Eelmine nädal kirjutasime ekskursiooni algusest ja tuletorni külastusest. Kui eelmine postitus jäi lugemata, siis alustuseks loe see läbi SIIT. Edasi läheb meie jeepi ekskursioon militaarobjektide juurde.

Külastasime Naissaare põhjapoolseid patareisid. Metsaall jalutades leidsime muidugi ka mutukaid ja huvitavaid taimi, mis pakkusid ekskursiooni noorematele lõbu. Ühe objekti ees kivil lebasid üheskoos vana mürsk ja nukuvanker. Üsna kohutav kooslus. Elimineerijad käivad tänini Naissaarel mürske kahjutuks tegemas. Seega ei tasu saarel kõike oma kätega torkima hakata.

Peete Suure merekindluse betoonseinte vahel oli maapinnast nõrgunud soolalahus moodustanud stalaktiite ja stalagmiite. Nagu väikesed jääpurikad keset sooja suvepäeva! Uurisime vanade patareide hooneavausi, kõndisime mitme meetri paksuste betoonlagede peal ja nägime õhitud patarei epitsentrit. Ettevaatust nõudsid sügavusest avanevad õhutusšahtid, millest mõni oli lausa 8 meetrine auk. Kes soovivad minna koos giidiga maa alla tunnelitesse, need varustagu end taskulampidega.

Põikasime läbi ka Ohvitseride kasiinost. Kunagi suursugune hoone oli räämas, lagunenud ja võssa kasvanud. Nii on läinud enamus hoonetega Naissaarel. Loota jääb, et Naissaare turistid ise hoonete lagunemisprotsessile kaasa ei aita ega oma prügi sinna jäta. Kohaliku giidiga juttu puhudes, tundis ta muret, et saare külastajad võiksid kohalikke elanikke austada ja oma prügi ikka selleks ettenähtud kohta visata. Isegi kui Naissaare püsielanikke on kümne ringis, on tegemist nende kalli koduga. Loodame, et tulevased põlvkonnad saavad ka veel Naissaare ürgset loodust ja ajaloolisi objekte uurida. Hoiame oma kodumaad!

Meremiinide laod ja saare kõrb

Edasi viis jeep meid saare kõrbesse ehk kunagisse liivakarjääri, kohe saare kõrgeima punkti – Kunila mäe küljel. Otsisime düünidelt koonjaid samblike moodustisi. Tegime valgeks pleekinud männikäbidest pilti. Kaevasime liiva seest roostes liiprinaelu välja. Vaatasime mägra urgu ja meie giid nentis looma jälgede põhjal, et mäger ei ole seda uru avaust 3-4 päeva kasutanud. Samas leidsime natuke eemalt metssea jäljed. Vot, kui põnev! Saarel pesitseb ka kaks merikotka paari. Pesitsuskohad hoitakse külastajate eest rangelt saladuses. Merikotkad pidid end alati siis ilmutama, kui parajasti fotokaamerat läheduses ei ole.

Järgmiseks peatuseks olid meremiinide laod. Kõndisime mõnikümmend meetrit puidust ladude vahel, mööda kitsast 100 aasta vanust raudteed. Kõledate mahajäetud laohoonete vahel tekitas elevust nastiku äsjakoorunud nahk ja olevus ise siuglemas punaste metsmaasikate vahel. Meremiine on metalliröövlite tegevuse tõttu kordades vähem kui kümmekond aastat tagasi. Jalutasime ka Põlendikukivi juurde, mis on kolossaalne rändrahn. Kõrgust üle 6 meetri.  Kui ise Põlendikukivi juurde giidiga satute, küsige rändrahnu nime päritolu kohta. Tagasiteel leidsime ka pisikesi kollaseid kukeseeni, kohe raudteerööbaste kõrval.

Edasi läks meie ekskursioon läbi kunagise Holmi küla, laulupeoks ettevalmistusi tegeva Omari küüni, Naissaare kiriku ning mere ääres asuva surnuaia ja jõudis välja Männiku külas asuva Rähnipesa pubini. Pikemalt meie ekskursiooni viimasest osast saate lugeda järgmises postituses. Meeleolukaid Naissaare elamusi!

Vaata Naissaare sõidugraafikut siit