#kaideli

Milliseid olulisi asju õppisid lapsena?

Mul on väga hea perekond, väga aktiivsed vanavanemad, kes hästi palju tegelesid meiega. Mingi teatav loomingulisus... vanavanematelt tuligi mingi teatav tahtmine teha asju, mis tunduvad huvitavad või ägedad ja teha neid südamest ning mitte lasta end häirida sellest, kui need ei ole tüüpilised või tavapärased.

Ajaliselt edasi minnes küsiksin - kas teismeline Katrin oli pigem hull mässaja, rebel või vanemate unistus?

Pigem ikka mässaja. Sain oma vanematega väga hästi läbi, nad on äärmiselt mõistvad olnud, aga mul olid ikka rohelised juuksed vahepeal. Nii et sellest valikust vist pigem ikka mässaja.

Kuidas jõudsid sotsioloogiani? Milline oli tee sisseastumiskatseteni?

Tean, et andsin avalduse kahte kohta Tartu ülikoolis:  sotsioloogiasse ja inglise keelde ja kirjandusse. Enne seda olin kaalunud suhtekorraldust, aga see oli õppekavana üsna uus. Rääkisin oma isaga ja tema abiga jõudsin seisukohale, et kuna see on nii uus, siis ehk ei ole see haridus, mis esimeste lendudega saadakse, nii läbimõeldud või nii hea kui mingi programm, mis on mitu aastat käimas olnud. Ja siis tundus mõistlik see suhtekorraldus hoopis kõrvalerialaks võtta. Ja põhiliseks valida selline eriala kust saab mingid baasteadmised, erudeerituse. Sotsiaalteaduste valdkonnas on selleks sotsioloogia. Endast targemate inimestega tasub alati rääkida, eriti kui ise oled 18.

Lugesin, et oled aasta USA-s sotsioloogiat õppinud. Milline see kogemus oli?

See oli Sorose stipendiumiga, mina käisin viimasel aastal, millal seda Eestile veel anti. See on üks nendest asjadest siiamaani, et kui ma mõtlen, mis mu elus on olnud olulised hetked või sündmused, siis see oli kindlasti üks võtmesündmusi minu jaoks. See kool ja nende hariduse ülesehitus oli hästi suure suunaga iseseisvale tööle - kõik toimus seminaride vormis, maksimaalselt kümme inimest ja hästi palju pidi lugema.  Selline intensiivne iseseisev töö aitab hästi mõista, milles oled hea või millele sul andeid on, milline mõtlemis- ja õppimis-, omandamise ja asjadest aru saamise stiil sulle omane on. Ma tunnen, et seal õppisin rohkem kui klassikalises suure lektorisaali mudelis eelneva kahe aastaga. Maailma avatamise, maailma nägemuse jaoks on kuskil ära käimine samuti hindamatu  kogemus. Olla võrdlemisi noorena kodust kaugel on hea ka seetõttu, et siis tead, et sa oled selleks võimeline ja saad sellega hakkama. See annab terve hulga sotsiaalseid oskusi. Paljud asjad, mida olen edasi teinud või kuidas, on tulnud selle kogemuse pealt.

Ja lisaks sain sealt sõbrad, kellega suhtlen ka 15 aastat hiljem. See oli lihtsalt ka väga lahe, kuna see kool oli väike, väga kallis liberal arts college, kus siiski umbes 40% õpilasi olid erinevate annete/oskuste stipendiumitega, ehk siis palju andekaid kunstnikke, palju inimesi siniste juustega ja kooli president, kes arvas, et kanep tuleks legaliseerida - see oli kummaline kooslus hipi-keskkond ja väga intensiivsest õppimisest.

Milline on huvitavam seik varasest ülikooliajast?

Esimesel kursusel otsustasime, et peaks korraldama ürituse, mis oleks tervele instituudile, kuhu peaks kutsuma nii professorid kui tudengid ja otsustasime, et teeme seda Max Weberi sünniaastapäeval. Korraldasime ürituse: meil olid Max Weberi nimelised tordid ja muuhulgas mõtlesime, et mingid etteasted peaksid ka olema. Minu ülemäära läbimõtlemata idee oli, et võtaksime Leelo Tungla lasteluuletuse “Vana vahva lasteaed”, mis on hästi pikk ja räägib sellest, millised erinevate ametite pidajad lapsena olid. Seal on küll lendur, traktorist ja direktor, aga võtsime selle luuletuse ja tegime sellest remix’i. Asendasime kõik ametid õppejõudude nimedega. Luuletuses olid väited siis, et kes jonnis, kes imes näppu jne. Mina ja üks minu kursakaaslane lugesime selle ette ja mäletan hästi, kuidas selle peale tõusis püsti Henn Käärik ja ütles talle omaselt kuiva huumoriga, et “Noh, Oja ja Rosenberg on vist otsustanud, et nad ei lõpeta sotsioloogiat!” Esmakursuslasele oli see päris adrenaliinirohke. Kahjuks mul ei ole seda luuletust enam alles.

