#tudeng

Sotsioloogiablogi võttis nõuks küsida tudengite arvamust, miks sotsioloogiat tudeerida ning miks nemad seda teevad. Sarja viienda intervjuu andis Kristel Siilak, sotsioloogia 3. aasta doktorant.

Fotol tutvustab Kristel oma posterettekannet.

 1. Miks otsustasid jätkata sotsioloogia õpinguid doktorantuuris?

Ma pean siis rääkima oma taustast natuke, et see otsus sündis magistriõpingute ajal. Kui ma tulin siia RASIsse magistratuuri, oli mul päris mitu aastat niimoodi vahele jäänud, et ma ei õppinud ja ainult töötasin. Ma lõpetasin bakalaureuseõppe ära ühel teisel erialal, mitte sotsioloogias, ja siis ma kuidagi ühel hetkel tundsin, et kõik õppisid seal tööjuures, et ma peaks ka ikka midagi õppima ja siis ma tulin sotsioloogia magistriõppesse. Esialgu selle eesmärgiga, et uurida midagi sellist, millega ma töökohal kokku puutusin - ma töötasin siis SA Archimedeses ja tegelesin stipendiumitega. Ma tahtsin oma magistritöö raames uurida midagi väismaal õpingutega seoses, mida ma lõpuks ka tegin, aga teistmoodi kui ma alguses plaanisin. Kui ma siia alguses tulin, plaanisin ma lihtsalt midagi õppida, mis oleks mu tööga seotud, aga siis hakkas mulle siin õudselt meeldima. Kuidagi tundus, et ma olen leidnud oma eriala. Siis ma aga ei teadnudki, mida nüüd edasi teha, ja siis ma läksin välismaale õppima - ma olin Hollandis ühe semestri vahetustundeng, et oleks selline periood, kus ma ainult õpin ja ei tööta. Seal Hollandis olles ma otsustasingi, et ma tahan edasi tegelda sotsioloogiaga, aga ma ei teadnud kuidas. Kui ma tulin tagasi, otsiti RASI Stratifikatsiooni osakonda inimest, ma kandideerisin ja mind võeti sinna tööle - siis oli juba selge, et ma jätkan doktorantuuris. Mu otsus sai väga selgeks kui ma sain tuttavaks oma juhendajaga, professor Katrin Paadamiga – osalesin tema juhitavas projektis, millest kasvas välja ka minu doktoritöö teema. Mul oli väga hea meel, et ma olin leidnud sellise valdkonna, mis mulle tõesti väga meeldib.

Minu doktoritöö teemaks on identiteedi konstrueerimine läbi kodu loomise ja kujundamise praktikate kultuurideüleses kontekstis. Ma keskendun paaridele, kus eestlane on koos elamas kas põhja- või lõunaeurooplasega.

 2. Mis nõuab doktorandilt kõige suuremat pingutust?

Minul isiklikult on see selline asi, mis mulle ka meeldib, aga mis nõuab ka väga palju pingutust – see, et väga palju tuleb ise planeerida kogu doktoritöö protsessi. Kuna on ka palju teisi tegevusi, kuhu doktorandid on kaasatud, mis on ka loomulik, näiteks konverentsidel käimine, teadusprojektides osalemine, õppetöö ja juhendamine, siis on vahel raske aega planeerida. Tuletan ikka endale vahel meelde, et doktoritöö on ikkagi number üks ja kui ma valin, mida ma teen, siis peab doktoritööks ka aega jääma. Muidu mulle meeldib see vabadus ise planeerida.

 3. Too veel ehk välja, millega doktorant tegeleb?

Üleüldse doktoriõpingute raames on kursuste läbimise kohustus, aga see on lihtsalt väiksemas mahus kui magistratuuris. Seega alguses on väga palju ka sellist õppimist ja edasi on juba iseseisev teadustöö. Minu töö on kvalitatiivne, see tähendab seda, et ma olen intervjueeritavad ise leidnud, intervjuud läbi viinud, päris palju ise ka transkribeerinud, et see kõik nõuab päris palju aega, esimene aasta kindlasti läheb kohe selle peale. Siis on juba analüüs, kuigi mina olen intervjueerimist ja analüüsi teinud ka paralleelselt, mis on ka päris pingutust nõudev, ning teoreetilise materjali läbi töötamine, et siis saab see doktoritöö teema paremini paika. Me peame küll sisseastumisel esitama väga täpse doktoritöö kava, aga see ei tähenda seda, et see kava ei võiks mingil määral muutuda, et nüansid lähevad ikkagi intervjuude tegemisel paika. Seejärel tuleb mõelda, millised artiklid hakkavad üldse tulema ja millistel teemadel.

Olen juhendaja kaudu olnud seotud ka teiste teadusprojektidega ning tegelen ka õppetööga - ma olen Tallinna Tehnikaülikoolis lektor ja muidugi konverentsidel käimine, see on kindlasti ka meie kohustus ja väga kasulik väitekirja kirjutamise seisukohalt. Konverentidel käimise tihedus oleneb sellest kui aktiivne ise olla ning millises etapis doktoritöö on.

 4. Milliseid võimalusi sotsioloogia õppimine pakub?

Ma läheneksin esmalt sellele küsimusele veidi laiemalt, et mida sotsioloogia õpingud enesearengu seisukohast pakuvad, siin pean silmas kõiki õppetasemeid. Ma arvan, et sotsioloogia õppimine võimaldab kriitiliselt suhtuda üldse maailmas toimuvasse, paneb mingeid protsesse ühiskonnas rohkem nägema ning küsimusi küsima. Ma näen, et see aitab mõista - võib-olla ei saa ühest vastust küsimusele, miks teatud protsessid nii on, aga vähemalt pakub see võimaluse enam mõtlema hakata, miks need nii võiks olla ja mis on seal taga; no viitan siin teatud stereotüüpidele või millelegi, mis tundub enesestmõistetav. See paneb mõtlema ja ka märkama rohkem seda, mis ühiskonnas laiemalt toimub ja ma ei mõtle siin mitte ainult Eesti tasandit, vaid laiemalt.

Aga kitsamalt on sotsioloogia eriala lõpetanul võimalusi tööturul, tean seda tuttavate kogemusest, iseasi muidugi, millised on iga konkreetse lõpetanu eelistused ametikoha osas.

Kindlasti pakub sotsioloogia ka välisõppimise võimalusi ning doktorantuuris ja ka magistratuuris konverentsidel käimist. Doktorantuuris ka teadustöö ja ülikoolis õpetamise võimalusi.

 5. Kellel soovitaksid jätkata sotsioloogia õpinguid doktorantuuris?

Doktorantuuris ma soovitaksin jätkata... doktorantuur ei ole kerge ja see ei peagi olema kerge, ma arvangi, et see peabki olema see, mis nõuab päris palju. Mina soovitan kõigil, et see otsus oleks kindlasi väga läbi mõeldud, miks tulla siia doktorantuuri. Kindlasti soovitaksin nendel, kellel oma tegevus seostub kuidagi uurimishuviga. Ka neil, kes on magistriõpingute ajal tundnud, et on leidnud sellise teema, mida kindlasti edasi uurida. See huvi doktoritöö teema vastu on äärmiselt oluline. Et ikka silmad säraksid, kui seda asja teed! :)

Ka kõigil nendel soovitaksin, kes on juba seotud teaduse või õpetamisega. Muidugi minul on väga raske soovitada, kellel jätkata doktorantuuris, minu puhul oli see magistriõpingute loomulik jätk, kus ma enam ei tundnud vajadust, et ma peaksin midagi otsustama. Aga ma arvan, et kõige olulisem on uurimishuvi.  

 6. Kirjelda mõnda toredat seika õpingute ajast

Sotsioloogiablogi võttis nõuks küsida tudengite arvamust, miks sotsioloogiat tudeerida ning miks nemad seda teevad. Sarja neljanda intervjuu andis Marion Mars, RASI sotsioloogia bakalaureuseõppe 3. kursuse tudeng.

1.    Mis sulle meeldib sotsioloogia õpingute juures?

Sotsioloogia õpingute juures meeldib mulle eelkõige see, et saan õppida erialal, mis oli ülikooli astudes minu esimene ja ühtlasi ka ainus valik. Mulle meeldib, et minu huvi sotsioloogia vastu on veelgi kasvanud. Peale kolme aastat õpinguid tunnen, et tänane ühiskond vajab funktsioneerimiseks sotsiaalteadlaste kui ekspertide nõu varasemast enam ning ma olen rahul, et olen saanud end harida valdkonnas, mida pean oluliseks, ning seda väga heade õppejõudude juhendamisel.

2.    Mis sulle ei meeldi sotsioloogia õpingute juures?

Kui täna tagasi vaadata, siis õpingute alguses valmistas raskusi mõistmine, mis sotsioloogia päriselt on ja mis mind sotsioloogina tulevikus üldse ees ootab. Häiris teadmatus ning ka sellega kaasnev ebakindlus.

Meenub ka see, et esimene aasta oli täis sissejuhatavaid aineid, mis seostusid sotsioloogiaga minimaalsel määral ning kandsid endas pigem üldharivat eesmärki. Tuska valmistas asjaolu, et tudeeritud sai kõike muud kui sotsioloogiat, samas kui sotsioloogia oli just see, millest ma enam teada soovisin.

Täna saan öelda, et olen sotsioloogiat juba pisut mekkida saanud. Üha selgem on arusaam, et teadmised (aga ka oskused!) on olulised. Seetõttu leian, et on oluline ülikoolist võimalikult suur „moonakott“ kaasa saada. Teadmised ja oskused nii kvalitatiivsetest kui kvantitatiivsetest meetoditest, nii teoorias kui praktikas avardavad noorte sotsioloogide võimalusi tööturul. Kvant ei ole üldjuhul RASI tudengite lemmik ning tekitab neis segaseid emotsioone. Ma usun, et see on paljuski nii, sest kvandi võimalused ja töövõtted jäävad siiski mingil määral ebaselgeteks. Pisut põhjalikum kvantitatiivsete meetodite tutvustamine ning suurem praktika võiksid anda nii enesekindlust kui paremad oskused. Ehkki sotsioloogid kipuvad meetodite eelistamise alusel suures plaanis jaotuma kvandi või kvalli pooldajateks, leian, et on oluline, et kõik põhilised võtted ja oskused saaksid omandatud.

Samas peab mainima, et instituudis püütakse nii õppekavasid kui aineid pidevalt (ka tudengite tagasisidest lähtuvalt) paremaks muuta, mistõttu on hea meel selle üle, et õpingute sisukust ja kvaliteeti silmas peetakse ning pidevalt paremuse poole püüeldakse.

3.    Milliseid võimalusi sotsioloogia õppimine pakub?

Karjäärivõimalusi? Ma usun, et sotsioloogile on tööd ning tudeng võib olla enesekindel, kui on oma õpingutesse tõsiselt suhtunud. Võimaluste maksimaalseks realiseerimiseks tasub vastavalt oma isiklikust huvist juurde võtta ka valikaineid, mis võimaldavad mõne kindla suunaga lähemalt tutvust teha juba bakalaureuse õpingute jooksul. Lisaks sotsioloogia magistrile annab bakalaureusekraad võimaluse õppida edasi ka teistel erialadel.

Veel võimalusi? Kindlasti on sotsioloogia õppekava täis kursuseid, mis arendavad analüüsi- ja arutlusoskust ning suur boonus on sealjuures seltskond, kellega õppetöö jooksul tuttavaks ning ka sõpradeks saadakse. Muidugi annavad sotsioloogia õpingud võimaluse puutuda lähemalt kokku ka inspireerivate professorite ja õppejõududega, kes jäävad meelde kindlasti aastateks.

4.    Kellel soovitaksid sotsioloogiat õppima tulla?

Kui Sind huvitab - ühiskond, inimene ühiskonnas ning Sa oled valmis panustama ühiskonna toimimise paremasse mõistmisse - võiksid Sa sotsioloogia õpinguid kaaluda küll! :)

5.    Kirjelda mõnda toredat seika õpingute ajast