#erahaigla

Detsembri keskel hakkas Victoril alumine vasak tarkusehammas valutama. Kannatas ja kannatas, kuid valu läks päris tugevaks ning tuli hambaarsti otsida. Õnneks leidsime ühe siitsamast ligidalt.

Tohtriks oli nooremapoolne naine, kes elas vanas uhkes majas, sellises, kus 20. sajandi alguses või varemgi veel käisid ringi kõrgeaulised daamid pikkade kahisevate seelikutega. Nüüd ei ole neist enam midagi järgi jäänud, ainult pragunev seinavärv ja arstikabinet ühes toas.

Vic heitis arstitoolile lamama ning ajas suu nii lahti kui sai. „Ahah, kust sul täpsemalt valutab? Siin? Olgu, ma koputan sulle hambale ja kui valutab, siis ütled mulle,“ rääkis arst. Olgu, teeme nii. „Tokk!“ vaikus..

„Tokk,“ „Aii!“. „

„Tokk,“ „AAAAAAAAIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!!!!!!!!“

„Nonäed, ongi see tarkusehammas,“ teatab tohter võidukal ilmel.

Hamba väljatõmbamine oli planeeritud järgmiseks päevaks, aga kuna arstil oli pidulik õhtusöök just sel ajal, siis pidime veel ühe päeva ootama. Vahepeal valu talumiseks kirjutas ta Vicile ampulle tugeva rahustiga, mida tuli iga 12h tagant haiglas tagumikusüstiga manustada.

Vahepeal läks elu edasi nagu ikka, ainult saadetud hambavalust. Reedel läksime koos hambaarsti juurde. Jõudnud tohtri koduukseni (seal seal oli ka ta ravikabinet), nägime, et kogunenud on päris palju rahvast. Tuleb välja, et doktor oli läinud oma sõbrannaga mingit arvet maksma, kuid tagasi jõudis natuke hilja. Õnneks kaks visiiti, mis ta enne meid vastu võttis olid lihtsalt kontrollimaks. Mind seekord kabinetti kaasa ei lastud.

Siiski oli kuulda, kuidas arst Viciga rääkis. Lobises niisama suvalistest asjadest ning ütles, et teeb talle nüüd tuimestuse. Süst tehtud tuli ta kabinetist välja, läks üle tee kioskisse kakaod ja ma ei tea mida veel ostma (muideks, meie reedene aeg oli veel tunni võrra edasi lükatud enne, sest tohter pidi minema tuimestit ostma). Käis ja lehvis seal, majauks lahti, kummikindad käes. Sel hetkel tänasin ma ainult õnne, et mina seal toolis istuma ei pidanud.

Kõik tähtsad kakao-ostud sooritatud läheb arst oma kabinetti tagasi. Mina istun ja ootan koridoris, lapates mingit väga vana ajakirja, et aeg kiiremini mööda läheks, kui järsku kostab uksekell. Saabusid tohtri ema ja isa. Ja oh üllatust, isa on Cordoba ligidal asuvas väikses külakeses Pilaris tuntud hambaarst. Loomulikult suundub ta otsejoones kabinetti ning häälte järgi otsustades võtab ta juhtimise enda kätte. Tund aega hiljem saan oma hamstri tagasi, ilma hamba ja Hiroshima suuruse auguga igemes. Vaeseke ei saa oma suud peaaegu üldse lahti teha. Arst kirjutab talle veel rahustit ning töölt puudumise tõendi.

Öösel läheme järjekordsel süsti tegema. Meile suht ligidale jääb Clinica del Sol ehk Päiksekliinik, kuhu ka arst meid saatis. Esimesed kaks korda pole neil probleemi süst teha, kuid kolmandal korral teatavad nad, et see on hoopis rasedate ja laste jaoks ning temale süsti ei tehta, mis siis, et seda on siin juba varem tehtud. Uskumatu! Pole siis midagi, läheme teise erahaiglasse. Seal õnneks pole probleemi, vähemalt seekord etteruttavalt öeldes. Medõde virutab talle nii julmalt nõela sisse, et pärast jääb sellest korralik sinikas järgi. Järgmisel päeval valves olnud õde vaatab sinikat, küsib, et kust see veel tuli ja kuuldes, et samast haiglast süsti tagajärjel pööritab lihtsalt silmi ning tõrkab nõela teisele poole.

Edaspidi hakkamegi selles teises haiglas käima, et süste teha. Kõik läheb ilusti kuni ühel pühapäeval mina pean tööle minema ning Vic peab ise üksinda haiglasse jalutama. Sel päeval oli tal veel eriti halb olla, peale hambavalu käis tal pea ringi ning süda oli paha. Nagu sellest poleks veel küllalt, oli õues ka jube palav. Hiljem rääkis ta mulle, et oli haiglasse jõudnud, vastuvõtulauas arsti kirja näidanud nagu alati, aga selle vahetuse medõde oli öelnud, et tema süsti ei tee, sest saatekiri on valesti tehtud. Väidetavalt peab saatekirjas patsiendi DNI number ehk nagu meie isikukood nimest eespool olema. Vici retseptis oli aga tema nimi kõigepealt ja alles siis DNI number. Kui ma seda pärast õhtul kuulsin, ei suutnud ma enda kõrvu uskuda. Kuidas on võimalik nii tõbras olla? Eriti inimesed, kes töötavad meditsiinis, neil peaks ju mingigi missioonitunne olema, et valudes inimest ei saadeta niisama tänavale tagasi. Aga tundub, et sellel medõel oli südame asemel hoopis külm rauast kamakas rinnus.

Aeg möödus, aga valud ei kadunud. Läksime erahaiglasse tagasi, sest Vicil oli vahepeal hambavalu kõrvavaluks muutunud. Talle kirjutati kõrvatilkasid, et vaiku vähendada. Õnneks nädala jooksul valud kadusid ja probleemid lahenesid. Tarkusehambast jäänud pommiauk kasvas ka vähehaaval kinni ning jõulude paiku sai Vic juba enam-vähem süüa.