#2xkwandering

Ühel tavalisel märtsikuu teisipäeval istusin kolloidkeemia praktikumis ja sain sõnumi õelt, sisuks umbes, et mis ma Kennile sünnaks kinkida plaanin ja link Tallinn-Rooma-Tallinn piletitega al 80€. Nägin selle ära ja olin nii nii põnevil, sest peale esimest minutit Roomas armusin sellesse linna ära ja teadsin, et pean kindlasti kunagi sinna tagasi minema. Kui ma peale kooli koju läksin olid piletite hinnad juba mega kallid aga kuna oli tulemas ikkagi 20. sünnipäev ja teades kui vähe tegelikult lennupiletid maksavad, hakkasin ringi vaatama. Õhtu lõpuks olingi ostnud piletid Londonisse ja püüdsin kuidagi rahulikult magama minna ja mitte sellest rääkida(kes mind teab siis see oli ikka hull eneseületus paar kuud seda kenni eest varjata).

Ja siis ma vaikselt plaanisin ja korraldasin ja otsisin ja mõtlesin, sest mina ei olnud enne kordagi Londonis käinud ja ootasin seda nii-nii väga. Kirjutasin Kenni ülemusele, et ta graafikus need päevad vabaks saaks jnejnjenje, üli lahe oli seda nii salaja teha. Kõik kiitsid kohe mu plaani heaks ja elasid kaasa ja see oli nii vahva.

Igatahes. Londonis olime 6.-10. mai. Reede-teisipäev. Lendasime Riiast kell 11:30 ja Riiga kell 6:25.

Loomulikult jäin ma sama nädala esmaspäeval haigeks ja reede hommikul sõitma hakates ei olnudki mul häält. Esimese ja ainsa peatuse tegime Valga Statoilis, võtsime teed, kohvi, kurgupastille ja sõitsime Riiga, ma muidugi rääkisin koguaeg, kuidas võin ise sõita aga tegelikult olin ma kõrval istmel juba nii segaduses, et liikluses küll olla poleks tahtnud. Leidsime netist mingi suvalise parkimisplatsi lennujaama lähedal, selle omanik viis meid lennujaama ära ka ja lend läks suht vaevaliselt, eriti mul sest ma tundsin end nii halvasti. Inglismaa kohale jõudes oli nii mõnna jälle aknast välja vaadata kogu seda maastikku ja ugh õhus on ikka vahva. Ostsime lennujaamast Oysterid ja läksime Stansted expressiga linna(olime piletid ostnud hilisemale bussile aga sellest ei tehtud välja ja saime kohe esimesega). Buss peatus meie kodu kõrval Bethnal Green stationis, natuke kõndisime algul vales suunas aga siis läksime tagasi, helistasime korteriomanikule, ta viskas võtmed ja läksime üles.  Omanikud ise elasid all korrusel, meie saime teise korruse, köögis oli külaliste külmik ja kapid ja kõik asjad ja väga toredad hostid olid(kuigi nägime neid nende päevade jooksul vist vaid 2x).

Mingit täpset päevaplaani meil ei olnud ainult kindlad asjad mida näha tahame. Kodu kõrval oli KFC ja esimesena läksimegi sinna sööma sest kõik nii väga kiitsid ja soovitasid.

Kõige. Halvem. Kiirtoidu. Kogemus. Ever. Me ei ole kumbki väga toidu ära viskajad, aga KFC sai küll prügikasti visatud, rahast oli kahju, sellest, et kõht tühjaks jäi ka, aga see rasvamaitseline kanakoib ja vastikud friikad ei olnud midagi väärt.

Kuna Kenn ütles, et “Worst things first” siis läksime šoppama, mina olin sellest unistanud juba kuid sest kõik need jutud Londonis šoppamisest.

Mina sain endale seitse paari valgeid sokke.

Kenn sai pea seitse erinevat outfiti.

Meeldiv.

