#keskklass

Tapjarakenduste majandus?

Majandusajakirjandus ja -blogid toodavad arusaama, et majanduse ja tehnoloogia areng on messianistlik protsess, kus ootame üha järgmisi tapjarakendusi. Eesti kontekstis tähistas seda ootust 1990. aastatel oma Nokia otsimine ning tänases kontekstis uue globaalselt laineid lööva start-up’i ootus.

Meie majanduslik unistamine on seletatav taasiseseisvunud Eesti algsete majanduspoliitiliste lähtekohtadega ‒ kõik, mis oli omane nõukogude majandusele ja tehnoloogiale, on halb. Taoline totaalne amneesia tõmbas paljudelt pinna jalge alt, kuid lõi ka uue põlvkonna lootusrikkaid ettevõtjaid, kes justkui ei saanudki eksida – sest uus oli alati parem kui nõukaaegne. Tekkis viljakas pinnas suurelt unistamiseks, millele Skype ja teised edulood rammusaks väetiseks said.

Tavaliste ettevõtete tähtsus

Samas on Eesti suurimaks tööandjaks, lisandväärtuse tootjaks ja maksumaksjaks töötlev tööstus, kus toodetakse nii Eesti kui maailma mastaabis tavapäraseid tooteid metallustest puitmajadeni. Need on heas mõttes keskpärased ettevõtted, kus innovatsioon seisneb sageli pisiasjade paremini tegemises, oma vigadest õppimises ning töö paremas organiseerimises. Sellised ettevõtted ei ole uue revolutsiooni algrakukesed, nad ei loo kunagi peakontoreid Londonisse ja nende töötajad kasutavad lifti korruste vahel liikumiseks, mitte uute äriideede müümiseks.

Just taolised ettevõtted moodustavad jõuka ühiskonna selgroo, sest nemad maksavad palka, mis loob eelduse keskklassi tekkeks. Kui meie mediaanpalk on 700 euro kandis (enne tulumaksu tasumist), olles mitu korda madalam arenenud riikidest, siis on veel vara rääkida Eestist kui keskklassi ühiskonnast.

Loomulikult on keskklass igav, ta ei loo idufirmasid. Keskklass on kõhklev uuendaja ja muutja. Selles seisnebki tema suurim väärtus ühiskonnale: keskklass soovib uusi ja paremaid lahendusi (poliitikas, kultuuris, majanduses), kuid mitte liiga kiiresti ja kui võimalik, siis enam-vähem õiglaselt. Keskklass tahab arutada, kuhu ja miks peaks rajatama uus ostukeskus, kool ja trammiliin. Keskklass on seadus-, kuid mitte populismikuulekas.

Aga mis saab (majanduslikust, kultuurilisest) erakordsusest, uutest ideedest, loovusest?

Vaadates veidi kaugemale nii ruumis kui ajaloos, näeme, et keskklassi tavapärasus ongi ajalooliselt erakordne saavutus. Radikaalsed innovatsioonid on teinud rikkaks vaid üksikuid. Võime defineerida edukat majanduspoliitikat selle järgi, kui hästi suudab see radikaalseid uuendusi sellisel moel massidesse viia, et inimesed nälga ei sureks, minema ei koliks ega üksteise tagant ei varastaks.

Rahu, ainult rahu

Messianistlikus majandusutoopias oleme sageli unustanud, et paljud meist ei soovi pidevalt ja kiiresti muutuda, ümber õppida, teise linna või riiki kolida. Ameerika filosoofil John Rawlsil on kuulus mõttekonstruktsioon arutlemaks selle üle, milliseks soovime ühiskonda kujundada. Kui kujutleme, et me ei tea, milliste füüsiliste ja vaimsete annetega, soo- ning muude tunnustega (nahavärv, seksuaalsed eelistused, vanemate jõukus, sünnikoht jne) me sünnime, siis milline on see ühiskond, kuhu soovime sellises täielikus teadmatuses sündida ja kus tunneksime end igal võimalikul juhul enam-vähem hästi?

Me võiksime kõik korraks sellise teadmatuse loori enda ette manada ning siis uuesti majanduslikke protsesse ja -poliitikaid vaadata. Tavapärasusel põhinev piisavalt jõukas ja suhteliselt igav ühiskond on ilmselt see koht, mis tolereerib ja toetab nii avangardset kunsti kui ääremaade põllumajandust, ühistransporti ja ooperit, spordiringe ja kirikut. Teadmatuse loori taga soovime ilmselt kõik, et meid ootaks ees tavapärane keskklass, kes töötab tavapärastes tootmis- ja teenindusettevõtetes.

Täna on meie ühiskonnas teadmatuse loori taga liiga palju kriitilisi auke: näiteks on meil Euroopa suurim sooline palgalõhe; vähemusrahvustel on selgelt madalam oodatav eluiga kui eestlastel; meil on Euroopa üks suurim vangide ning uute HIVsse nakatumiste arv. Me pole suutnud luua küllalt head keskkonda selleks, et piisav hulk ettevõtjaid kasutaks Eestit uute kasumlike ettevõtete ja kõrgepalgaliste töökohtade loomiseks.

Mis takistab tavalist ettevõtet?

Kui tahame, et Eesti oleks üha elamisväärsem koht, kus me ei pea kartma selle pärast, millised on meie sünnipärased tunnusjooned, siis on meie majanduse ja majanduspoliitika peamine väljakutse pakkuda tavapärastele, keskklassi 'tootvatele' ettevõtetele paremat pinnast, keskkonda ja ressurssi.

