Attraversiamo

Kõigepealt tuli fitness, siis tuli vegan ja seejärel investeerimine. Natuke nagu selline tunne on mulle vähemasti jäänud - kõigi kolme nähtuse puhul on olnud tegu trendidega, mis ühel ootamatul hetkel saavad populaarsemaks kui Jaak Joala meie vanaemade seas. Mõistagi on kõik need väga loomulikest muutustest ja ühiskondlikest arengutest tingitud, aga natuke on selles kõiges ka kollektiivset hullustust ja vasikavaimustust. Kõik ju teevad, miks mina siis ei peaks tegema. Mul vähemalt oli sama tunne investeerimise osas, kui ühel juhuslikul kolmapäeva hommikul samal päeval toimuvale koolitusele otsustasin minna. Hommikul kell 8 otsustasin ja vaimusilmas pidin juba õhtul kell 19 börsiga tutvust sobitama! Investeerimise puhul on see muidugi positiivne - mis saab selles olla halba, et inimesed tahavad oma rahaga targemini ja teadlikumalt majandada ning selle enda kasuks tööle panna. Eranditult kõik tahavad hästi elada - meie tõlgendused hästi elamisest lihtsalt erinevad. Mina tahtsin ja tahan elada nii, et ma ei peaks raha pärast muretsema ja sellest tundest katalüsaatorina esialgu täiesti piisas. Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole - ma pole ju mingi kõige nürim pliiats ka ja pealegi iga pliiatsit annab teritada. Sõbrad mul investeerivad. Investeerimisest kirjutatakse peavoolumeedias peagi sama sagedusega nagu Inga ja Toomas Lungest. Järelikult - see ei saa olla kontimurdev. Mida ma aga ei teadnud, oli see, et investeerimisele eelneb hea mitu sammu, mis mul olid kõik astumata. Ma põhimõtteliselt vedelesin selle lävepaku ees maoli maas, kust üldse astuma oleks pidanud hakkama! Kohe selgitan, mis seal pakul toimus. Ma pole kunagi olnud tohutu laristaja. Mul pole rahast ka otseselt kunagi puudu tulnud. Minu varasem arusaamine raha kui vahendi eesmärgipärasusest piirneski sellega, et raha saab asjade ostmiseks ja teenuste eest tasumiseks kasutada. Ma kas vajan või tahan midagi, see maksab, ma kasutan raha selle eest tasumiseks. Mina õnnelik, majandus õnnelik - kõik rahul! Investeerimismaailmale lähim tegevus oli seni olnud müntide kogumine rahakassasse (mitte selleks, et säästa, vaid selleks, et vabaneda nende kaasatarimisest oma rahakotis) ja tähtajalise hoiuse avamine pangas (enamjaolt ikkagi selleks, et see ise enne tähtaega lõpetada). Siiski - puudu mul kunagi ei tulnud, pigem oli piisavalt, et endale ka head-paremat lubada. Nüüd, kaks nädalat pärast esimest koolitust, kõvasti järele mõtlemist ja unistamist (miks, räägin kohe lähemalt) saan aru, et ma teenisingi ainult selleks, et see kõik kohe kulutada, sest kõik kulutused tundusid end õigustavat. Mul on ju seda ja toda ja kolmandat vaja. Siis hakati aga rääkima kuue kuu jagu säästudest ja mingist rahapuhvrist ning ühtäkki ma tundsin end maailma kõige vaesema inimesena. Mitte "mul on raha vähe või puudu" mõistes vaene, vaid just sesmõttes, kui palju olen oma raha tühja tuulde lasknud ja kui palju rahaliselt kindlam tunne võiks praeguseks olla (NB ja seda ilma et ma hirmus kitsilt elama peaks või arvaks, et talvel on vaja pangega lund tuppa sulama tuua - tasuta vesi ju?). Mis puudutab väljaminekute õigustatust, siis sellega on täpselt nagu nublu uues laulus - mul on tujud mitte tunded. Kogumine - see nõuab pühendumust. Asjad ja teenused, mille tarbimiseks sa otsustad väljamineku teha, peavad olema elus olulisel kohal ja siinkohal ei pea ma silmas ainult vett, elektrit ja toidupoolist, sest see on ju ilmselge, et neid on vaja. Noh nagu, ellujäämiseks või nii. Aga kuidas on selle järjekordse raamatu ostmisega, mida saaks ehk tuttavalt või raamatukogust laenutada? Või kas ikka on vaja firma jõulupeoks uut pidurüüd - äkki teeks õe või sõbrannaga vahetust ja mõlemad saavad minna peole patseerima uues kleidis. Tunne - see on tugev ja püsiv noh! Aga minul on seni ikka olnud pigem tujud. Ostan selle raamatu, kleidi ja kümme cappucinot pealekauba. Kui ma toda kohvi pealt kokkuhoidmise ideed kodus selgitasin, siis tõi mu õde välja vettpidava argumendi, et ka sellistel pisikulutustel võib olla meie vaimsele heaolule oluline mõju ning pikas perspektiivis kisuks elu hoopiski kiiva, kui me endale aina keeldusid ja piiranguid kehtestaks. Tõsi ta on, aga... Ma ei pea kohvist loobuma, vaid näiteks ostma töö juurde sama raha eest kohvipaki, võtma kodust kaasa oma presskruusi ja säästma iga kuu ca 10 eurot, aastas 120 eurot! Rääkimata kohvitopsidest jm jäätmetest, mis minu meeleheite-ostudest tekivad. Nüüd olengi jõudnud tõdemuseni, et ma ei kukkunud investeerimiskoolis läbi, aga mind suunati järelaitamisele! Ma lihtsalt pidin alustama teisest õppetükist (targasti säästmine algajatele) ja mindset'i muutus oli ja on selleks ülioluline eeldus. Unistamine aitab sellele kõigele kaasa! Ma ei tea, kas see on vabariigi algusaastatel kasvanud põlvkonna, eestlaste või lihtsalt minu lapsepõlve taak, aga kodust on mulle rahatarkustest kaasa antud tõesti ainult see, et raha on alati liiga vähe. Rahast rääkimine on ikka olnud pigem ebamugav ja seda on välditud. Siis pole muidugi ka kunagi suurelt unistatud, sest mida sa tühja ikka unistad. Aga vot, peab unistama. Ühel hetkel, kui oma sõbrannade julgeid tulevikuplaane ja eesmärke kuulasin, mõtlesin, et mis mul siis viga on, et ma ei räägi samasuguse enesekindlusega oma unelmate kodust või Maldiividele reisimisest. Või sellest, et tulevikus võiks teha nt 25 tundi tööd nädalas, aga mitte 40 ja raha pärast ei peaks ometi kord muretsema! Oma kaater võiks kah kuskil sadamas olla... Need ongi need asjad, mis ei kategooru minu jaoks tujude vaid tunnete alla. Unistused ja eesmärgid, mida päriselt tahaks elus saavutada. Võtsingi kätte ja hakkasin enda sadat tunnet kirja panema - hetkel olen kirja saanud 66, aga usun, et võibki jätta väikese puhvri kiiresti muutuva elu käigus tekkivate eesmärkide lisamiseks. Niisiis on investeerimise eelkoolis vaja selgeks saada unistamine, säästmine ja hiljem juba mõtteviis, et raha tuleb end teenima panna, aga seda ei juhtu, kui ta lihtsalt arvel või sokisahtlis seisab. Nüüdseks tean juba uute teadmiste pinnalt vastata, et küsimuse "kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha" teisele poolele on kole ja karvane vastus täitsa olemas: inflatsioon. Ma ei kavatse üle 40h nädalas töötada, et teenitud raha kaotaks ajas hoopis väärtust.  Kuigi oma esimese päris investeeringuni on mul ilmselt veel tubli aasta või poolteist aega, siis olen väga rahul, et ma sealt lävepakult end püsti ajasin ja esimese sammu astusin. Kui kolm nädalat tagasi oleks mulle meelerahufondi nelja kuni kuue kuu säästude kogumine ebavajalik ja lausa tüütu kohustus tundunud, siis nüüd olen ähmi täis, et saaks selle summa juba kokku. Lisaks saan kogumisperioodi vältel rahulikult aega võtta, et tutvuda temaatilise kirjandusega. Esialgu jään turul toimuva tagasihoidlikuks kaasaelajaks, aga asi seegi! Mõtlesin oma värskel ettevõtmisel ka kirjasõnas kätt pulsil hoida, aga nagu ma päris alguses mainisin - investeerimisteemalised kirjatükid ja blogid on nagu uued valgušeigid. Näpuspinnerid! Pulsikellad! Ühesõnaga miskit, mis igal teisel on. Kui on kasvõi üks inimene, kes samasisuliste postituste vastu huvi tunneks või keegi, kes on selles maailmas sama roheline nagu mina, siis kirjutaks küll. Kas ja millest te lugeda tahaksite? ________________________ Kuna üllatavalt palju inimesi tundis huvi, et "kuidas siis koolitus oli kah?", ütleks ma ühe ropsuga, et Kogumispäeviku rahakooli julgeksin kõigile soovitada küll. Kuskilt peab alustama ja pisiku kätte saama (lisaks Roosaare "Rikkaks saamise õpikule" he-he). Olen väga tänulik, et seesugused koolitussarjad on huvilistele tasuta - jah, saaksime ju googeldades ka kogu materjali nullkuluta kätte, aga kordades inspireerivam on see, kui oma ala asjatundjad võtavad aja, et teemat näost-näkku kohtumistel selgitada.  Rahakooli tugevus on kindlasti ka see, et isegi kui koolitused saavad läbi, hoitakse infovoogu ja arutelusid kogumispäeviku grupis ikka elus. Sealt võib leida ka mõttekaaslasi - nagu koolijütsidele korduvalt rõhutati, on väga oluline ümbritseda end inimestega, kes investeerimise vastu samuti huvi tunnevad ja/või sellega juba tegelevad.  Siiski-siiski, olen täitsa keskpärane, mõõdukalt virin eestlane, kes leiab alati midagigi, mida saaks paremini teha.  Esiteks, kui hõigata välja, et investeerimiskool on algajatele, siis on paratamatu asjaolu, et igaüks meist alustab erinevast lähtepunktist ja n-ö kõige ääremaisemas stardikoridoris võib vaja minna ka siililegi-selge teemade lahti seletamist. Liialt elementaarseid selgitusi ei ole olemas, kui me räägime investeerimisest neile, kel eelteadmised puuduvad. Null noh. Tume maa. Ritsikad öös jne. Esimese kokkusaamise lõpuks ei jäänud kuuldust otseselt midagi segaseks, aga ma olin siiski jõudnud endale märkmetesse kritseldada küsimuse "mis on investeerimine?". Arusaadavatel põhjustel ei julgenud ma seda valjuhäälselt küsida. Mõtlesin, et siis ma tõmban endale ülejäänud teadlike nägudega koolitujate seas kohe vee peale, sest kuidas sa tuled investeerimiskoolitusele mõistmata, mis asi on investeerimine.  Selgitusest tuli aga tõepoolest puudust, kuna olime asunud kohe asja juurde, aga mulle oli ju uus info ka see, et enne investeerima asumist peaks olemas olema mitme kuu jagu sääste. Puhta soe ma peast pole ja saan ju aru, et investeerimiseks on vaja raha (dooh!), aga sellegi poolest ei teadvustanud ma endale, et see pole raha, mida ma igapäevaselt kasutan või vajan. Isegi seletav sõnaraamat jääb siinkohal napisõnaliseks, väites, et investeerimine on kapitali millessegi mahutamine, täpsustamata, millise kapitali. Pärast tund aega kuulamist panin siis oma meelerahuks paberile kirja enda võrdlemisi algloomaliku selgituse, et investeerimine = esmalt kapitali kogumine, mida pole muuks vaja, ning alles seejärel selle paigutamine, ostes erinevaid väärtpabereid jm. Sama põhimõte kehtib kõiksuguste terminite kasutamise kohta. Pension ja kolmas ja sammas on mulle eraldiseisvatena kõik tuttavad sõnad, aga kui need kokku panna ja väga spetsiifilises kontekstis kõrvuti teiste terminitega kasutada, siis ma tunnen nagu mulle tehakse LHV müügikõnet hiina keeles. Kottigi ei saa aru, kuigi hirmsasti tahaks. Teiseks, võiks ju alati jätta koolituse programmis teadlikult aega küsimuste esitamiseks. Isegi kui ajagraafik on hirmus tihe ja teemasid, mida läbi võtta, palju. Minul jäi kahjuks nii mõnigi asi küsimata. Jah, ma tean, et kõik pole seesugused mõõdukalt tülikad patoloogilised küsijad nagu mina, aga kui ka see üks inimene ei jõua küsida (õigemini, küsida justkui jõuaks, vastusega läheb aega), ei küsi ka teine, kolmas või neljas. Pealegi võib koolitujate endi seast tulla väga vahvaid ideid ja kogemuslugusid, mis kogu investeerimisteaduse kergemini arusaadavamaks teevad. Kokkuvõttes mõistagi, mina tänan!

Suvi 2018 viis meid Milanosse ja Barcelonasse reisima. Aega läks, aga asja sai - ma ei tea, kaua olen plaaninud reisile ühekordse kaamera kaasa võtta. Sedapuhku läks niisiis õnneks ning ostsime vahetult enne minekut Eestist kaasa 6,99€ Fuji Filmi plastikplönni. Olen pehmelt öeldes üllatunud, kui ägedaid pilte sellega sai ja kui tublisti fotokas ka kehvemas valguses oma tööülesandeid täitis.

Postitus Portugalist tuleb natuke segapudi, sest ma ei tea, kust otsast konkreetselt kinni haarata ja mis juppi harutama hakata. Otsasid on erinevaid ja mitu ning kõik on omamoodi olulised. See, mis mulle jälle oluline, ei pruugi lugejale kuigi palju pinget pakkuda. Ja kuna tänapäeval enam nagunii keegi väga ei loe, pikemate tekstide seedimine lööb kaasaaegsel inimesel ajutöö-trakti umbe ja kõik vaatavad ainult vlogge, on kaheldav kas seegi postitus siin mu viiest sõbrast kaugemale jõuab. Kui mitte teistele, siis kirjutan endale. Plaan Portugali minna oli mul tegelikult vindunud juba kaks aastat. Mul olid möödunud aastal isegi piletid olemas, aga nendega läks täpselt sedasi, et samahästi kui oleks võinud neile tule otsa panna. Ma ei saanud erinevatel põhjustel sinna reisile minna ja käimata jäigi. Õnneks on mulle loomuomaselt suhteliselt palju jonni antud ja läksin sel aastal uuele katsele. Pean saama Portugali, muidu suren 2017 ja 2018. Tänu universumi imelistele käikudele on mul selline südamesõber nagu seda on Sandra, kellega oleme mõlemad reisimise suhtes vaat et semi-ebastabiilsed. Sellised inimesed, kes võtavad reisimiseks kasvõi mõned päevad palgata puhkust või lendavad kolme-neljatunnise otselennu asemel 20 tundi (aga odavalt ja seepärast on reisimine kõigile taskukohane, kui piisavalt tahta). Ja nii oligi Sandra ideest kuuldes kohe kahe käe ja suure südamega poolt! Sandra kogu oma ilus ja headuses! Kui ütlemata tore tolliametnik Londonis ID-kaardi kontrollis minuga juttu tegi ja küsis traditsioonilisi küsimusi „kust tuled kuhu lähed“ stiilis, siis mu lõpliku marsruudi peale hakkas ta küll kõvasti silmi pööritama. Tallinn-Tartu-Riia-London-Portugal-London-Riia-Tartu-Tallinn. Nõustusime, et see on sõna otseses mõttes pain in the ass, aga kui tahad maailma näha, siis pead investeerima – olgu siis aega või raha (üldjuhul mõlemat).  See aasta läks niisiis õnneks. 25. aprilli õhtul jõudsime Lissaboni, kus pidime veetma ühe päeva (kaks ööd), misjärel sõitma alla rannikule, Algarvesse. Kui esialgu kahtlesime, kas ikka panna lõviosa Portugalis veedetavast ajast rannikuäärse avastamisele, siis tagantjärele targana julgen öelda, et see oli ainuõige otsus. Lissabon Algarve (Praia da Marinha Lagoas) Erinevalt teistest kordadest, kui ma reisinud olen, polnud ma seekord absoluutselt ette valmistunud ja sihtkoha hingeelu ja anatoomiaga tutvunud. Üldjuhul olen ma kõva planeerija ja mulle ei meeldi mõttetu sibi peale reisi käigus aega ja närve kulutada, aga sedapuhku polnud mul enne reisi lihtsalt üldse aega. Majutus, rendiauto jms oli meil üsna pikalt paigas, aga mida teha, kuhu minna täiesti lahtine. Väga jämedalt öeldes- teadsime, et tahame päikest, tahame veini libistades lobiseda ja tahame randa. Too teadmatus ühes tõsiasjaga, et mul oli sedapuhku nagunii Eesti-halli-argipäeva trammilt maha saamisega tõsiseid raskusi, ajasid mul esiti isegi pea valutama. Istusin lennukis ja tundsin, et ma olen ennastki häirivalt ärev ega suuda reisi lainele saada. Täiesti õudne ja jube tõdemus kusjuures – isegi lennukis ei suuda Sa käed rüppes istuda, ilma et pea ei ketraks argiseid muresid ning tegemisi läbi.  