#usaldus

Päris kohutav on mõelda sellele, kui palju koolitükke ma pean ära tegema ja mul on motivatsiooni ainult selle blogi uuendamise jaoks. See tõesti peab muutuma. Nii ärevaks teeb teadmine, et tuleval esmaspäeval on biokeemia praktikum, kus me same oma kontrolltööd kätte, mille puhul on minu sisetunne küll kohutavast kohutavam. Nii et nüüd olen ma usinalt seda sama materjali uuesti õppinud ja valmistunud selleks, et pean selle töö uuesti tegema. Ja siis on veel anatoomias üks suur arvestus ja oleks suurepärane, kui ma jõuaks ka biokeemia töö see nädal ära teha, ehkki see tõesti on mahukas. Jube kitsikuse tunne tuleb peale ja hirm, et kõik ei lähe nii, nagu maolen plaaninud. Ja eriti jube oleks, kui mu motivatsioon selle blogi vastu tõuseks ja ma postitaks siia veel rohkem postitusi. Ja pärast seda tulevad veel bioloogia tööd ja histoloogia töö ja meditsiinilise keemia eksam ja oh, ma ei teagi mõnikord, miks ma meditsiini õpin. Oleks palju lahedam õppida kirjandust või meediat ja siis aeg-ajalt oma blogi aktiivselt uuendada ja siis mitte 10 aastat Eestis kinni olla õpingute tõttu, vaid tõesti ka aastateks niisama välismaale minna ja seal olekut lihtsalt nautida. Ma pole akadeemiliselt isegi andekas mitte. Viimasel ajal olen tõesti mõelnud sellele, kas meditsiin ikka on see. Ja samas ma ei saa lihtsalt ära minna, sest ma tean, et see oleks mu üks kibedamatest kahetsustest. Nii et ma pean nende koolitükkide käes jätkuvalt piinlema. Ma pean selle lihtsalt kõik Jumala ette tooma ja Teda usaldama, sest Tema on kõikvõimas. Seda kinnitab ka kirjakoht:

Õp 3:5-6"Loode Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele. Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks."

Rm 8:28"Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks-neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud"