#magustoit

kas sa oled keegi, kes jätab magustoiduks. kas sa oled lõbu venitaja. kas sa lükkad edasi seda, mida sa kõige kõige rohkem tahad. lükkad seda kõigepealt kõrvale. väldid esialgu. keskendud alguses mujale. magusa magusa plaaniga. kas sa järad kannatliku mõnuga end läbi kartuli ja kaalika, samal ajal mõeldes (aga ainult mõeldes) selle koogitüki peale. eelseisva rõõmu judinad juba ümisemas. kas sa lähed esimesel õhtul voodisse ainult nendega, kellega sul pikemat plaani pole. ja ajad pikaldast kahemõttelist võib-olla iba nendega, kellega tunned niisugust ajuniitvat tõmmet, et juba see tõmmegi sõidutab tervet katust. või näiteks märkad teda (jaa teadküll T E D A) kohe peole saabudes, aga veedad terve õhtu vanade tuttavatega tühjast ja tähjast lobisedes. tema poole vaevu vaadates. seda rõõmu edasi lükates. ootuste ootamise elevuses. naudingut, isegi mitte naudingut. naudingu saabumist venitades. ja pärast tegelikult kogu võimalust mööda lastes. kook sai ammu otsa. sel ajal, kui sina alles soolast suppi helpisid ja oma koogi-fantaasiaid hellitasid. teised sõid selle ära ja sulle ei jäänudki. sulle jäigi ainult magus mahlane täitmata kius. nauding ohjadest, mis sa ise enesele panid. vaid idee ja himu, mille peatne kunagine eelolev täitma hakkamise ootus sind nuumas. oli ju hea. aga huvitav, kas keegi jätab praegu sind ka magustoiduks. ja kas sa saad ka enne otsa, kui tal sinu ootamise mõnust isu täis saab. kas saabki.