Uuringud veebiavarustes paljastasid, et oled kirjutanud ka raamatuid. Mis sind on toonud kirjutamise rajale just mitteakadeemilises mõttes?

Seda olen alati teinud. Esimese “raamatu” kirjutasin, kui ma olin 7-aastane. See oli kosmonaudist. See oli ikka terve vihiku pikkune, 24-lehekülge, võimas! Kui olin põhikoolis, kirjutasin mingi loo klassikaaslastest, mida kõik lugesid. Kirjutada tahtsin ühesõnaga alati, see on taustaks alati teema olnud.

Esimese romaani (Muusa) kirjutasin siis, kui sain emaks. See on üsna suur elumuutus väga mitmes mõttes ja ilmselt kirjutamine pakkus ühest küljest teatavat eskapismi igapäevaasjadest ja teisest küljest oli intellektuaalses mõttes stimuleeriv - olles beebiga kodus, ei tee sa igapäevaselt midagi hüperintellektuaalset ja ilmselt tundsin sellest puudust. Olin varem alustanud ühe romaani käsikirja, mida ma ei lõpetanud.  

Siiski kirjutasin mõlemad raamatud, kuna pidin. Mulle tundub, et inimesed ei kirjuta raamatut,  lihtsalt kui nad otsustavad raamatu kirjutada. Võibolla mõned kirjutavad. Mina kirjutan raamatu selle pärast, et raamat on valmis väljuma minust.

Milline on kirjutamise protsess? Saan aru, et oled pigem metoodiline, struktureeritud kirjanik?

Kui kirjutan lühikesi asju, siis mitte. Olen elus hästi palju kirjutanud ka lihtsalt mingiks vabastuseks või selleks, et endast midagi välja saada. Eks pika vormi puhul on sellel samuti äärmiselt oluline roll, aga pikk vorm, vähemalt minul - ma ei tea, kuidas see käte vahel ära ei sure, kui sul ei ole plaani. Mul on enamasti enne kirjutamist pikk periood, kus ma mõtlen, mida ma tahan kirjutada, kes on tegelased, miks nad mida teevad ja ma tavaliselt püüan paika panna mingi struktuuri või puu, mis muidugi muutub ja venib kirjutades, aga on siiski üsna selge. Vastasel juhul minu isiklik kogemus ütleb, et on suur tõenäosus, et on pool romaani või kolmandik romaani, mitte rohkem.

Esimese romaani saatsin Tänapäeva kirjastuse romaanivõistlusele ja see valiti avaldamiseks. Kuna mul oli Tänapäeva kirjastusega juba suhe olemas, siis saatsin neile ka teise (Helleri hind) ja küsisin, kas nad tahavad seda avaldada ning nad ütlesid, et annavad välja küll. Aina popim on muidugi ka ise avaldada.

Sotsioloogiablogi toimetus käis kuulamas ka Su doktoritöö eelkaitsmist. Mõistan, et see on liigselt lihtsustav, aga kui peaksid valima kolm olulisimat või huvitavamat tulemust, milleni Su doktoritöö kirjutamine viis, siis mis need oleksid?

Oluline on see, et selfie-dele ei saa omistada mingit ühest tähendust, mis nendega kaasneks platvormilt platvormile või inimeselt inimesele. Nagu väga paljud teised eneseväljenduse viisid internetis, on ka selfie-d äärmiselt tundlikud. Isegi samasisuline selfie võib kanda erinevat tähendust mitte ainult erinevatel platvormidel, aga ka samal platvormil kasutajate jaoks. Akadeemiliselt, aga ka praktiliselt on see üsna oluline. Tüüpiline on rääkida selfie-dest äärmiselt reduktsionistlikul viisil.

Teiseks võivad selfie-d, kui kontekst seda soodustab, olla väga sügavalt tähenduslikud identiteeditööriistad, mitte üldse sellised pealiskaudselt nartsissistlikud nähtused, milleks neid sageli laiatarbemeedias peetakse.