Ja sellest Primarki kiitmisest ei saa ma üldse aru. Nii koledad riided, sassis pood, palju inimesi, hinnad samad, mis H&M seega mina küll ei erutunud. Aa. H&Mist ostsin baleriinad ka millalgi, sest mu jalanõud hõõrusid. (need baleriinad hakkasid ka hõõruma)

Vahepeal nutsin ja olin kurb-pahane, sest Mikk ja Kristi helistasid, et nad jõudsid nüüd koju ja kas võivad Kenni toas ööbida seni kuni tagasi tuleme.(nad olid Austraalias üheksa kuud).

Jalutasime kuskile suvalisse suunda ja läbi väga väga ilusa linnaosa kõndides jõudsime Regent’s parki. Jalutasime seal ringi ja ahhetasime ja kõik oli nii ilus ja mõnus ja mänguväljakud ja inimesed ja oravad ja kogu see vibe seal.. Istusime maha ja üritasime juttu rääkida, aga kuna minul oli häält ikka veel 0 siis jõime niisama limpsi ja nautisime.

Läksime metrooga koju, ostsime kohalikust Sainsbury'st hommikusöögi materjali(ube, tomatit, muna, peekonit) ja läksime vist magama.

Leppisime kokku, et äratuskella ei pane, sest oleme ju ikkagi puhkusel. Hommikul ärkasime vist 8-9 ajal ja selle päeva plaanis oli küll kindlasti Madame Tussaudsis käia, sest olime piletid ostnud. Laupäevaks. Kella 12ks. Kõige rumalam tegu üldse, sest iga jumala turist tahab laupäeva lõunal sinna minna. Kui nelja ajal muuseumist välja saime ei olnud järjekorras ühtegi inimest. 12 ajal pidime väga kaua ootama.

Muuesumist läksime Camden marketile, näljastena läksime pea esimesse ettejuhtuvasse söögikohta, milleks oli a'la ameerikapärane burgerikoht. Kõige halvem söök nr 2. Mina võtsin vege burgeri(sest pidavat olema kikerhernekotletiga ja selle nimega meenus kohe aparaadi burx ja too on ju imeline). Londoni burger seevastu oli aga sai-piff-sai ja üks õlis grillitud maguspaprika riba. “Piffi” asemel oli kolm väikest kikerherne palli. 2 punkti 10st. Pluss rasvapaprika pärast läks mu süda nii nii pahaks, et tahtsin võimalikult ruttu sealt marketi osast välja minna(sest kogu see rahvamass tegi koguaeg suitsu ja mul oli niigi halb olla), ostsime teepealt kaks pudelit vett, mis ma kiirelt ära jõin ja läksime esimesse parki, vajusin murule pikali ja mõtlesin, et nüüd ma tõesti suren ära. Jautasime jälle järgmise pargini ja pikutasime seal edasi. Lapsed ajasid linde taga ja inimesed tegid trenni ja jalutasid oma armsaid koeri ja puud õitsesid ja nii idülliline oli olla.

Jalutasime British Museumi juurde ja see oli kinni pandud. Läksime tagasi kesklinna, võtsime poest maasikaid, popcorne, apelsinimahla, viinamarju ja otsisime lähima pargi, kus selle kõige siis õhtusöögi pähe ära sõime. Vahepeal oli ilm jahedaks ka läinud niiet Kenn käis ruttu Primarkis ja ostis endale pusa. Kui juba päris jahedaks läks sõitsime metrooga koju ja võtsime veel mingit näksi. Telefonist vaadates oli ees jälle 25 000 sammu kanti ja minu jalad täiesti lõhki.

Pühapäeva hommikul läksime tagasi British Museumisse - üli vinge ja lahe. Londonis niiii palju tasuta muuseume nii, et kindlalt soovitan külastada nii paljusi kui võimalik, me külastasime ainult seda ühte kahjuks. Sealt liikusime Chinatowni lõunatama, mis oli omaette elamus. See tõesti oligi Hiinalinn. Nii lahe ja nii palju söögikohti ja ma olin täiesti seitsmendas taevas. Võtsime mingi “eat all you can for 9£” ja tõmbasime hea mitu käiku. Praegu mõeldes küll mega igatsen seda, sest siin kuskilt nii head hiinakat ei saa.