Kui peavalu meenutas juba enesetunnet tekiila-pohmelli korral, otsustasin et joppenpuhh, nii ei saa! Jätan muu kus see ja teine ning proovin hetkes olla ning sellisest suurepärasest võimalusest 100% rõõmu tunda. Sain aru, et esimest korda ei sõitnud ma mitte füüsiliselt palmide alla vaid ma pidin vaeva nägema, et oma mõtlemises need palmid üles leida. Etteruttavalt võin öelda, et leidsin need ülesse ja nad vajasid lihtsalt uute elamustega kosutamist – nüüd kasvavad jälle jõudsalt edasi. Aeg-ajalt tuleb endale meelde tuletada, et elu siin ei jää sellest seisma, kui kasvõi nädalaks ära käia. Maailma lõppu ei saabu ning seni kaua kui Sul pole väikseid pampe kodus ringi päterdamas, saavad teised, täiskasvanud inimesed kõigi eelduste kohaselt enda eludega ise hakkama.  * * * Nagu ma juba eespool välja tõin – meie praktilise ettevalmistusega oli nii nagu lumega jõuluõhtul. Ehk et seda põhimõtteliselt polnud. Seepärast otsustasingi selle postituse veidi teistmoodi (minu jaoks uutmoodi) lahendada ja kirja panna veel selgumisel olev maagiline arv mõtteid (vaatame, palju torust tuleb), millest kellelgi teisel, kes Portugalis samadesse kohtadesse reisib, kasu võiks olla. Enne veel, kui asja juurde asun, luban endale omavoliliselt lühikese „Minu …“ raamatusarja stiilis vabas vormis heietuse, mis mul Portugalist ja selle inimestest mõtteisse/südamesse jäi. Ma ei teadnud Portugalist enne selle külastamist suurt midagi. Riigi geograafilise asukoha, suuremate linnade ning tõsiasja, et Cristiano Ronaldo on sealt pärit, teadmine ei kategooru minu silmis just eriliste vaimurikkuste alla. Nimetatud faktiteadmiste puhul on pigem tegu infoga, mida igaüks peaks teadma. Nii siis, aus ülestunnistus – selle riigi, rahvuse, kultuuri koha pealt ei teadnud ma ööd ega mütsi, aga selleks me ju reisimegi- et rohkem teada saada. Näha, kuulda, kogeda, maitsta (raise ur hands my fellow foodies). Üks esimesi mõtteid, mis mind Portugalis tabas oli see, et portugallased meenutasid mulle ei kedagi muud kui eestlasi. „Lolliks läinud või, jahedavõitu kahvatu palgega rahulikud eestlased ja oliivikarva tõmmud, kirglikud ning kärarikkad portugallased“ mõtleb võib-olla mõni nüüd, aga ma kohe selgitan. Portugali ajaloos on pikki perioode, mil neil on tulnud elada valitseja all, keda nad ei kannata silma otsaski viimase põhjustatud kannatuste ja kaotuste tõttu. Nad on oma kujunemisloo vältel pidanud kemplema võimuka naabriga, kellega võrdlemist või kõrvutamist nad põlgavad, sest tahavad lihtsalt olla nemad ise, omamoodi, oma kodumaal. Nad on töökad ja tõsise suhtumisega – arvamus, et eranditult kõigil lõuna-eurooplastel käib alatasa üks siesta, mis vaheldub pöörase ja pillava fiestaga, on minu arvates sama jamps stereotüüp nagu legend, et lätlastel on kuues varvas. Need on vaid mõned ühistest joontest, mis ma põgusate vestluste ja kokkupuudete põhjal välja tooks. Kui komplekti lisada kohalike (minu jaoks üle ootuste) tugev inglise keele oskus ning riigi tagasihoidlik suurus (kõiksuguseid keskmisi silmas pidades on Portugal ikkagi päris pisike oma 10+ miljoni elanikuga), siis võrreldes hispaanlaste ja itaallastega võiks portugallasi meie kadunud hõimlasteks pidada küll. Mitte et mul itaallaste ja hispaanlaste vastu midagi oleks, vastupidi, ma vaimustun neist, aga portugallastega oli samastuda lihtsam. Nii tekkis ka omamoodi sümpaatia suurema vaevata. Lissabon Samuti ei oleks ma kunagi arvanud, et Euroopast võib leida rannad, mis trumpavad ka paradiisisaarte liivaribad. Et kuskil Euroopa riigis on nii külluslik (kohati isegi troopiline) loodus, et autoga väikelinnade vahet sõites unustad ära, et oled Euroopas (mis ju üldjoones pilgeni täis ehitatud või kivine) ja nii edasi. Mu looduse-vaimustuse võtabki vist kõige paremini kokku võrdlus, mis meil ühte ookeaniäärsesse randa sõites tekkis. Nõlva tagant välja sõites avanes silme ees lihtsalt lõputuna näiv rohelus, mis esimese asjana meenutas „Lost“ sarja (teate küll, see kus lennuk alla kukkus ja Jack, Kate ja Sawyer – psst ma võiks pea panti panna, et Sawyer oli Jamie Lannisteri lapselapselapselaps vms - möllama hakkasid). Kes „Lost“-i näinud, peaks nüüd pildi ette saama. Praia da Falesia Sagres Praia da Amoreira Praia dos Estudantes Praia do Pinhao * * *  Kui oled vaatamata korduvatele loobumismõtetele higi ja pisaratega võidelnud ning siiamaale vastu pidanud, mõeldes, et millal kurat ta nende nõuanneteni jõuab, siis oh õnn ja rõõm, Sinu kannatustel on lõpp. Siit need tulevad: Millal sa reisid ja mida Sa reisilt tahad?  Elementaarne, Watson. Seda võiks muidugi iga reisi puhul teada. Et noh, millal nagu lennuk väljub ja kuhu üldse sõit on. Mu mõte seisneb selles, et Portugali minnes on võimalik kujundada endale väga mitmesuguseid kogemusi ja kohti hõlmav reis, kuna seal on nii linna- kui rannapuhkuseks kõik väljavaated olemas. Palju oleneb muidugi ilmast. Meie reisisime Portugali aprillikuu lõpul (naasime 2. mai) ja kui esialgu jagas ilmateade soojakraade ja päikest nagu Oprah tasuta nodi, siis reaalsus kujunes veidi teistsuguseks. Kahel-kolmel päeval saime eeskujuliku 23+ Eesti suve kaihvida, aga seejärel lõi ilmataadil mingi raskekujuline bipolaarsus välja - kallas vihma, siras päike, vilus oli jahe, päikese all küttis aga kuuma. Õhtud olid aga nõnda külmad, et tõmbasime selga oma üheainsa kampsuni, mille olime kodus niigi vastumeelselt kohvrisse pakkinud, ning nahktagi. Nii etendasimegi Sandraga igal õhtul enne väljaminekut lühikese improteatri tüki "Mis sa selga paned?", mille tragikomöödiline järg kandis nime "Oo, seda kampsunit ma polegi Sul veel näinud!". 10/10 kriitikud soovitaks. Lavaka garantii. Samas oli aprill seal veel täielik low-season, mis tegi eranditult kõik alates parkimisest kuni majutuseni odavamaks ning päästis ka endlikeppidega vastu vahtimist vehkivatest turistihordidest (asiaatide lotumütse oli vaevu näha). Seda arvesse võttes võiks pakkuda, et parim aeg Portugali rannikule sõitmiseks ongi maikuu teine pool ning septembri algus. Kui sõitagi teistel aegadel siis ma usun, et pettumiseks pole põhjust nagunii. Niisiis sõitsimegi meie 25.04 Lissaboni, veetsime seal ühe päeva ja 27.04 hommikul sõitsime rongiga alla rannikule Farosse, kust võtsime rendiauto. Ööbisime Lagoses, aga sõitsime kõik päevad autoga mööda rannikut ringi. Viimane öö enne lendu oli ööbimine Faros, sest meil oli vaja lennujaamas varakult olla, et rendiauto tagastada. Meie arvutuste kohaselt tuli rongiga alla rannikule sõitmine ja sealt rendiauto võtmine soodsam kui rendifirmale lisatasu maksmine auto Lissabonist võtmise ja Farosse tagastamise eest. Eks variante ole igasuguseid ja täiesti sõltub, kuidas lennud, kuupäevad ja hinnad parasjagu kokku mängivad. Ilm tuleb ikka ise päikseliseks teha kui vaja Linnad - Lissabon, Lagos, Lagoa, Albufeira, Portimão, Sagres, Aljezur jne Kui reisiksin uuesti Portugali, siis veedaks ehk Lissabonis jälle öö või kaks ning sõidaks ülejäänud aja autoga mööda riiki ringi (nt Portosse, mis meil sedapuhku jäi nägemata, aga mida väga kiidetakse). Lissabon on imeilus ning oma üles ja alla mäge kulgevate tänavate ning kollaste nostalgia-trammidega lausa filmilik. Sinna tasub kindlasti minna, aga minu jaoks piisas selle linna avastamiseks üsna lühikesest ajast. Ei tekkinud nagu tunnet ka, et midagi väga olulist jäi nägemata. PS! linnaga tutvumiseks võtame meie (seal kus saab) alati osa Sandeman'i free walking tour-idest, mille giidides pole ma kordagi pettunud. Kahe ja poole tunniga näed ära olulisima, võtad reisilt kaasa mingigi kasuliku uue teadmise, saad linnas mõnusasti jalutada, kohalikult soovitusi küsida jne. Lissabon Rannikul ööbimiseks ma soovitaks teiste linnadega võrreldes ikkagi Lagost, sest see oli kõige armsam, ilusama linnasüdamega, hea asukohaga ülejäänud rannikujoone suhtes jne. Lagoses sees on ka üks kõige sagedamini külastamiseks soovitatud randasid, kui lihtsalt peaks olema selline tunne, et ei viitsigi linnakesest väljapoole vaadata. Meie ööbisime kõigis kohtades airbnb korterites/majades, seega ma pole kursis Lagose hotellidega, aga kindlasti leiab sealt midagi igale maitsele. Lagos Lagose rannake, kust me kohe üldse üldse ei tahtnud lahkuda! Randu ja söögikohti külastasime kõigis teistes ülalmainitud linnades. Nii mõnigi rannake jäi lihtsalt kahe erineva linna vahepeale. Sagres jäi neist mulle meelde kõige kaljusema ja kivisemana, Aljezuris oli aga keset lõputut rohelust "Kodus ja võõrsil" hõnguga rand (Praia de Amoreira). Enne tasuks vast veidike siiski eeltööd teha, kuhu minna-mida teha, sest neil on seal pea iga nurga taga ja kivi all mõni rannake peidus, kõiki ei jõua aga paratamatult külastada. Sõber Googlel on ülevaate ja soovituste andmisel kindlasti rohkem ekspertiisi kui mul ühe reisi põhjal. Üks asi, mida me kahjuks ei jõudnud/saanud aprillikuu lõpul teha, oli surfamine (loe: proovimine ja viis sekundit laual püsimine) ja surfirandade külastamine. Selleks on seal aga suurepärased võimalused, seega soovitaksin võtta eraldi plaani surfi-randade külastamine (nt Arrifana ja Amado pidavat olema Algarve rannad, kus saab laineid püüda nii enesekindlam surfi-hunt kui ka minusugune käkerdis, kes vast esimesed tund aega harjutades peadpidi vees veedaks). Pidasime lihtsalt tee ääres kinni ja leidsime eest ülimalt laheda keraamika töökoja Sagres Praia de Pinhao (kuhu me sattusime täiesti kogemata, sest Sandra ütles, et poogen, keerame siit alla ja vaatame kuhu välja jõuame; ees ootaski meid vihje, mis julgustas "ära eksima" ja "vabaks laskma" veelgi enam - nii võid sattuda üliägedatesse kohtadesse ) Kas, miks ja kuidas võtta rendiauto?  Kuigi Portugali rannikul võiks rattaga ringi vurada küll, siis vast kõige mugavam on kogu seda tour-de-praias ja linnakeste tingeltongelit läbi teha ikkagi autoga. Meie võtsime oma Fiati-punni Faro lennujaamast ning peamiselt sõitsime vana riigiteed (N125) mööda (viib Lagosesse). Algarve rannikul on tasuline kiirtee, kus toimib elektrooniline toll, st meil polnud võimalik vahepeal maksu maksta, et siis nt lõik või kaks A22-l läbida. Kuigi meile pakuti rendikohas võimalust soetada autosse too jubin, millega oleksime muretult saanud kiirteel sõita (saadab signaali n-ö väravatele, mis mööduvaid autosid elektrooniliselt fikseerivad), siis otsustasime, et meil pole käänulisel vanal teel, tõelisel ringteede Mekal sõitmise vastu midagi ja hoiame selle raha parem kokku. Jah, A22 mööda saad kordades kiiremini ja järgmine kord, kui linnakeste vahet kolistamine poleks oma teiskorduses enam nii põnev, maksaks selle maksu küll, aga iseenesest pole ka midagi hullu, kui kasutada N125 ja teisi N-tähistusega tasuta teid.  Siinkohal tahaks südamelt ära öelda, et Google Maps'i "avoid tolls" jne teised funktsioonid vajavad suuremat sorti kõpitsemist, sest meie gps viis meid vaatamata seadistustele kogu aeg tollitee poole. Lõpuks otsustasime vanakooli kaardilugemise kasuks ja jätsime Maps'i rakenduse kus see ja teine. Õnneks on teedel ka varakult tähistused, kuhu jääb elektroonilise tolliga kiirtee, seega enda puruvaeseks kihutamine tasulisel kiirteel (kui puudub vajalik seadelis) on üsna keeruliseks tehtud. Ära räägi nendega hispaania keeles. Just. Don’t.  Kuigi me seda kohe kindlasti teha ei plaaninud, oli see ka üks esimesi sõbralikke "hoiatusi", mille meie giid reisulistele Lissabonis andis. Eeldatavasti on seal samalaadne konflikt nagu meil sellega, kui eestlasi vene keeles kõnetatakse. Olles käinud nii Hispaanias, Itaalias kui Portugalis, siis tuleb nagunii tõdeda, et kui hispaania ja itaalia keeles on selgeid sarnasusi, siis portugali keel kõlas minu jaoks nagu Ladina-Ameerika läti keel. Kujutate ette noh. Nii totakas aga omamoodi huvitav. Kalasõprade paradiis ehk mida süüa-juua Ei teagi, kas me päris traditsioonilist portugali kööki proovisime, aga vast olulisem sai siiski nahka pistetud. Mul on üks väga suur ja oluline ja uimeline põhjus, miks ma võiks Portugali kolida ning see on nende kalatoidud. Ma pole vist mitte kuskil mujal saanud nii maitsvat ja hästi valmistatud kala kui seal. Ainuüksi mõte sellest paneb süljenäärmed tööle. Üldjuhul nad toovadki lauda terve kala, kus on küpsetamisel/grillimisel säilnud kõik mahlad, maitsed, kust leiad pehme valge liha ja krõbeda naha. To. Die. For. Ühesõnaga - tellige ohtralt kala.  Väga-väga maitsvad olid ka nende kreemikoogikesed, pasteis de nata (paistes de belem), mis lihtsalt sulasid suus.  Portugalis söödu-joodu puhul oli mul üleüldiselt selline tunne, et mida me ka ei tellinud, me jäime väga rahule. Nende õlu oli hea, nende veinid olid üle igasuguste ootuste väga head (alati ju räägitakse ikka itaalia veinidest, aga ma ei näe põhjust, miks portugali omad kuidagi kehvemad oleks), nende värske apelsini mahl oli kõige magusam ja parem, mida kunagi saanud olen jne. Kui tahaks midagi sõpradele-sugulastele kaasa viia ... siis selleks oli ükskõik, kus me ka ei uudistanud, palju armsaid suveniiripoode. Mitte selliseid, millesse sisenedes on tunne, et kui käänuliste käikude lõppu jõuad, võid olla poole otsaga Hiina müürini välja jõudnud ja kõigile oma pereliikmetele õiges suuruses C.Ronaldo mängusärgi leidnud, vaid selliseid... armsaid ja isetehtud kaupadega! Palju imeilusat käsitööd ja disaini mõistlike hindadega. Viimane, kuid mitte vähemolulisem soovitus on ikkagi oma peas need palmid üles leida. Ja kui leitud, siis nende alla rahulikult logelema jääda. Mul on end ümbritsevaid inimesi vaadates aina enam tunne, et me ei suuda argielu-karusselilt maha astuda ja võtta julgelt aega enda jaoks.  Portugal on aga just selline sihtkoht, kus tuleb aeg maha võtta ja lihtsalt kulgeda. Enda (elamuste) jaoks. Kui annad kaamera juhusliku mööduja kätte...   

Võtsin julguse kokku ja kirjutasin Müürilehte teemal, mis mulle ammu mõtlemisainest, aga ka mure pakkunud. Jagan kirjutist ka oma blogis, aga vaata kindlasti Müürilehe kodulehele, sest siit leiad loo naelapeapihta tabanud illustratsiooni ja viidetega. Facebook ja Instagram on Z-põlvkonna jaoks kodused keskkonnad, kus suheldes ja sisu jagades läheb mõnikord kaduma ka teismeliste pärismina. Tagajärjeks on depressioon, meeleoluhäired ja katkine minapilt. Päeva esimene valgus, mis palgele paistab, pole päike. Pole lamp öökapil ega vannitoas peegli kohal. Päeva esimene infokild, mis teadvusesse jõuab, ei pärine raadiouudisest ega vestlusest korterikaaslasega. Esimene mõte, millega end algavaks päevaks häälestada, ei keskendu iseendale ega eesseisvatele tegemistele, vaid kellelegi kuskil ekraani taga, kus on eeldatavasti lahedam, külluslikum, parem, soojem. Päeva esimene valgus kiirgab näkku telefoni ekraanilt, kerides nutipöidlaga nii võhivõõraste kui ka heade tuttavate fotosid. Enesele tunnistamata pimedas toas justkui salamisi õhates, et küll on ilus ja kuis tahaks ka. Kui paljud meist seda teevad – teistele ja teiste elu elavad? Ja, veelgi olulisem, miks? Milliste tagajärgedeni see viib? Digitaalsuse poolest eesrindlikus Eestis on erinevate andmete järgi 1,2 miljonit internetikasutajat, kellest üle 600 000 omab vähemalt üht sotsiaalmeedia kontot. Kui kogu rahvastiku arvestuses on internetis veedetud aeg ja tegevused seotud endiselt tugevalt internetipanga ja online-meediaga, siis meediatehnoloogiliste arengute ning infokülluse keskel üles kasvanud põlvkonna puhul on internetikasutus koondunud ühte kanalisse, mõistagi sotsiaalmeediasse. Arvudesse ülemäära langemata saab öelda, et taasiseseisvunud Eestis sündinud noorte jaoks on sagedasim tegevus internetis sotsiaalvõrgustikus osalemine – pea 100% 18–25-aastastest eesti noortest kasutab igapäevaselt Facebooki ning 42% neist Instagrami. Tähistagem neid antud kirjutises terminit „digitaalne põlvkond” kasutades. Rühma vanuseliselt vanimad esindajad on värsked tööealised või kohe selleks saamas ning noorimate päralt on tulevik. Nende jaoks pole meediatarbimine pelgalt pragmaatiline toiming info hankimiseks või võimalus vaba aja sisustamiseks – meediatarbimine, sh sotsiaalmeedia kasutamine, on digitaalsele generatsioonile ühes põlvkondliku elustiili ja habitus’ega tugevaim kollektiivse identiteedi mõjutaja.[1] Sotsiaalvõrgustike ulatuslik ja aktiivne kasutamine suhtlemiseks ning eneseväljenduseks ühendab ning määratleb noori. Seega ei saa kuidagi alahinnata sotsiaalmeedias kogetu, nähtu ning kuuldu mõju noorte sotsiaalsusele ja psühholoogiale, eriti kui internetis veedetud aja rohkuse tõttu on hägustunud piirid päris- ja virtuaalmaailma vahel. Subjektiivsest kogemusest kantuna, olles ka ise kirjeldatud põlvkonna esindaja, saan öelda, et harvad pole korrad, mil mõistan, et ajanappuse, füüsilise vahemaa jpt põhjuste tõttu elan ma justkui topeltelu, mille sotsiaalsem osa realiseerub igapäevaselt lähedastega võrgus suheldes. Füüsiliselt olen küll töökoha poole loksuvas bussis, kuid seltskondlikult ja vaimselt ühes mitmest vestlusaknast. Kureeritud persona’d Sotsiaalvõrgustikuga on üks häda. Kuna tegu on äärmiselt avaliku, kuid sealjuures tegelikkuse hoomatavust pärssiva meediumiga, kipub seal nõrgenema või sootuks kaduma reaalsustaju. Teistega jagatakse vaid valitud palasid ning sedagi eeskujuliku välisviimistlusega filtriga. Soov näidata end parimast võimalikust küljest ja olla aktsepteeritud on muidugi inimlik, kuid võimalus, et püünele ronides end sootuks ära kaotame või murdume sotsiaalse surve all olla pidevalt ilus, terve, sale, edukas ja õnnelik, on mõistetavatel põhjustel tõenäoline. 24/7 äsja loetletud tunnustele vastav persona on kunstlik. Helen Nissenbaum kirjutab, et me vajame privaatsust, et kujundada oma pärismina[2], aga sotsiaalmeedias, kus privaatne ja avalik eksisteerivad üheskoos ilmatul hallil alal, on see võimatu, sest loome endast kuvandi, mille puhul tahame, et teised näeksid ja me ise usuksime seda. See on märk ühest muret tekitavast probleemist – paljudel inimestel on keeruline leppida endaga sellisena, nagu nad on. Oma päriselu parandamise ja pärismina arendamise asemel näib lihtsam tõmmata mõlemale sotsiaalmeedias filter peale. Postitagem kuu aega Instagrami vaid lavastamata, ausaid ja loomulikke fotosid, igasuguste töötluste ja filtriteta – kas oleme rahul sellega, mida näeme, ja kui mitte, siis küsigem endalt põhjust. Teoorias (üsna idealistlikus küll) võiks see viia teatud hetkel tundmuseni, et me ei soovigi sel moel oma elu sotsiaalmeedias jagada, ja tegevus kui selline kaotaks ka ise inimeste silmis väärtuse – oma ajaga on teha parematki, näiteks investeerida see päriselt asjade tegemisse. Meenutaksin siinkohal Jarek Kasari luuleridu: „On parim kaamera oma silm, millega võiks palju näha, enne kui need paljud saavad nägema sind.” Negatiivset mõju nähakse sotsiaalmeedial just selle pildilise sisu tõttu. Ka mitmed laste heaolu ja internetikasutuse korrelatsioone vaatlevad uurimused on aja ümberpaigutuse hüpoteesi kinnituseks leidnud, et eeskätt nn digitaalse põlvkonna puhul on internetis (liigselt) veedetud aeg ohverdatud teiste, nii psühholoogilist kui ka füüsilist heaolu kasvatavate tegevuste ja rutiinide arvelt (nagu regulaarsetest toidukordadest kinnipidamine, puhkamine, aeg perega, liikumine jne).[3] Aga kuniks selle tundmuse ja tõdemuseni pole jõutud, liigume hoopis pettumuse ja ängi kursil, mis tekitab tunde, et me ei suuda sotsiaalmeedias kujunenud norme täita. Riskigrupp: teismelised tüdrukud Pittsburghi ülikooli meedia, tehnoloogia ja terviseuuringute keskuses tehtud uuring kinnitas, et mida sagedamini sotsiaalmeediat külastada ja mida rohkem aega seal veeta, seda suurem depressioonioht inimest ähvardab. Sotsiaalmeedia negatiivsel mõjul tekkinud depressiooni erinevad vormid moodustavad omakorda surnud ringi: osalt avaldub stress tollesama tunnetusliku ebakõla pärast, et teiste elu on säravam ja õnnelikum kui minu oma, samas võib sotsiaalmeediast eemale hoides tekkida jällegi fomo (fear of missing out) ning ärevus. Nii leiabki keskmine sotsiaalmeedia kasutaja ikka tee tagasi Instagrami või Facebooki juba tuttavasse rusutundesse. Mõlemal juhul on olemine nadi, kuid omamoodi sõltuvussuhtes ollakse selle vastu ise võimetud midagi ette võtma. Arusaadavatel põhjustel on seis kõige kriitilisem nutiajastu noorte puhul, kes veedavad sotsiaalmeedias enim aega ja seda eriti keskkondades, mis on hinnangu kohaselt vaimsele tervisele ja heaolule kõige kahjulikumad (s.o Instagram ja Snapchat). Kuigi sotsiaalmeedia kasutamise ja depressiivsete kalduvuste esinemise omavahelist seost see ei kinnita, on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) egiidi all korraldatava kooliõpilaste uuringu tulemuselgi Eesti laste vaimse tervise probleemid ajavahemikus 2010–2014 tõusutrendi näidanud. Üle ühe korra nädalas kurvameelsust tundnud 13–15-aastaste puhul torkab aga silma oluline tõik, nimelt on tüdrukud samaealistest poistest lausa kolm korda depressiivsemate kalduvustega. Eestist halvemas olukorras on Suurbritannia, kus Manchesteri ülikooli uurimuse kohaselt on end vigastavate 10–19-aastaste tüdrukute hulk kasvanud kolme aastaga 68 protsenti. Ühene põhjus puudub, kuid negatiivset mõju nähakse sotsiaalmeedial just selle pildilise sisu tõttu. Kui kõrvutame Instagrami, mis on laias laastus läbinisti visuaalne keskkond, ning seni meedias ja ühiskonnas levinud naiste representatsiooni visuaalselt silmailu pakkuvate objektide-subjektidena, on loogiline, et ka sotsiaalmeedias tunnetavad naised, eriti teismeeas, ootust olla „täiuslikud”, sest iseloom võib olla, aga välimus peab olema. Vaadeldes põgusalt Instagrami Eesti kasutajaskonna jagatud sisu, julgen kurvastusega väita, et neiud toidavad ka ise neile pandud ootusi – hetkega meenub kümneid Instagrami kontosid, kus viimseni viimistletud preilid pehmelt öeldes kõik letti löövad. Võrdluses neidudega teeb sama ainult mõni üksik noormees. Ajuhügieen koolidesse Tüdrukud või poisid, Instagram või