#lember

Milleks üldse Arengufond?

Klassikaliselt on Arengufondi-tüüpi organisatsioonide ülesandeks olla teistmoodi kui ülejäänud avalik sektor, mõelda kastist väljas, testida ja töötada välja uudseid lahendusi, millest teised avaliku sektori organisatsioonid või ettevõtted kasu saavad, vt siinkohal:

Rainer Kattel (2005) Milleks riskida riigi rahaga? (EPL)

Erkki Karo (2014) Kuidas teha Arengufondist Eesti Sitra?

Teisisõnu, riskikapitali süsteemi toetamine ja arendamine võib olla üks paljudest uudsetest ülesannetest millega Arengufondi-tüüpi organisatsioonid mingil ajal tegelevad (ehk siis kui keegi teine veel sellega ei tegele). Sellised organisatsioonid peavadki omapärased ja teistsugused (oma organisatsioonilt, kompetentsidelt, tegutsemisviisidelt), vt siinkohalt: Piret Tõnurist, Rainer Kattel, Veiko Lember (2015) The rise of iLabs in the public sector. Muutes need aga riiklike strateegiate väljatöötamise ja elluviimise keskusteks (dubleerides ministeeriumite tööd, peites sinna riigi põhifunktsioone, et riiki õhemana näidata jne) kaotavad need organisatsioonid tihti oma unikaalsuse ja mõtte.

Arengufondist Arengupanka?

Otsides küpseks saanud investeerimistegevusele ja iduettevõtete toetamisele uut kodu (mida on juba lahkelt pakkunud nii Kredex kui EAS) oleks Riigikogul ja teistel paslik mõelda laiematele ettevõtluse toetamise küsimustele ja väljakutsetele Eestis alates EASi toetuste mõjususest (mille üle on aastaid juba Riigikontroll ja teised hindajad suhteliselt detailset debatti pidanud) ja seejuures riigiabi reeglite järgmise keerukusest kuni nutika spetsialiseerumise tegevuste sisustamise keerukuse ning erinevate organisatsioonide tegevuste dubleerimise põhjendatuseni.

Dubleerimine ei ole iseenesest halb ja seda võib endale lubada, kui see on teadlik (ja selleks on piisavat ressurssi) ning tagab erinevate võimekustega organisatsioonide olemasolu läbi millede saavad erinevat tüüpi ettevõtted (idufirmadest traditsioonilise tööstuseni) neile vajalikku riigipoolset tuge. Siinkohal tasubki ettevõtlus- ja innovatsioonipoliitikast mõelda laiemalt: kas Arengufondil on piisavalt investeerimisressursse, et enda olemasolu õigustada; kas EAS ja Kredex on piisavalt erineva fookusega ja täiendavad teineteist; kas EASi tüüpi organisatsioon saab Euroopa liidu riigiabi ja struktuuritoetuste meetmete reeglistikus piisavalt paindlikult tegutseda jne.

Nurkse instituudi ideedepangas oleme siinkohal paar korda käinud välja idee Eesti Arengupangast ehk killustatud eurotoetuste konkursside korraldajate ja nende ühekaupa reformimise asemel võiks muuhulgas eurotoetusest väljumisstrateegiana hakata mõtlema pangana toimiva organisatsiooni loomise peale, mis peaks omama piisavaid ressursse ja nii sisulisi kui administratiivseid kompetentse (st ühendades Arengufondi, EASi, Kredexi ja vajadusel teiste asutuste seniseid kogemused) nende ressursside haldamiseks ning nende kaudu majanduse toetamiseks:

Imre Mürk (2014) Eesti vajab Arengupanka?

Kolm mõttekohta

Laiemas plaanis torkab reformiplaani lugedes silma kolm aspekti. Esiteks, välja ei ole käidud ühtegi uut algatust. See on kava, mis koondab endas erinevaid, juba kas algatatud või töös olevaid tegevusi. Omavalitsuste ühendamine ning avatud valitsemise teemad on juba pika habemega lood, samas kui riigivalitsemise eelarve kärpimine on saamas juba tsükliliseks tegevuseks ning riigi tugiteenuste koondamine, e-lahenduste kasutuselevõtt, riigihangete nüüdisajastamine ja riigi kinnisvara optimeerimine on erinevas tempos toimunud juba mõnda aega. Valdade liitmise ja riigi kulude kärpimise kohta on võrreldes eelnevaga välja toodud konkreetsemad plaanid, vastavalt siis seadusemuudatuste (eeldatavasti sundliitmine) vastuvõtmine 2016. aastaks ning valitsemiskulude kolmeprotsendine vähendamine koos ca 800 riigipalgalise koondamisega järgnevate aastate jooksul.