Sealt kõndisime Big Beni kaudu London Eye juurde ja tegime sellega ka tiiru linna kohal, see iseenesest oli.. mm.. no selline kogemus, et sa saaksid lihtsalt pärast öelda, et oled seal käinud. Ei olnud midagi nii amazingut. Juures pilti teha küll vinge aga sees ei olnud nii vinge. Tower bridge pealt saaks ka sellise vaate ma arvan või ükskõik kust mujalt veidi kõrgemalt. Madame Tussaud tegelikult samamoodi, vinge jah, aga mitte must-go. Kapslist välja tulles viskasime Eye ees olevale muruplatsile pikali ja üritasime selle kuumalainega hakkama saada, sest 30C Londonis on hoopis teine kui 30C Porosel.

Ostsime maasikaid, jalutasime mööda Thamesi äärt tagasi teisele kaldale, kus vaatasime parlamendihoonet ja tahtsime minna ka Westminster Abbeysse aga järjekord oli nii meeletult pikk, et jätsime minemata. Lõpuks oli kell juba õhtul kaheksa saanud ja hakkasime jälle koju minema.

Läksime vist a'la pool teed bussiga ja siis edasi tahtsime metrooga minna, peatuses tahtsime oysterile raha laadida. Panin oma ma ei mäleta, 10£ sisse ja masin lihtsalt lõi algusesse tagasi, ehk sõi mu raha ära. Seletasin siis seal sellele onukesele putka juures, mis juhtus, ta kutsus järgmise inimese, rääkisin talle, saadeti kuskile alla kontorisse, seal ei olnud kedagi, mingi töötaja sõi seal lõunat, rääkisid oma koduseid probleeme ja samal ajal vabandasid meie ees, et ja ja, me tegeleme, otsime lahendust, ühtegi tarka ei ole tööl täna on pühapäev. Olime seal kokku üle tunni aja, saime mingi free metro passi ja sõitsime koju. Järgmisel päeval läksime tagasi, sain oma raha kätte, uuriti kuidas Eestis ilm ja üldse tegelikult mõlemal päeval koheldi meid mega hästi ja anti lihtsalt see 10£ kätte ilma, et ma oleks pidanud mingeid pabereidki täitma. Inimesed on igatahes ikka üli-üli sõbralikud.

Suundusime siis Towerit üle vaatama. Kenn oli seda juba külastanud, väga vaimustuses, ja otsustasime selle järgi, kas mina tahan minna. Mina väga ei hoolinud, ja kuna pilet oli ka 20£ nägu siis ei tahtnud kohe üldse minna. Jalutasime seal ümberringi ja läksime ära teisele kaldale.

Vahemärkusena ütlen jälle, et nii nii ilus ja mõnus oli. Sõitsime jälle double-deckeriga St. Paul katedraali juurde ja nautlesime.

Seal juhtus ka meie reisi esimene äpardus, või noh, see ei ole isegi äpardus, aga kuna kõik alati küsivad “Kas midagi läks halvasti ka” siis see on see lugu, mis mul rääkida on. St Pauli ees ootasime bussi. Number 11. Esimene sõitis vabsjee niisama mööda, sest peatuses oli mitu bussi ja see ei hoolinud peatumisest. Istusime siis sinna lähedale mingi monumendi juurde maha, ma majandadsin oma käekoti ja goproga, näen et nr 11 tuleb. Ütlen Kennile, et kuule mine anna märku, et me tahame peale. Tõusin samal ajal püsti ja kohver kukkus ka ümber ja igatahes seal ma ukerdan, näen, et buss sõidab mööda, ja Kenn seisab niisama. Ma siis kohe küsin, et miks sa märku ei andnud? Kenn see peale, ise kandes peegelklaasidega päikeseprille. “Ma ju silmadega näitasin, et ta peatuks”

Kuna järgmise bussini oli jälle paar minutit aega, liikusime järgmisesse peatusesse, et seekord kindlalt maha ei jääks. Võtsime ühed cappucinod ja saime jälle teise korruse esipinki istuma.