Facebook, digitaalsed teismelised või tele- ja internetiajastu vahepealsel perioodil kasvanud puhverpõlvkond – depressioon jääb depressiooniks ning võimatu on ignoreerida selle mõju ühiskondlikule elukorraldusele tulevikus. Kui veel 2004. aastal olid unipolaarsed meeleoluhäired, sh depressioon, kolmandaks enim levinud töövõimetuse põhjustajaks, siis 2030. aastaks saab Maailma Tervishoiuorganisatsiooni prognoosi kohaselt depressioonist peamine üleilmne töölt eemalejäämise põhjus. Ja nagu kirjutise alguses mõnevõrra rutakalt vihjasin, kujuneb just digitaalsest põlvkonnast (lähi)tulevikus keskne tööturu ja ühiskonna vajaduste täitja. Kuigi avalikkuses räägitakse vaimsest tervisest ja seda kahjustavatest teguritest aina enam ja avameelsemalt, on diskussioon pigem episoodiline ja vallandub üldjuhul mõne traumeeriva sündmuse tagajärjel või sotsiaalse kampaania tulemusel. Teemat tuleks aga käsitleda kõigi ühiskonnas oluliste sidusrühmade ja otsustajate tasemel regulaarselt ja ennetavalt, mitte oodata, kuni probleemi tagajärjed arutelu järele kisendama hakkavad. Seejuures on sotsiaalmeedia kõigi selle võlude-valudega olnud hiljaaegu elavnenud arutelu vähe teadvustatud/puudutatud tahk. 2030. aastaks saab Maailma Tervishoiuorganisatsiooni prognoosi kohaselt depressioonist peamine üleilmne töölt eemalejäämise põhjus. Ajuteadlane Jaan Aru ütles hariduskonverentsil kooliõpilaste keskendumisraskustest ja ärevushäiretest kõneledes, et kuna nutiseadmete kasutamisest rääkimine stiilis „ära tee” ja „pane ära” avaldab väga vähe mõju, kui üldse, peaksime tegelema rohkem selgitustööga. „Me teeme teavitustööd selle kohta, miks nad peavad kasutama kondoomi ja miks suitsetamine on halb. Samamoodi peame rääkima ka nutiseadmetest ja neis peituva maailma probleemidest,” ütles Aru ja rõhutas, et noored peavad teadma, kuidas oma aju ise hoida. Nagu pole suitsetajal pärast tõrvaga kaetud kopsude nägemist jäänud suits tõmbamata, ei ole ka koolitunnis võimalik anda ammendavalt edasi eluterve(ma)id käitumismustreid sotsiaalmeedias. Olen Aruga täiesti nõus ning leian, et koolide õppekavasse peaks kuuluma harivad tunnid nn netiketi, nutisõltuvuse jms teemadel, kuid lõppude lõpuks on hoovad oma mõttelaadi ja väärtushinnangute kujundamisel siiski iga indiviidi enese kätes. Noored pakuvad ise lahendusi Teema käsitlemise teeb keerukamaks ka sotsiaalmeedia muutumine paljude inimeste leivateenimise vahendiks. Seal, kus on mängus kellegi kasum, on ka vastasseis ja huvide konflikt märksa tugevam. Noorte endi suurimateks eeskujudeks ja/või huviobjektideks olevad blogijad, mikrokuulsused, avaliku elu tegelased ja mõjutajad (ingl social influencer) teenivad elatist, jagades oma muretu elustiili katkeid. Sõlmides partnerluslepinguid erinevate kaubamärkide ja ettevõtetega, nõustuvad nad edastama oma jälgijatele nii kvantiteedilt kui ka kvaliteedilt ohtralt positiivse alatooniga sisu (ise sealjuures mõistagi kadestusväärselt head välja nähes), sest positiivne müüb. Uues spordiklubis treenimine on #goodvibes, just see päikesepuuder annab õige #glow, supertoidusegu on #healthy, elu on #amazing ja enesetunne konstantselt #blessed. Toimiva ärimudeli murraks kaader täiesti tavalise äsja ärganud noore naise täiesti tavalisest pudrukausist täiesti keskpärases köögis. Samas saadaks just selline visuaalne sisu noortele signaali, et päriselu erineb avalikkuses eksponeeritavast ning see ongi okei. Kindlasti ei saa kirjeldatud hädades süüdistada üheselt naiivseid ja väheteadlikke noori või teisalt jällegi sotsiaalvõrgustikke kui üdini saatanlikke keskkondi (autor avaldab kahetsust, kui kellelgi on selleks lõiguks juba kibe maik suus). Masinavärgi toimimiseks on vaja nii masinat ennast kui ka selle töös hoidjaid – kasutajaid. Viimased ei ela aga, kott peas, vaid tunnistavad probleemi ka ise. Noortelt sotsiaalmeedia kasutajatelt tuli RSPH ja YHMi[4] korraldatud uuringu „#StatusOfMind” tulemusel ridamisi soovitusi ning tagasisidet selle kohta, mida võiks sotsiaalmeedia võimaliku negatiivse mõju vähendamiseks võrgustikes muuta. Näiteks pooldati üksmeelselt hüpikhoiatuse käivitamist, kui kasutaja on veetnud sotsiaalmeedias soovituslikust enam aega, ning leiti, et platvormid peaksid kasutama eraldi märgistust inimestest üles võetud fotode puhul, mida on töödeldud. Kõik raporti käigus kogutud ettepanekud edastati ka sotsiaalmeedia ettevõtetele endile, kuid nende realiseerumine näib mulle vähemasti lähiaastatel ülimalt ebatõenäoline, sest kaalukausil on kasum ja sotsiaalne vastutus. Viimase poole kaldumine tähendaks põhimõttelist visiooni muutmist. Tulles tagasi tollesse varahommikusse, mis algas pimedas toas poolhäbis Instagrami fotoseina läbi kerides, saan tagantjärele targana tõdeda, et sotsiaalmeediaga näibki olevat nagu Juhan Liivil isamaaga – sinuga olen õnnetu ma, õnnetum sinuta. Tunnistame ja tunnetame sotsiaalmeedia (liigse) kasutamisega kaasnevat meelehärmi, ärevust ja norutunnet, kuid laseme justkui automatiseeritult masohhistidena edasi – meie online– ja offline-elu on lihtsalt sedavõrd põimunud, et oma internetikasutuse muutmine ja/või ohjamine on katsumus, mille ületamine sõltub paljuski enesedistsipliinist. Lõppude lõpuks ei saa keegi teine meie eest enesega rahu teha ja saame vaid ise oma pärismina aktsepteerida. Lähitulevikus on muidugi huvitav näha, kui palju panustavad tavakasutaja vaimse heaolu hüvanguks institutsioonid, kelle võimuses on reaalselt midagi sotsiaalmeedias kui keskkonnas muuta. Laike, feimi ja cash’i tahavad ju kõik endistviisi. [1] Kalmus, V.; Masso, A.; Lauristin, M. 2017. Põlvkondade eristumine muutuvas ühiskonnas. – Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu „Mina. Maailm. Meedia” 2002–2014 tulemused, lk 620–664.[2] Nissenbaum, H. 2004. Privacy as contextual integrity. – Washington Law Review, nr 79 (30), lk 101–139.[3] Siibak, A.; Kalmus, V.; Blinka, L. 2014. Internet and Child Well-Being. – Handbook of Child Well-Being, lk 2102–2105.[4] Suurbritannias tegutsevad organisatsioonid RSPH (Royal Society of Public Health) ja YHM (Young Health Movement).

Viis aastat sain ümiseda viisijuppi, et elan Mustamäel, korter on aus ja hea. Ja siis ma kolisin. Hüvasti, Mustamäe! Muuseas (kohustuslik heietus veel enne asja juurde asumist). Mustamäe nimesaamiselugu on meeletult igav - see oli üks nendest asjadest, mis vististi lihtsalt juhtus. Asjaolud langesid kokku ja nõukaaegsetel otsustajatel said ideed otsa. Ühe kitsa ala, mis kandis nime Mustamäe nõlv, nimetust laiendati toona kogu rajoonile, sest neil oli valida Altnõmme jmt vahel, mis suursugusele kandile kuidagi ei passinud. Minu jaoks palju vahvam fakt on aga see, et mõlemad üürikorterid, kus olen Mustamäel elanud, jäävadki ajalooliselt Mustamäe nõlvale, mille järgi paneelmajade paradiis nime sai. Järeldus- ma olen (olnud) ehe mustamäelane! (siin ma nüüd muidugi teadustõtt vanduda ei saa, sest mu ajaloolised teadmised pole päris Juske-Jaagu-level) Olen kohanud inimesi ja neile nii kui mõni maavillane looduslaps kobisenud, et "oi mina küll ei tea, kes suudaks lapsepõlve Mustamäel veeta, koolis käia ja siin veel pärast elada ka" ja seejärel on muidugi selgunud, et nood samad inimesed on seda teinud. Minu jaoks on lihtsalt juba viis aastat märkimisväärselt pikk ja mällu sööviv aeg, sest Mustamäe on elukeskkonnana ühele Pärnust tulnud linnauntsakale hoopis midagi "muud", kaugel harjumuspärasest. Kui Tartus sai magistri esimese aasta vältel omajagu ka Annelinnas resideerutud, siis ma muidugi sain aru, et Eesti magalarajoonide kollektsioon on märksa laiem kui erinevad -mäed Tallinnas. Aga Annelinn ei vähendanud minu jaoks Mustamäe omanäolisust vähemalgi määral. Pigem võimendas Mustamäe Annelinna oma. Oma "roll" siinse mõtiskelu saamisloos on kahtlemata ka asjaolul, et mul on võrdlemisi tundlik sotsiaalne närv elukeskkonna ja linnaruumi osas. Näiteks mäletan ma siiani üsna üksikasjalikult, milline oli minu igahommikune töölemineku teekond kesklinna Narva maanteele (meenutamaks väga tagasihoidliku heldimusega delfi-etappi minu elunatukesest). Mäletan lõhnu, helisid, inimesi, keda iga päev