Nõukogude ajal oli juuksuri juures käimine justkui loteriimäng – jackpot tabas neid, kel õnnestus sealt väljudes vältida tuult ja vihma, päästes ilma käest vastvalminud soengu. Kuigi juukselakki, soengu väga olulist fiksaatorit, hakati läänes tootma umbes 1950.aastatel, pakkus siinne defitsiit rohkeid võimalusi põnevateks katsetusteks, kuidas saada lokid paika ja soeng õigesti „hoidma“ ilma juukselakki kasutamata.  

Legend mööblilakist

„Mis imelakki te küll kasutate, imestati tihtipeale üleliidulistel tantsuvõistlustel. Võistlustel ei kantud kunagi lahtist soengut ja kui Tallinnast rongiga Peterburi või Moskvasse sõitsin, tegi juuksur mulle siin soengu pähe ja peaaegu samasugusena tulin ka tagasi. Ja võistlused kestsid mitu päeva! Aga ega mina julgenud öelda, et mul on mööblilakk peas,“ meenutab oma kokkupuuteid imelaki mööblilakiga üks Eesti kunagine tippvõistlustantsija. Kuigi legende ja lugusid mööblilakist soengu fiksatiivina liigub mitmesuguseid, oli omal ajal tegemist kahtlemata täiesti arvestatava vahendiga – juuksurid käisid mööblilakki ostmas ja segasid seda piiritusega. Pärast kuivas lakk välja ning selle sai juustest maha kammida. Juuksed jäid küll pärast mööblilaki kasutamist kuivad ja takused, kuid peale pesu polnud neil häda midagi ja olid peas täitsa alles. Mööblilakk oli juuksurile igati käepärane ja mugav vahend, sest kuivas juustes kiiresti, kuigi kingad kleepusid päeva lõpuks salongi põranda külge kinni. 1960.aastatel hakkas ka Flora juukselakke tootma, lakitoodangust tuntum nimi on legendaarne Mai lakk, mida eksporditi üle kogu NSV Liidu. Lakkidega oli üldiselt see häda, et need kuivasid kaua ja kippusid kleepuma ja kui pudeli pihusti rikkis oli, tuli lakki liiga palju välja, moodustades juustele justkui kile peale. Peagi tuli müügile ka teiste liiduvabariikide toodang – lõhn oli parem, kuid polnud jällegi kuskilt saada. Kui need kuhugi poodi müügile ilmusid, siis oli see üle linna uudis ja et kõigile ikka jätkuks, müüdi soovijaile üks pudel korraga. Harvad ei olnud ka juhused kui järjekorras seisti mitmeid kordi – et ikka rohkem saaks kui ühe pudeli.

Suhkrulained ja õllelokid Juukselaki puudus ei ole nii koduseid kui õppinud soengumeistreid sugugi morjendanud – käepärastest vahenditest aitasid lokke sättida ja fikseerida nii suhkruvesi kui ka õlu. Suhkruvee puhul oli igal meistril väljatöötatud sobiv vee ja suhkru vahekord, et soeng ei saaks liiga kleepuv või hoopis laialivalguv. Viimase kasutamisega oli ainult see väike probleem, et kärbseid olla liiga palju ümber pea tiirutama hakanud. Õlut kasutati enamasti juuste niisutamiseks enne rullide keeramist ja mõjus ühtviisi hästi nii juustele kui ka soengule, kuid juuksuri kätele seevastu väga kuivatavalt. Juuskuri juurde minnes võeti alati oma õlu kaasa ja kliendid, kes pudeli sisu otstarvet ei teadnud, põhjustasid nii mõnegi koomilise seiga. „Korjasime esmaspäeva hommikul salongist tühja taara kokku ja andsime viimasele kliendile – viigu üle tee taarapunkti ja saadud raha eest toogu pudel õlut, rahast peaks välja tulema küll. Hakkasime juuksuritega tööle ja lõpuks oli selle naise kord, aga ta ei olnud veel tagasi. Lõpuks ta siis tuli ja ütles, et ära muretsege, rahast tuli välja küll, tõin teile veini. Panime veini puhkeruumi kapi otsa ja see seisis seal tükk aega, alati kui mööda läksime, naersime,“ meenutab seltskond Tartu juuksureid seika, mis neile alati hea tuju toob.

Superlaki saladus Olles välja töötanud hea juukselaki retsepti, tuli saladust hoida ja konkurentide eest varjata. Kord Nõukogude ajal juhtus selline lugu, et üks meister tegi ise lakki ja müüs seda juuksurisalongidele. Lakk oli väga hea ja juuksurid igati rahul, kuid oma laki koostise hoidis enda teada, isegi oma äripartnerist pojale ei avaldanud koostist. Kui mees ära suri, kuivas ka tema juukselaki äri kokku – poeg üritas küll isa superlakki järgi teha, kuid tulutult. Aga ega juukselakki alati ka sihipäraselt kasutatud. Ühel hommikul tulnud meesterahvas tänavalt ja küsinud salongis tööl olnud juuksurilt Mai lakki. Juuksur, tahtes mehest kiirelt lahti saada, andis talle pudeli ja uuris mida too lakiga peale hakkab. Mees vastas seepeale, et laseb laki leiva peale, piiritus imbub sealt läbi ja hiljem lõikab leivalt lakikihi ära – sakumm koos piiritusega missugune!

Legendaarne Flora Mai lakk (Foto: Peeter Langovits)

Flora juukselakid 1970.ndatest - Lea ja Eva. “Eva annab juustele meeldiva läike, muudab soengu tugevaks, mitu päeva püsivaks. Eva säilitab soengu elegantsi ka tuulise ilmaga. Soengu fikseerimiseks pihustage juustele õhuke kord lakki. Enne pesemist vajalik soeng lahti kammida”. (Foto: Peeter Langovits)

Ida-Saksa päritolu juukselakipihusti aastast 1956 (Foto: Peeter Langovits)

Juukselaki pihusti (Foto: Peeter Langovits)