Sõitsime Buckingham Palace juurde ja sealt jalutasime läbi parkide tagasi kesklinna, käisime Hamley’s lastele kingitusi ostmas ja niisama poodlemas.

Kui viimast korda bussile istusime, ütlesin, et heh mis jutt see inimestel on, et Londoni ilm nii muutlik ja halb, meil iga päev 30C ja päike olnud. Paari tunni pärast hakkas oavarrest padukat sadama. Jess Kärol. Ostsime igatahes suveniire, sõime ja varjusime vihma eest ning ostsime ööseks lennujaama snäkke. Stansted Express läks Marble Arch stationist ja see oli reaalselt kõige ebanormaalsem asi reisi jooksul. Otsisime seda peatust 3h vihmas. Küsisime kohalikelt, turistipunktidest, kohvikutest, poodidest. KEEGI ei teadnud kus see on. Google maps kohale ei juhatanud. Lõpuks tiirutasime seal alal ringi, kus see umbes olema peaks ja viimasel hetkel peatuse ka leidsime. Süda oli rahul ja läksime bussile. Paari peatuse pärast tuli üks vanem tumedanahalisem härra peale, ülikonnas ja puha. Istus minust diagonaalis tahapoole ja küsis kuna lennujaama jõuame. Jäime igatahes vestlema, kiitis meie inglise keele oskust ning seda, et nii noorelt nii kaua(lol) koos oleme olnud ja juba reisida saame. Uuris Eesti kohta ja rääkis enda elust üli palju, reisis metsikult palju. Näitas reisidest pilte ja lõpuks üritas enda 17 aastast poega mulle pähe määrida. Siis vajus meie suhe ära, sest hakkas ka seletama kuidas ma olen ikka nii teistsugune tüdruk ja omamoodi ja ilus ning, et kuna meil läheb ka alles hommikul lend võin tema juurde hotelli ööbima minna. Lennujaamas tegin bussist kiirelt vehkat ja ütlesin nice to meet you.

Stanstedi jõudes(mingi 23 ajal) oli lennujaamas veel normaalselt ruumi, aga iga minutiga tiksus inimesi peale ja pärast oli terve lennujaam neid ööbijaid täis. Ostsime võileiba ja vaatasime filmi ning lugesime kohalikke ajalehti. Siis oligi kell juba 3-4 saanud ning läksime väravatest läbi, mõtlesime, et no seal soem ja mugavam kui basic alas. Eeeeee. Seal oli reaalselt tuhandeid inimesi, täiesti crowded ja võtsime esimese vaba pingi. Mina majandasin arvutis veel piltide ja asjadega ning Kenn magas tunnikese. Siis hakkas juba boarding ja meie öö lennujaamas saigi läbi, ära lennates sadas vihma ja lennukis jäin koheselt unne.

Riiga jõudsime enne lõunat, 10-11 ajal ning hakkasime koju sõitma, Kenn plaanis algul õhtul trenni ka minna aga arvestades seda, et terve tee Tartusse me naersime ja ajasime üleväsimusest täiesti lolli juttu otsustas ta kiirelt, et trenn jääb ära. Leppisime Kenniga kokku, et enne üksteisele ega ka teistele seda tänukõnet ja “kõik läks nii hästi” juttu ei räägi kui kodus oleme. 10km enne Eesti piiri hellas issi, ja talle ikka ütlesin, et no meil on kõik super hästi läinud! Kõne lõpetades lendas üks kivi ja meie rehv oli puru. 

Jumal. Küll.

Õnneks oli varurehv autos, Kenn vahetas ära ning sõitsime edasi. Koju jõudes kallistasime Mikku-Kristit ja läksime magama.

Nii lahe reis oli. Nii mõnus. Võtsin kaasa ainult telefonid ja gopro. Kahetsen nüüd väga, sest piltide kvaliteet on nullilähedane. Õnneks Ateenas oli kaamera kaasas ja tasus end 150% ära.