hakkab toidupuuduse korral automaatselt tööle. Sama toimub siis, kui inimene sööb vähem kui ta soovib. Siis muutub ainevahetus ja keha siseneb kehakaalu säilitamiseks nn näljarežiimile. Juhul kui nälgimise abil õnnestub kehakaalu vähendada, hakkab keha koheselt kehakaalu taastama, niipea kui “näljakuur” on möödas. Tänaseks on kogunenud juba päris palju raporteid, kus dokumenteeritakse, et kaloripiirangutega dieedid annavad mittepüsivaid tulemusi.

Huvitavad on ka uuringud, mis kinnitavad, et treening üksi ei oma kehakaalule mingit efekti. Enamik inimeste jaoks oleks parimakstreeninguks kiirete ja kontsentreeritud jõusaalitreeningutele hoopis suhteliselt rahulik tegevus – tavaline füüsiline töö, jalgrattasõit, ujumine või jalutamine. Seeläbi võetakse suurem osa kütusest rasvaladudest, ka kõhult. Tugevamate treeningvormide, näiteks jooksmise puhul kasutab keha rohkem glükogeenivarusid. See võib põhjustada suurema insuliini tarbimise, suurema veresuhkru taseme languse ja suuremad näljasignaalid peale treeningut. Et tugevast treeningust kasu saada, on tähtis hoolikalt planeerida treeningujärgsed söögikorrad.

Huvitav on ka kehakaalu seos vaimse tervisega. Juhul, kui kehakaal on väga lühikese aja jooksul suurenenud, 5, 10 aga võib-olla isegi rohkem kilo, tuleks otsida põhjust hoopis vaimsest tasakaalutusest, sellest, mis sel perioodil inimese elus juhtus.

Loo autori praktikas on olnud üks naine, kes mõne kuuga võttis juurde 30 kilo! Mis tema elus toimus sel ajal? Ta kaotas lühikese ajaga kodu, mehe ja töö. On loomulik, et peale nii suuri üleelamisi reageerib ka keha.

Mõned uuringud näitavad, et selliste nn oma turvalise keskkonna ja oma lähedaste inimeste kaotamisega seotud läbielamised võivad panna reageerima neerukanalid, mis hakkavad nn vett kinni hoidma. Seega on sellistel juhtudel sageli tegemist hoopis üleliigse veega kehas. Seega tasub kiire kaalutõusu puhul hoopis uurima, et kas meie elus on olnud läbielamisi, mis on seotud oma inimeste või oma keskkonna kaotamisega? Lahendus emotsionaalsel tasandil võib suhteliselt ruttu kaasa tuua sagedase tualetiskäimise peale konflikti lahenemist – ja ka kehakaalu languse.

Avaldatud eile kell 16:31 TÄIENDATUD KELL 17.45

President Toomas Hendrik Ilves andis täna Kadriorus pianist Mihkel Pollile üle noore kultuuritegelase preemia.

5000-eurone preemia on mõeldud kuni 35-aastastele Eesti päritolu kultuuritegelasele, kelle kunstilised saavutused on leidnud laialdast tunnustust või kelle looming ning kunstiline tegevus on oluliselt kaasa aidanud Eesti riigi ja kultuuri tutvustamisele maailmas.

«Heast muusikust teevad suurepärase muusiku tema isikupära ja loomingulised võimed ning kindlasti sellele lisanduv pidev töö ja julgus võtta ette rasket ning senitundmatut, proovida alati midagi uut,» ütles president Ilves preemia üleandmisel ja lisas, et kõik need omadused on Mihkel Pollil olemas. 

«See paneb sinu loomingut kuulama ja muusikat mõistma ning lummab publikut alates Tudulinna Põhikoolist Virumaal kuni Wigmore Hall'ini Londonis. Sa aitad meie Eesti heliloomingu teha kuuldavaks ning omaseks kogu maailmas. Nii teed sa Eesti tuntumaks ja suuremaks,» sõnas riigipea.

Mihkel Polli sõnul on preemia talle innustuseks edaspidises loomingu tegevuses, mille stressirohkus ja pinge taandub rõõmu ees, mida muusika annab. «Vaimsete väärtuste otsingutel on kunst kõige otsesem tee sihini jõudmiseks,» nentis Poll.

