#linnad

Yushan by Tõnis Kimmel, via Flickr

Working in China as an architect, I often blunder into towns, that are a long way off any beaten tourist track. Most of those are incredibly similar to each other to the extent that while being in one you are sure to feel that you have already been there, though in reality you have been in another, just a very similar one. They seem to be enclaves of a single field city – Nemopolis, extending to every corner of All Under Heaven*. I was so happy to be there yesterday, again ...

Kohtusin temaga taas, seegi kord ootamatult. Nagu Hiinas kombeks, korraldasid meie pimekohtumise teised. Minu ohtamiste korraldajaks on olnud mu ülemus, vastaspooleks aga juhuslikud, teineteisega äravahetamiseni sarnased linnad. Seegi kord kord oli meie ametlikuks sihiks miski muu. Oli see firmareis või kohtumine kliendiga, kuid ööbimiskoht oli justkui möödaminnes ühes sellistest asistest linnadest - tolmune Zhèngzhōu mille lähedale kavandasime Kuldvee lahe villasid, Yùshān Kolme taevaliku õpetaja rahvuspargi jalamil, Tai järve tagustesse bambusmerre uppuv Lìyáng, end iidse linnamüüri unelmaga ehtiv tööstuslinn Datong.

Sattunud ühte neist on tunne, et oled sattunud linna, millel igasugune omapära kas puudub sootuks või on see tahtlikult, sinu võrgutamiseks ära peidetud. Olen neid nimetanud heatahtlikult mõttetuteks linnadeks, mis arhipelaag-linn Nemopolisena* ulatub Hiina kõikidesse regioonidesse. Ebamäärases vanuses töölisasulad, eksimatult sarnased ja tolmused, vanalinnad lammutatud. 1990. aastatel alanud tööstuse arengu ja sellega kasanenud esimese ehitusbuumi ajal on nad kõvasti arenenud, arengumootori vaikse allakäiguga aga jäänud laokile. Täna oli siis déjà vu Lìyángis.

Me oleks justkui juba korra klappinud?

Lìyáng on kollaaž Nemopolise teistest seni nähtud saartest. Lìyáng nagu need teisedki on Hiina kohta väike asula. Sellesse 800 000 elanikuga linnakesse satub ilmselt vaid seetõttu, et siin lähedal asuvad tuntud kuumaveetermid ja Nánshāni bambusmeri. Need 1990. aastate tööstusbuumi ajal praeguse näo saanud tööstuslinnad tunneb ära esimesest pilgust. Arhitektidele oleks nagu üle Hiina jagatud kasutamiseks ühesugused uued mallid - heleda keraamikaga kaetud ehitusmassiivid, mis torkavad silma uljaste ümarvormide ja ümarakendega (vt ülal). Mu 1990. aastail ühes teises Nemopolise linnajaos üles kasvanud sõber Noah Bian räägib Lìyángis paar aastat hiljem, kuivõrd värskelt ja põnevalt need ümarad vormid toonases rahva vabariigi kandilises halluses mõjusid. Erinevalt Eestist on neid siin aga tohutult palju ning nad loovad täiesti oma keskkonna.

„Tere, vana sõber“, ühman ja vaatan otsa kahhelsoomusest välja vaatavatele ümaratele silmadele. See Eiffeli torni laadse mobiilimastiga (?) hoone on ilmselgelt Zhèngzhōu televisioonikeskuse kaksikvend... või olen kogemata Zhèngzhōusse sattunud?  

Uued mallid

Igas neist linnadest on näilise vaikelu sees peidus punktid, kus see vaikus paisub uueks linnaehituslikuks plahvatuseks. Ole see Lìyángis, kus on suur kvartal maha lammutatud ja sinna asemele ehitatud 200 000 ruutmeetrine Pínglíng Plaza multifunktsionaalne ärila 30korruselise torni, Walmarti kaubamaja ja hinnaliste kaubamärkidega. Inimesi pole siin paraku palju, neid tõmbab siiani meelsamini ikka veel linna kihava keskturu juurde, kus ka midagi vajalikku ja mõistliku hinnaga osta saab.

Siiski leiab lähikonnast ka juba moodsaid kohvikuid, kuhu, tundub, et just peale seda kui meie sinna maha istusime, koguneb märkimisväärne hulk kliente. Kohvik on pigem osa rahvusvahelisest linnakultuurist, mis on tänini eemale Nemopolise elanikele harjumuspärasest.

Teiseks kohustuslikuks plahvatuseks on Nemopolise saartel tohutu kohaliku rahvavalitsuse hoone ja selle ümber alati laotuv veel tohutum Rahva väljak (人民广场). Kui Tallinna korrastatud Vabaduse väljak võib tunduda tühjana, siis Hiina mõistes oleks see hoopis liiga tihe. Valitsusega seotud ruumilised lahendused mitte ei või vaid peavad olema üleinimlikud ja avarad, et kodanikul ei tekiks kahtlust – rahva valitsus on suur ja võimas. Toompea lossi ümbert tuleks terve Toompea lagedaks lammutada, et siinset mastaapi kätte saada.

Veel suurem arendus toimub aga asula äärealal. Tõelise ilmutusena kerkib Lìyángi serva Päikeselinn (阳光城市). Valdavalt 18korruseline rangelt ida-läänesuunaliselt paigutatud ning klassikalises euroopa stiilis dekoreeritud elamukvartal tornelamute, haljastuse ja kaubandusega. Shanghais hästi töötav mudel, meeldiv rohke rohelusega elukeskkond, kus kõik vajalik käeulatuses saab olema. Kui paljud aga siin väikelinnas seda omale lubada saavad? Järjekordne sundinvesteering, sest raha on ju riigis tohutult üle?

Linn saab ka valmis olla!

Selline on minu mõttetu Lìyáng. Või oli see Zhèngzhōu? Zhèngzhōus oli igal pool liiv, aga siit on kõrbed kaugel. Või on see ehitusplatsidelt tuulega õhku paiskuv liiv, pea kogu linn on ju korraga ehituses. Praegu siin üles kasvanud ja mujale tööle suundunud põlvkond saab olema väga üllatunud kui koju naastes avastab, et tegelikult saab nende linn ka valmis olla. 

Inimesed on muide siin väikelinnadele omaselt väga toredad. Nad pole veel välismaalastega ära harjunud, ma olen neile põnev. Kui nendega hiina keeles sidet luua püüan, ei hakka nad mitte valju häälega naerma, vaid on siiralt huvitatud. Võib öelda, et see linn on armastus esimesest silmapilgust. Hoolimata oma näilisest isikupäratusest. Armastan seda linna ja tema elanikke – seda kakaomüüjat, taksojuhti, baaridaami, üksnes kohalikke täis diskoklubi, kuhu me paraku ei jäänud... Millal oli see saatuslik hetk, mil meie pilgud esimest korda kohtusid? Oli see täna või kuid tagasi... Zhèngzhōus, Hailaris, Yùshānis ... ?

Lìyáng, 29. oktoobril 2011, kell 01:00

PS. Esimene kohtumine kestis meil ühe päeva. Neli aastat hiljem hilissügisel kohtume uuesti ning siis on Lìyáng juba hoopis teine. Või oli ta selline mõttetu vaid mu mälestuses? Linna keskelt leiame uhked kanalid, mille ääres asus kunagi vanalinn. Leiame ka paar säilinud iidset elamut, mida vaatama jäädes ka kohalikes nende vastu huvi tekitame. Noah näitab ka 1990. aastail linna mootoriks olnud tööstust, mis lõi kahhelplaatidega kaetud ümardatud nurkadega kesklinna. Kuid see on juba hoopis teine lugu.