Nende ettevõtete sünnil ja kasvul on täna laias laastus järgnevad piirangud.

Esiteks on Eestil juba traditsiooniliselt puudunud majanduspoliitiline fookus. Ka täna tõrjume selliseid diskussioone demagoogiliste väidetega, kuidas riik ikka võitjaid otsib. Seda pole keegi kunagi soovitanudki. Järgneval kuuel aastal katsetame Euroopa Liidult meile ettekirjutatud nutika spetsialiseerumisega kui võimalusega senist majanduspoliitilist ühetaolisusest veidigi muuta ja rohkem majanduspoliitiliselt spetsialiseeruda.

Siin on peamine oht langeda taas messianistliku revolutsiooni ootusesse, selmet kasvatada ja arendada tänaste eksportijate kohalikke tarneahelaid, mis looksid töökohti ning kasvataksid eksporti. Ehkki lõviosa eksportijaid ei tarni Eestist peaaegu midagi, ei arenda me nende väärtusahelaid, vaid loodame, et kohalikest ülikoolidest kasvab välja teadagi mis ‒ mõni tapjarakendus. Esimene samm siin peaks olema peaministri telefonis kontaktide uuendamine peamiste eksportijate numbritega selleks, et küsida: milliseid tarnijaid oleks mõistlik ja võimalik teie jaoks Eestisse tuua?

Teine oluline takistus on heal tasemel rakendusuuringute puudus. Eesti juhtivatel tööstusettevõtetel puudub sageli kokkupuude kohalike ülikoolidega. Kui need ettevõtted üldse tellivad rakenduslikke (täna ja homme, mitte ülehomme kasutoovaid) lahendusi, uuringuid ning projekte, siis teevad nad seda kas oma tarneahela sees või globaalsetelt teadusturgudelt. Ka siin peaksime julgemalt ja jõulisemalt haarama endale ahelate ja turgude osakesi, mis kasvatavad siin lisandväärtust, töökohti ja palka. Siingi on oluliseks takistuseks riik, mis ei tegutse just kõige nutikamalt.

Kolmas takistus ongi riigi madal rõhuasetus innovaatilistele lahendustele. Riigihankeid tehakse ca 11 miljoni euro eest päevas, see on ligi kolmandik päevasest ekspordist. Täna on meil 31 riigiosalusega äriühingut, ligi 70 sihtasutust, rääkimata kohalike omavalitsuste osalusega ettevõtetest, sihtasutustest ja allasutustest. Eraettevõtete puhul räägime vähesest ambitsioonikusest, mugavusest, ent riigitasandil viime lati hoopis madalale ja kõneleme peaasjalikult vajadusest kokku hoida ja sellest, kui halb peremees riik on. Ka siin peaksime oma tegevusi julgemalt ja ambitsioonikamalt mõtestama ning innovatsiooni ka riigi(-hangete, -ettevõtete) üheks peamiseks eesmärgiks seadma.

Neljandaks oluliseks takistuseks on nii kvantiteedilt kui ka kvaliteedilt puudulik inimvara. Juba aastaid pole tootmisettevõtetel piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu, teisalt on, eriti suurematest linnadest väljaspool, raskusi töökohtade leidmisega. Siin oleks lahenduseks tänaste töötuabirahade süsteemi põhjalik ümberkorraldus. Tööta jäänud inimene tuleks suunata stipendiumi toel (kutse-)haridussüsteemi ning sealt edasi tööstuspraktikale. Samuti on meil suuri probleeme tööjõuturu ülemises otsas: akadeemilistele töökohtadele puudub sisuliselt konkurents. Siin saaks olla lahenduseks rahvusvahelise järeldoktorite programmi jõuline suurendamine.

Viies pudelikael on kehv ruumiline planeerimine, mis on üks olulisi takistusi kõrgema lisandväärtusega teenindussektori arendamiseks. Lugeja võib mõtteliselt läbi teha tavalise Eestisse tuleva turisti teekonna Tallinnas jt linnades. Siin on väga palju arenguruumi, ent teenuseid ei saa pakkuda, kui taristu on puudulik. Samuti mõelgem sellele, kuidas tööl käime ja vaba aega veedame, kui palju kulub aega tühikäigule ehk autos istumisele. Linnaliku elukeskkonna tiheduse puudumine (vaadake näiteks Pärnu kesklinna pärast suvehooaega) on üks olulisi takistusi teenindussektori arengul.

Kuues takistus on meie madal mediaanpalk ja kasin miinimumpalk, mis kammitsevad lisaks tarbimisele ka meie mõttemalle – oleme harjunud mõtlema, et odav on hea. Väikeriigina jõuka Skandinaavia külje all viib see paratamatult kasvava väljerändeni, mis omakorda vähendab kvalifitseeritud tööjõu, potentsiaalsete tudengite ja tarbijate hulka ning teeb teenindussektori arengu veelgi keerukamaks. Meil on paradoksaalne valik: kas avada piirid odavale tööjõule või maksta koha peal rohkem palka.

Ka siin saab riik olla suunanäitaja ning murda juurdunud mõtteharjumusi. Mitte liiga jõuliselt ja kiiresti, vaid tavapärasele ettevõtjale ja keskklassile ruumi ja aega andes.