Kolmas oleks see, et vaadates, millised kontekstid soodustavad seda, et selfie saaks olla selline enesereflektsiooni, eneseavastamise, mina-konstrueerimise vahend, jõudsingi selleni, et oleme Facebooki domineerimise all liikumas sellisesse sotsiaalvõrgustike maailmasse kus valitseb sotsiaalne ja tehniline ühtesulavus, kus kõik kontod on omavahel seotud ning nimelised - sellel on palju laiemad negatiivsed tagajärjed sellele, mida saame internetis teha ja mida see meie minapildiga teeb kui arvatakse. Hästi palju on selle [anonüümsuse kadumise] taga turvalisuse argumente, küünilisemalt ka majanduslik argument, aga identiteeditöö ja kogukonna normide taastootmise, häbirežiimide ja selliste asjade seisukohast ei ole see abiks.

Oled Päevalehes kirjutanud, et “Vaikimine aitab taastoota seksi normatiivset ja müütilist staatust.” Miks oleks hea seda staatust muuta? Miks oleks vajalik seksist rohkem rääkida?

Siin tuleb abiks Foucault ja tema arusaamine häbirežiimidest ja normatiivsusest või normaliseerumisest üleüldiselt. Ilmselgelt on normaliseerimisel ja normatiivsusel oma selged funktsioonid igas ühiskonnas ja meie psühholoogias. Ma ei väida, et peaksime elama mingis anarhistlikus maailmas, aga väidan, et peaksime olema ärksad selle osas, mida peame normaalseks ja mida “sõnakuulelikult alla neelame”, sest see on hetkel normaalne. Normaalne on alati kontekstuaalne.  Ideoloogiana on normatiivsuse üks võtmevõimeid see, et ta muutub märkamatuks ja iseenesestmõistetavaks, et me unustame ära, et see on kontekstuaalne ja sotsiaalne konstruktsioon, hakkame seda pidama loomulikuks koguni mingil looduslikul tasandil. Ja igasugused seksiga seotud normid, näiteks - kes võib seksist rääkida, kes ei või, kellele on midagi lubatud - on samuti konteksuaalsed.

Ma arvan, et selles konkreetses Päevalehe loos oligi iva selles, et miks seksiskandaalid saavad võimult kukutada mingi poliitiku, seevastu, kui mingid teistlaadi skandaalid, näiteks raha ja varastamine jne, ei saa. Ma ei taha öelda, et poliitikute seksiskandaalid on tähtsusetud, ma tahan lihtsalt öelda, et see kuidas avalikkus neile reageerib viitab meie kui inimkonna mingite teatud normide küsitlemata omaks võtmisele ja see on tegelikult aegunud ja pärineb umbes põllumajandusrevolutsiooniaegsetest ja kristlikest ideoloogiates, mis on oma loomu poolest heteronormatiivsed ja ebavõrdsust taastootvad. Me arvame, et seksuaalne käitumine on inimese moraalsete ja vaimsete võimete olulisem indikaator, kui näiteks see, et ta on varastanud 10 miljonit dollarit. Et kui kellelgi on armuke, siis on ta kaabakas ja valitsemiskõlbmatu, aga kui keegi on varas, siis võiks ta ikkagi meie presidendiks saada.

Kas sa oled feminist? Miks?

Muidugi ma olen feminist! Ma ei saa aru, kuidas üldse keegi saab olla mitte feminist. Selles suhtes, et feminism on ju kõiges uskumus, et naised on inimesed. Sellel tasandil tundub mulle väga imelik, kui keegi tänapäeval ütleb et ta ei ole feminist. Samuti tundub mulle väga imelik, kui tänapäeval mõni priviligeeritud naine ütleb, et ta ei ole feminist, või tal ei ole feminismi vaja, või et feminism on oma olulisuse kaotanud. Näiteks meie kui valgenahalised, funktsioneerivates ühiskondades elavad, keskmiselt jõukad naised oleme nii palju võitnud eelnevate feministide pingutustest. Me saame õppida koolis ja valida ja käia tööl, okei, 30% väiksema raha eest, aga siiski raha eest. See tundub mulle eriti südametu, kui priviligeeritud naised ütlevad, et nende jaoks on feminism ebaoluline ja see oleks ainult mõistetav siis, kui räägime näiteks islami või aafrika naistest, kes peavad võitlema näiteks kividega surnuks loopimise vastu vms.

Feminism on muidugi keerukas silt, sest ta tähedab erinevates situatsioonides erinevaid asju. Näiteks akadeemiliselt ma ei ole feminist, tähendab, minu töö ei ole positsioneeritud feminist scholarship‘ina, mis on eraldi teoreetiline pühendumus feministlikele kriitilistele teooriatele. Olgugi, et paljugi mu dokoritööst tegeleb sarnaste küsimustega, siis ma ei ole feministlik teadlane.