reeglina kohtasin. Narva kohvikust möödudes viskas magusat Moskva saiakeste lõhna näkku sama kindlalt nagu hommikul tõusis Päike, Ülemiste tramm lasi igal hommikul Maneeži ja Gonsiori ristis kõrvukriipivalt signaali, sest usinad Eesti tööinimesed hüppasid ennastoherdavalt punase fooritulega teele, et ometi kiiremini hommikul kontorisse jõuda jne. Sarnaselt tajun teekonda praegu Ülemistele tööle minnes. Rutiin ei ole üldse rutiinne kui igal hommikul pisiasju uuesti läbi elada. Mustamäe niisiis. Alles paar nädalat tagasi tajusin esimest korda, et Tallinnas on vahva ja sugugi mitte meelt nüristav elada (olin selleks ajahetkeks juba kolinud). See on tegelikult üsna kurb, sest minu igapäeva reaalsus oligi seotud Mustamäel elamise, bakalaureuseõpingutega (esimesel kolmel aastal) ning töötamisega, olgu siis kesklinnas või Ülemiste linnakus. Ja see tähendas minu jaoks ohtralt, lugematul arvul tunde, ma pean silmas tõepoolest s*ttakanti liikluses passimist. Mulle ei meeldinud Tallinnas elamine, sest minu jaoks tähendas see ennekõike kohustusi ja kohustuste täitmiseks kuluva aja ohverdamist. Mulle tundub, et Mustamäel elamise (ent mujal Tallinnas töötamise-õppimise) lahutamatu osa ongi ühistranspordisõit või ummikus passimine ja karta võib, et see mõjutab elamise ja olemise kvaliteeti tuntavalt. Kes pole veel läbi närinud, siis negatiivselt! Jah, okei mingi hetkeni on vahva Järvevana teel ummikus passides tramburaitada ja tõeline karaoke-soolokontsert käputäiele kaasliiklejaile maha pidada, aga kuskilt maalt ei viitsi enam "Bohemian Rhapsody"-i arranžeeringuid ette kanda. "I'm just a poor mustamäelane and nobody loves us." Sest kui armastaks, siis ei peaks Mustamäelt Ülemistele sõitmiseks ühistranspordiga 2-3 korda ümber istuma. Vastasel juhul nii palju istun-uhkes-üksilduses-oma-viiekohalises-autos-aga-elan-suhtelises-vaesuses-roolijaid Järvevanal ei näeks. Mugavus on siiski väärtus, mille eest ollakse valmis kütuseliitri hinda maksma. Kui Mustamäe oleks linn, oleks ta suuruselt kolmas Eestis (67 700+ elanikku). Hästi. Palju. Inimesi. Ja keegi omavahel ei suhtle ega räägi. Kui oma trepikojas inimesi teretasin, siis lapsed jooksid hirmunult treppidest üles ja sudisid lukuauku närviliselt koduvõtmega, viimast sinna sisse muidugi saamata. Täiskasvanud kõndisid üldjuhul lihtsalt tuima näoga mööda, mõni emotsionaalsem mühatas ja pärast arvestaval arvul ignoreerimist, andsin alla. Ma pean tõdema, et viimases elukohas mul oli siiski kaks naabrit, kes alati selgesõnaliselt teretasid, aga eks nad olid veidi ka sundseisus kui välisukse ees alalõpmata suitsetasid ja seeläbi kõiki majaelanikke vast kõige tihedamalt kohtasid. Samas on mul ka praegu Kalamajas elades mitmeid naabreid, kellele on "tere" osutunud igapäevaelus pigem ülejõukäivaks. Kui ma ühel varatalvisel õhtul töölt koju jõudsin (esimene lumekirme oli maha sadanud ja keskküte huugama keeratud), siis märkasin, et meie trepikoja kõrval oleva 1. korruse korteri akna pealt ei tervita mind kaks kiisut nagu nad tavaliselt oleks tervitanud - pekk polsterduseks vastu pakettakent. Mõtlesin, et mis siis ikka, ju andis Mustamäe-mammi täna konservi varem kätte ja päevane rutiin nihkus paigast. Üldjuhul oli nende vahipost pigem reeglipärane. Olin juba välisukse vahelt jala sisse saanud kui nägin, et miski must kogu sahmib selle sama akna all - pühade vahe, mammi üks kassidest on aknast välja kukkunud ega saa enam ülesse tagasi! Olin suvel näinud, kuidas kassid murulapikesel hängimas käivad ja siis lahtise akna kaudu tagasi lipsavad, aga nüüd oli aken kinni ja kass ilmselgelt valel pool seda. Sammusin akna alla ja koputasin vastu akent, et mutikeselt uurida, kas ta üldse teab, et üks ta seltsilistest on õues ja kipub tuppa. Pärast mõnda aega kopsimist tõmmati valge pitskardin eest ja mind vaatas suurte silmadega prouhjen. Teretasin, aga see jäi ka minu esimeseks ja viimaseks kõnevooruks selles vestluses, sest proua käratas "пугаешь меня так" ja tõmbas akna pahuralt kinni. Kui kahest viimasest sõnast sain aru, siis esimest hiljem guugeldasin - tõlkes "ehmatab mind siin nii". Kass jõudis vaevu oma saba akna vahelt kaasa vedada ja see vestlus vaevu alata, kui juba oli lõppenud. Vahest ei kibeleta Mustamäel (ja suure tõenäosusega teisteski suurte korruselamutega rajoonides) omavahel kuigi palju suhtlema, sest juba sealne elu iseenesest näeb ette teiste tegemiste ja asjaajamistega külg-külje kõrval eksisteerimise. Kuna kõik on nii tihedalt kokku pakitud, siis napib ka privaatsust ning iseolemist. Ma olen sõna otseses-mõttes ärganud oma naabri äratuskella peale (tuvastasin hommikuse polüfoonilise järgi, et tal oli Nokia), sest seinad on ühes hruštšovkas vaat et õhemad kui valimislubadused. Samal põhjusel ei pidanud nädalavahetuseti kunagi oma telekat tööle panema - naabrimuti "Prillitoos" kostus imekenasti ka meie elutuppa. Lisaks kuulmismeelele pannakse sellises elamus korralikult proovile ka haistmismeel, sest kui sinu trepikoja korter number 1 otsustab teha ühepaja toitu, siis võid kindel olla, et ka korterid 2-10 saavad sellest roast maksimaalse elamuse. Üsna lihtne oli trepikojas ringi heljuvast lõõre-ummistavast hautise lõhnast naabrite nädala-menüü ära arvata. Kui puht-füüsiliselt on Mustamäel pead-jalad segamini, aga omavahelises suhtluses vaatab igaüks oma suunda, siis üks inimene rabas mind Mustamäel elatud aastate jooksul vastupidise käitumismustriga. Iga Sinu poolt astutud samm oli selle inimese südameasi ning see inimene oli ei keegi muu kui kodu-Konsumi turvamees. Olgu siis selgitatud, et kodu-Konsum on siinkirjutaja mälestustes Liivaku peatuse Konsum, mis läbis küll uuenduskuuri ja sai Coopi sildid peale, kuid jääb vähemasti minu hinges alatiseks juba kaugusest kolletavaks Konsumiks! Kes on ses väikeses poekeses käinud, on ilmselt saanud ka kogeda Turvamehe tööindu ja väsimatut kullipilku. Turvamehega oli juba kord selline lugu, et isegi kui olin kolm aastat järjest Konsumis oma piimal järel käinud, kassapidajatele juba tuttavaks saanud ning m õ i s t a g i mitte ühtki asja poest pihta pannud, suhtus Turvamees klienti ikkagi seesuguse skepsisega, et "siis see vargus võibki juhtuda justnimelt kolmanda aasta esimesel päeval!". Aga Turvamehe kurvastuseks midagi põnevat ei juhtunudki. Mina sain aga oma hommikupudruhelveste valiku langetada Turvamehe valvsa pilgu all ning ei möödunud vist ühtki poeskäiku, kui ma poleks kaubariiulite vahel näinud mehe hiilivat kogu edasi-tagasi pendeldamas. Elus on palju täiuslikke kokkulangevusi. Näiteks siis kui kaks teineteisele määratud inimest kohtuvad. Või kui kivimüüris on auk ja leitakse sinna ideaalselt sobiv kivi. Või kui sa oled läbi ja lõhki ketsi ja tossu inimene ning siis ühel päeval, olude sunnil ja enese üsnagi vastumeelsel ettevõtmisel roomad sa kingapoodide Kolgata teele ja leiad endale kontsaga kingad, mis on jalas tõesti mugavad (annab kella neljani öösel tantsu lüüa) ja mis vaatamata oma üsna madalala kõrgusele siiski kvalifitseeruvad kontsakingaks. Mustamäel on kahtlemata kõige, ma rõhutan kõige suuremaks harmooniliseks koosluseks Sinu auto ja parkimiskoht! Kui keegi rääkis sellest, kuidas loodus ei salli tühja kohta, siis ta rääkis Mustamäe parkimiskohtadest, millel on null-tolerants tühjade kohtade vastu. Parkimiskohad on Mustamäe bitcoinid. Hollandi tulbid. Tahad kindlustada oma pensionipõlve? No ma ei tea, ma paneks Mustakal sümboolse tasuga eraparkla püsti. Lugu elust enesest - lahkusin pühapäeva õhtul kell 22.45 oma raskesti kättevõidetud ja võideldud parkimiskohalt, et peika bussijaama viia. "Nii hilja vaevalt keegi enam tuleb või võtab koha ära," teadis kõnelda minu optimistlikult meelestatud peigmees. Samas oli tema optimism sel hetkel puhas ratsionaalsus- no tõesti, kell hakkas saama üksteist ja majaesine parkla oli juba nagunii täiesti triiki täis, igasugused kõrgema pilotaažiga manööverdusi nõudvad praod ja tühimikud olid samuti täis pargitud (autojuhtide leidlikkus on piiritu). Talupoja loogika ütles ka mulle, et kell on üsna hiline ja kes siis ikka veel ringi kondab kuskil. Reaalsus? Ligi 15 minutiga oli