#emil tode

Alla scoperta del Nord

tredici settembre

Kunagi ei tohi pidama jääda neisse paikadesse, mis sind ahvatlevad - kus luurab maailma ilu, et sind oma säravasse võrku püüda. Neist kohtadest tohib vaid mööda või läbi minna, ükskõikset nägu tehes. Niipea, kui peatud, oled kadunud laps. Siis tea, et vitsad on juba soolas, sa oled ahvatlusele järele andnud ja ahvatlus on ikka ahvatlus kuritööle, maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.

[...] kas sulle ei aja Ajalugu kõhedust peale? Mitte see, et on kõrisid lõigatud ja lõigatakse ikka, vaid et see mitte midagi ei loe, et inimene kannatab kõik välja, kõik!

Võib-olla ma ei armastagi sind, see on tõesti täitsa võimalik. Sel juhul ma armastan seda mittearmastamist. Ma tahan sinuga rääkida. Ja seda ma teengi. Ja seda tehes ma justkui kaugeneksin tasapisi inimeste maailmast. Paljud asjad tunduvad juba üsna väikesed ja ükskõiksed.

Vaikuse täitmiseks ma räägingi, maailma vaikimine kohutab mind ja siis ma võtangi rääkida, võtan ise maailma asemel täita seda vaikust, mida ma välja ei kannata, mitte ükski inimene ei kannata, ma olen selles kindel, räägitagu mis tahes.

Ma tulen maalt, kus päike on haruldane teemant, uskumatu kuldmünt, mida uuritakse tule paistel ja katsutakse hambaga, enne kui täiakse silma usaldada. Sõgisel pannakse päike koos kartulite ja kaalidega koopasse varjule; ja kui ta kevadel sealt välja tuuakse, õue tuulduma, siis on tal valgete kartuliidude mürgine lõhn; seda lõhna on täis terve õu kuni metsani välja.

Kunagi ei tohi pidama jääda neisse paikadesse, mis sind ahvatlevad – kus luurab maailma ilu, et sind oma säravasse võrku püüda. Neist kohtadest tohib vaid mööda või läbi minna, ükskõikset nägu tehes. Niipea, kui peatud, oled kadunud laps. Siis tea, et vitsad on juba soolas, sa oled ahvatlusele järele andnud ja ahvatlus on ikka ahvatlus kuritööle, maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.