Teiseks saab väita, et riigikorralduse pudelikaelte lahtimõtestamisel domineerib endiselt turukeskne mõtlemine, milles Eesti on teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide, aga ka vanade Euroopa riikide hulgast silma paistnud juba kaks aastakümmet. Lihtsalt praeguseks on retoorika muutunud mõnevõrra pehmemaks ning erastamise jm sarnaste lahenduste asemel on kesksele kohale tõusnud mitmesugused lahendused kulude kärpimiseks. Seetõttu me ei näe reformiplaanis näiteks küsimusepüstitusi, mis eeldaksid riigi rolli muutmist ühiskonna ja majandusarengu kontekstis või riigihalduse alusväärtuste ümbermõtestamist.

Kolmandaks, väljakäidud reformiplaani keskseim telg on seniste tegevuste optimeerimine ja tsentraliseerimine. See torkab silma kui peamine viis, mille kaudu soovitakse teha Eesti riiki dünaamilisemaks ning seeläbi toetada majanduskasvu ja konkurentsivõimet. Optimeerimisele keskendumine ei tulene ilmselt ainuüksi n-ö ärilise mõtlemise jätkuvast domineerimisest riigihalduse arendamisel. Organisatsioonide liitmist, ametnike arvu vähendamist jms on lihtne kodanikele kommunikeerida, sest see on selgelt mõõdetav ning paljudele oodatud samm. Paradoksaalne on, et nende sammude tegelikku kasutegurit on kvaliteetsete avalike teenuste osutamisel reaalselt väga raske rahas mõõta. Avaliku sektori loodud väärtustele hinnasildi külgekleepimine on keeruline tegevus, seega kasuteguri mõõtmine jääb suurelt osalt subjektiivseks ning võib tihti päädida teenuse kvaliteedi langemisega. 

Odavus ei ole lahendus

Eelneva taustal võib ühelt poolt väita, et väljakäidud reformiplaan ei too ilmselt kaasa radikaalseid muudatusi riigi toimimisel. Optimeerimine on selgelt plaani kõige olulisem eesmärk, mis viitab, et laias laastus ollakse rahul riigi seniste tegemistega, kuid neid soovitakse senisest odavamalt teha. Väljapakutud ideedest võiks riigi dünaamikat kõige enam suurendada avatud valitsemise printsiipide reaalne rakendamine, kuid selle koha pealt ei ütle plaan tegelikult midagi. Avatud ja kaasava valitsemise üks võlusid on see, et tekitatakse võimalus uute ideede ja uute valdkonnapoliitiliste praktikate tekkeks. Kuna see eeldab ühteaegu poliitilise võimu jagamist ning teataval määral ühiskondlike protsesside juhitamatuse suurenemist, siis ilmselt jääb ka siin tänane poliitiline eliit pigem ettevaatlikuks.

Teisalt aga jääb selgusetuks, kuidas peaks keskendumine avaliku sektori tegevuste tsentraliseerimisele ja kulude kokkuhoiule viima dünaamilisema riigini. Kui me tahame, et omavalitsused ja riigiasutused pakuksid paremaid avalikke teenuseid, siis peame tagama nende investeerimisvõimekuse; kui me soovime uute ideede esilekerkimist, siis vajame eksperimenteerivaid organisatsioone, mis võimaldaksid riigil uusi ideid algatada ja erinevates tingimustes katsetada. Uute ideede õnnestunud kasutuselevõttu ei ole võimalik ülalt-alla ette programmeerida, küll aga luua läbi selgete avaliku sektori missioonide sõnastamise poliitiline ja administratiivne ruum selle saavutamiseks.

Seega ei saa riigihalduse uuendamisel mööda vaadata näiteks küsimustest, kuidas meelitada avalikku sektorisse – ning neid seal ka hoida – võimekaid liidreid ning uusi tehnoloogiaid ja majandussektorite eripärasid valdavaid spetsialiste, kuidas rakendada julgeoleku-, energia-, tervise- jms väljakutsed avaliku sektori innovatsiooni vankri ette, või kuidas muuta riik ettevõtjatele uute (tehnoloogiliste) lahenduste väljatöötamisel ja katsetamisel atraktiivseks partneriks. E-lahenduste laialdasem kasutuselevõtt on siin küll samm õiges suunas, ent riigihalduse ümberkorralduse visioon peaks üha kiireneva robotiseerumise, isejuhtivate autode tuleku ja  kuhjuvate elektrooniliste andmete valguses olema kindlasti veelgi ambitsioonikam.