Preemia laureaat tänas oma õpetajaid ja perekonda senise toetuse ja mõistmise ning presidenti ja kuultuurirahastu nõukogu liikmeid tunnustuse eest.

Mihkel Polli esitasid preemiale Eesti Interpreetide Liit  ja Juko-Mart Kõlar, soovitajad olid Anu Tali ja Erkki-Sven Tüür.

Mihkel Poll on käesoleval hooajal ERSO resideeriv artist ja andnud väljapaistvaid kontserte Eesti muusika ning heliloojate tutvustamiseks. Mihkel Poll on 2012/2013 hooajal teinud koostööd mitmete orkestrite (Norrbotten Chamber Orchestra, Birmingham SSO) ja dirigentidega (Olari Elts, Neeme Järvi, Anu Tali, Arvo Volmer) ning andnud arvukalt soolokontserte nii Eestis kui välisriikides. Lisaks astub ta üles tasuta loeng-kontsertidega Eesti koolides, tutvustades klassikalist muusikat ja rahvusvaheliselt tegutseva interpreedi elu gümnaasiumiõpilastele.

Mihkel Polli repertuaar on žanriliselt ja ajastuliselt vaga lai, hõlmates nii suurvorme kui miniatuure ning meistriteoseid Bachist Ligetini. Samuti musitseerib Mihkel Poll sageli kammeransamblites koos Eesti väljapaistvaimate instrumentalistide ja lauljatega, sealhulgas oma õe, viiuldaja Mari Polliga.

Mihkel Poll on esinenud Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Norras, Venemaal, Saksamaal, Belgias, Suurbritannias, Prantsusmaal, ltaalias, Hispaanias, Portugalis, Kreekas ja Ameerika Ühendriikides. Ta on astunud üles koos ERSOga, Läti Rahvussümfoonikutega, Põhjamaade Sümfooniaorkestriga, Magdeburgi Filharmooniaorkestriga, Norrbotteni Kammerorkestriga, Vanemuise Sümfooniaorkestriga, Sinfonia of Birminghamiga, Norwichi Filharmooniaorkestriga, Lincolni Sümfooniaorkestriga, Pärnu Linnaorkestriga ja EMTA Sümfooniaorkestriga. Eelmisel hooajal oli Mihkel Pollil edukas kontserttuur Euroopas koos Põhjamaade Sümfooniaorkestriga Anu Tali juhatusel.

2011. aasta oktoobris võidetud maineka Guildhall Wigmore Recital Prize’i tulemusena toimus eelmise aasta juunikuus Mihkli debüüt maailmakuulsas Wigmore Hall'is. 2009. aastal ilmus Mihkli debüüt-CD 20. sajandi klaverimuusikaga maineka Soome plaadifirma Ondine all. Plaadil kõlab Raveli, Sostakovitši, Mossolovi, Ligeti ning Tulve looming. 2013. aasta aprillikuus sõlmis Mihkel Poll rahvusvahelise agentuurilepingu Sonora agentuuriga, mis hakkab teda esindama Poolas ja Prantsusmaal, lähiajal sõlmitakse agentuurilepingud Polli esindamiseks Saksamaal ja Šveitsis.

Eelnevatel aastatel on noore kultuuritegelase preemia saanud ehtekunstnik Tanel Veenre (2012), dirigent Risto Joost (2011), saatesarja „Ööülikool" toimetaja Jaan Tootsen (2010), näitleja, lavastaja ja tõlkija Marius Peterson (2009), luuletaja Kristiina Ehin (2008) baleriin Luana Georg (2007), helilooja Helena Tulve (2006), lavastaja Jaanus Rohumaa (2005), dirigent Anu Tali (2004), kirjanduskriitik Jan Kaus (2003) ning helilooja Tõnu Kõrvits ja rahvamuusik Krista Sildoja (2002). 2011. aastal anti välja ka üks eripreemia, selle pälvis poeet, esseist, tõlkija ja eelarvamustest vabama ühiskonna kujundaja Igor Kotjuh.