Feminism aktivismina on sarnane termin kui näiteks “roheline” või “loomade õiguste eest seisev”. Ka sellel tasandil ma ei ole feminist, sest ma ei ole käinud kuskil loosungitega vehkimas või rinnahoidjaid põletamas, mis ei tähenda, et kui midagi mind väga kurjaks ajab, et ma seda ei võiks teha. Ütleme nii, et paradigmaatiliselt ma olen raudselt feminist ja mulle tundub kummastav see kramp, mis on Eestis ja paljudes teistes ühiskondades selle sildi ümber, et see endiselt nii paljudele seostub ainult naiste ja meeste vaheliste isiklike suhetega või umbes feministi peetakse meestevihjakaks või seksivihkajaks. See tundub mulle vananenud arusaamana.

Kas sinu kiiresse päevaplaani mahub peale kirjutamise, õpetamise ja doktorantuuri veel midagi? Mis on näiteks su hobid?

Mul on perekond, mis peab by default mahtuma mu kiiresse päevaplaani. Mulle meeldib süüa teha, mul oli kunagi aastaid koguni oma toidublogi. Ma teen endiselt süüa, ja seda naudinguga. Ma teen aegajalt trenni. Mul on ka päris lai sõpruskond, kes on mulle kallis ja armas ja üldiselt inimestega mulle meeldib suhelda ja kokku saada. Mitte et see nüüd igasse päeva mahuks, aga see ikkagi mahub mu ellu regulaarselt. Aga muud midagi, mingisuguse vibulaskmise või ratsutamisega ma ei tegele.

Mis on hetkel käimasolevad tööd, projektid, kirjutised?

Hetkel, ma õpetan Taanis. Siin on magistriprogramm nimega Digital Living, ma õpetan siin sotsiaalmeedia kursust magistrantidele, kriitilisest teooriast filtreeritud nägemust sotsiaalmeediast, mis on väga huvitav ja mulle väga meeldib. Siis ma tulen tagasi ja loodetavasti lähen ühele suurele konverentsile ja siis pean lõplikult kaitsma oma doktoritööd, mis on üsna suur projekt. Ma olen lubanud kirjutada oma doktoritööst eestikeelse raamatu, mis on hetkel nö laual. Ja siis on mingi kolm pooleliolevat akadeemilist artiklit mul samuti hetkel laual. Kindlasti veel mingeid asju, tudengite tööd ja juhendamised.

Arvestades, et oled ema, siis mis on sinu kasvatusfilosoofia?

Lastekasvatamine on äärmiselt keeruline minumeelest. Mul on tohutu respekt nende inimeste vastu, kes suudavad seda teha, kellel on näiteks 3 last ja kellel selle juures silm ei tõmble ja kes paistavad olevat täie mõistuse juures. Mina tajun lastekasvatamist tohutu vastutusena, ja samas on see äärmiselt töömahukas. Ma arvan, et suur osa minu jaoks ongi nagu selle vastutuse ja pingutuse vahel balanseerimine. Kõike ei jõua teha nii hästi kui peaks või tahaks. Ei jõua iga päev tegeleda oma lapse füüsilise, vaimse ja emotsionaalse arendamisega vastavalt viimaste õpikutele. Sellest ei saa aga päris hulluks ka minna, et ei jõua, ja see tasakaalupunkti leidmine enda jaoks on selline keeruline ülesanne. Aga kasvatusfilosoofia, millest ma suudan kinni pidada, on see, et ma püüan oma lapsest lugu pidada. Ta on omaette inimene ja mul võivad olla mingid arusaamad sellest, mis on õige ja vale ja ma annan talle neid edasi, aga ma püüan mitte oma last murda oma tahtmiste järgi.

Mis eseme, inimese ja raamatu võtaksid kaasa üksikule saarele?

Üksikule saarele.. kas ma saan sealt saarelt kunagi tagasi ka tulla?

Ütleme, et 10 aasta pärast.

Siis ma peaksin oma lapse kaasa võtma. Mitte seepärast, et ta niivõrd kasulik oleks, aga 10 aastat ma ei suudaks ilma oma lapseta olla. Kas see on troopiline üksik saar?

Ütleme nii.

Esemetest peaks ma ikka võtma mingi praktilise eseme, mingi taskunoa või kirve või midagi sellist. Ja raamatu, no kui 10 aastat, siis peaks võtma midagi, mis on äärmiselt kihiline, mitmemõõtmeline ja sügav. Ma arvan, et võtaksin midagi, mida ma muidu nii väga ei loeks. Samas, võib-olla peaks mingi kasuliku raamatu hoopis kaasa võtma? Näiteks mingi mürgiste taimede välimääraja. Ma võtaks kas mingi välimääraja või entsüklopeedia, või vastasel juhul kas piibli või koraani või mingisuguse iidse targa teksti, millest saaks alles 10 aastat lugedes aru.

Milliseid nõuandeid oleks sul anda sotsioloogiatudengitele?