#kallim

On varahommik, jalutame mööda ärkavat linna. Udu hakkab hajuma. Päese esimesed kiired puudutavad katuseservi. Lähme kohalikust kohvipoest mööda, haarame kuumad kohvid. Jõgi on rahulik. Oleme kunstimuuseumis esimesed. Meil pole kuhugi kiiret, meil pole kohustusi, lihtsalt naudime teineteise seltsi. Jalutame rahulikult käest kinni mööda pikki koridore, seintel suurte meistrite kunst, saalides lahkunud kuningate hõng. Arutame ajastutest ning nende eripäradest, räägime filosoofiast ning unistustest. Lõunapausil istume aatriumi suurel pingil, minu pea Sinu süles. Läbi klaaslae näeme üksikuid pildi ja sööme värsket croissanti. Hiljem suundume kõnnile mööda parke. Puid katab rohelisus, lilled õitsevad, õrn tuul õõtsutab tuulelohesid. Näeme paare nagu meie, näeme endast mitu kümmend aastat vanemaid paare, näeme lapsi, kelle elu on veel ees. Päike hakkab loojuma, haarame pudeli head veini ja jõe ääres on meie pesa. Üle kalda hakkavad kohvikutes tuled põlema, inimesed naudivad elavat muusikat. Lähme isegi hiljem läbi, et võtta õhtu viimane kalvados ning siis kõndida mööda ajaloost läbi imbunud linna, selle kitsaid tänavaid ning imelisi arheloogilisi saavutusi. Üks maja sügavama ajalooga kui teine. Kuid see ei ole oluline. Ma tunnen Sinu kätt oma peos ning näen Su naeratust Su näos. Kõik on imeline. On suveõhtu Pariisis…