minu endine parkimiskoht ja veel nii mõnigi, mida enne isegi ei eksisteerinud, täis dokitud. Enamikele meist seostub Mustamäe (ja teised mäed Tallinnas) keskmisest arvukama eesti-venelaste elanikkonnaga. Tõsi ta on, mul on tulnud Mustamäel omajagu vene keelt purssida, aga leian, et see on ainult positiivne. Tunnen i g a päev tööelus puudust vähemasti elementaarsest vene keele oskusest, et ma suudaks peale tekstist arusaamise ka midagi peale "menja savut Kristiina" kokutada. Küll on tahtnud prouad minuga Rimi riiulite vahel juttu puhuda, vahel on jälle küsitud bussiaega, vahel kutsutud kahtlaseid loomariigi hääli jäljendades lähemalt tutvuma (aegajalt juhtub seda igal pool ja igas keeles seega ma ei teeks ennatlikke järeldusi vene keelt kõnelevate mustamäelaste kohta). Kokkuvõttes võib öelda, et mind pole kunagi tajutavam vene keele kohalolu häirinud, kui ma näen, et proovitakse paar lihtlauset ritta seada ka eesti keeles. Ja kohe kindlasti nägin seda ühel vahval sügispäeval Magistrali Rimi infolauas. Olime kursakatega telefoni teel broneerinud terve posu pileteid Draamateatri etendusele. Kokkulepe oli, et mul on võimalik need Piletilevi müügipunktist välja osta, kus need siis ka kenasti trükitakse. Marssisin infolauda ja kui minu ees seisnud bareti-gängsteri kakskümmend Bingo piletit kontrollitud, sain ka mina löögile. Selgitasin, et oli selline kokkulepe, minu nimi on vot nii, etenduse nimi on vot naa jne. Olga, kelle nimesildil seisis "vahetusevanem", sukeldus kohe imelise interneti ja arvuti avarustesse minu mainitud etendust otsima. Tugeva aktsendiga ütles ta, et on kergem, kui ma ütlen toimumiskoha ja kuupäeva, sest "nii saab kiirem". Jõudsime üsna kiiresti õigesse kohta välja, aga siis teatas ta bravuurikalt silmi pööritades "kuulge preili, ma ei saa teile siia pileteid müüa, sest siin on kirjas, et kõik on täis." Ma pole vist kunagi pidanud niimoodi pingutama, et naeru tagasi hoida, sellal, kui Olga ikka sädistas, et kohti pole, njetu, juba läinud. Me olime broneeritud piletid Draamateatri etendusele "Kõik on täis". Hiljem kui lingvistiliste mängudega sai ühele poole ja Olga pileteid asus trükkima, naersime veel mõlemad juhtunu üle pikalt. Tähelepanelikum lugeja on ilmselt juba märganud, et selles postituses on olulisel kohal kõiksugused prouad, mutikesed, tädid ja daamed. Pensionärid. Kas Mustamäed nendeta üldse olekski? Sellisel kujul kindlasti mitte.  Tuleb taamalt proua, käes kaks turukotti. Liigutused on pigem vaevalised ja erilist särtsu ning energiapahvakut sealt oodata ei oskaks. Sprintivad pensionärid - sellist spurti ja kohaltminekut mujal kui Lepistiku bussipeatuses Magistrali juures ei kohta. Kui mina oleksin komplekteerimas veteranide koondist, siis ma tuleks värbima just siia. Tõeliste olümpialaste meelelaad.

Vahel on hea, kui miski või keegi meelde tuletab, et tegelikkuses ei tea Sa elust ja olust just palju. Seesugune värskendav külma duši tunne, mis ühest küljest ütleb, et on veel nii palju, mida avastada ja uudistada ning teisalt jälle – kõik, mida seni arvasid või oma olemasolevate teadmiste piires oletasid kehtivat eluolu kohta, ei pea ikkagi paika. Ehk on kuskil mujal kõik ikkagi teisiti, kas paremini või halvemini on igaühe enda otsustada. Iga uue paiga, kultuuri, riigi jaoks on Sinu normaalsus ebanormaalsus ja vastupidi. Maroko on külm dušš. Minu viimatised reisimised ja käimised tunduvad mulle nüüd eriti turvalised ja mugavad valikud. Muidugi on Itaalia, Saksamaa, Belgia, Tšehhi jpt riigid Euroopas külastamist väärt, sest loomulikult ka neil on oma normaalsus ning sest tulenev võlu ja valu, aga võrreldes Marokoga on need ikkagi paar head pikka sammu nii füüsilises kui ka sisulises mõttes Eestile lähemal. Euroopa noh. See sama kaksteist teineteisele identset kuldset tähte potisinisel taustal. Läraki.  Jõudsime Marokosse ja kohe oli soe. Mitte ainult temperatuuri vaid ka suhtumise poolest. Tagasihoidliku eestlase jaoks isegi vaat et liiga, sest mis sa teed, kui oled harjunud peaga tervituseks taamalt viipama, aga siis ühtäkki astub sulle ligi kohalik, kes kõik head soovid korraga ära soovib – siis tulebki sealt ainult mök-mök vastu. Islamile kohaselt soovitakse rahu, et Jumal oleks sinuga, tervitatakse, uuritakse, kuidas teekond kulges ja mida sulle kohe pakkuda saaks. Isegi, kui ma ei usu Jumalat, mõjub südamlikult tõik, et keegi, kelle jaoks on usu näol tegu kõige olulisema tugisambaga elus, soovib siirusega ka Sulle Tema toetavat kohaolu. Mis siis et ei usu - hea tunne tekib ikka. Muidugi, esimesed kaks tundi riigis möödusid kerge värina ja ärevuse saatel. Enamik tõmmusid nägusid kitsastel ja pimedatel Marrakechi medina (Põhja-Aafrikas vanade linnamüüride vahele jääv vanalinn) tänavatel tekitasid kõhedust, sest naisi nende seas põhimõtteliselt polnud, kõikjal kõlasid araabiakeelsed palved, millest muidugi mitte muttigi aru saades tekkisid väheke teistlaadi mõtted, ja kaootilises liikluses oli reaalne oht korraga jääda auto, rolleri ja eesli alla (ma ei hakka parem selgitama, kuidas see kõik üheaegselt võimalik on). Silma hakkas kõikvõimalik toidukraam toorel ja küpsetatud kujul, mida hoiustati, valmistati ja seejärel parseldati otse kõvasti vatti saanud vineerist plaadilt. Hügieen? No pigem ei - siin usaldatakse vast ka seedekulgla normaalne talitlus kõikvõimsa hoolde. Minu heledajuukselise õe käest küsiti juba passikontrollis riiki sisenedes, et kas olete tõesti Eestist ja on teil ka saatja (loe: kas tulid siia üksi?). Võib-olla on see tavapärane praktika, et ah mängime neile kaugemalt tulijatele siis pool naljaga komejanti – pakume neile seda, mida nad ise seal kaugemal nii kangesti suurest hirmust uskuda tahavad. Ja tegelikult nii ongi – inimesed loevad oma emakeeles palvet, majandavad erinevates igapäevaelu küsimustes oma võimaluste ja kultuuritavade piires ning on lihtsalt teist värvi kui mina. Endal hakkab lausa natuke piinlik, kui selle peale nüüd tagantjärele mõelda. Mul on ikkagi privileeg siia reisida, seda paika külalisena uudistada ning selle rikkustest (ja ka vaevadest) osa saada. Ja siis oma koju tagasi sõita ja südamerahuga inimtühja Läänemaa randa ja männimetsa põrnitseda ning tulikuumas saunas vitsaga vihelda (kes need imelikud nüüd on, eks ole). Marokos on nii palju ilu, maitseid, lõhnu, värve, mustreid, soojust. Ja samas sellega ei hoobelda, seda ei visata Sulle ilmtingimata näkku, et näe mis meil siin kõik on. Lugesin enne Marokosse sõitmist veidi islami kohta ja raamatus seisis, et moslemid pelgavad väga ligimese kadedust ja saamahimu ning tunnevad ise suurt häbi, kui see neis tekkima peaks. Seepärast ei arva keegi, et oma jõukust oleks vaja teistele kandikul esitleda – toob see vaid palju kurja ja vaenu kaela. Riietus olgu lihtne, praktiline, kodu välisilme mittemidagiütlev, kohati lausa inetu. Üks savipunane maja sulandub ülejäänud saja samasugusega ühte ega püüa pilku. Ja igaühesse neist sisenedes vajub mul suu ammuli, sest tunne on justkui oleks astunud otse „Tuhat ja üks ööd“ muinasjuttu. Või nagu mu ema paaril korral ütles, "See on ju sajandi armastuses". Aga ilusam, sest see oli ehe. Jõudsime oma esimesse ööbimisse, riadi (ryad - traditsiooniline mitmekorruseline Maroko maja, mille keskmes on sisehoov purskkaevu või basseiniga) Marrakechis, kuhu viis puidust madal mürkroheline uks, millest sisenemiseks tuli omajagu kummardada. Kitsas ja tolmune kõrvaltänav nagu iga teine, uks nagu uks ikka (kui see välja arvata, et me kui keskmisest pikemad naisterahvad oleme kordamööda enda päid siin ära löönud ja siis graatsiliselt vanduda saanud). Astusin hämarast, vaat et pimedast koridorist paar sammu edasi ja avanes ühe põhjamaalase jaoks pehmelt öeldes paradiis. Mu pea kohal kõrgusid erinevad palmilised, mille tugevad ja rohetavad oksad sisehoovi seinte vahel vaatamata nende raskusele aina üles poole ronisid. Sisehoovi keskel oli kirevatest kahhelkividest mosaaigid ja muidugi purskkaev. Seina kinnitatud konksu otsas rippus pea meetripikkune linnupuur, mille asunikud hommikuti kogu majarahva üles laulsid ja siis omavahel edasi õiendasid ja kädistasid. Kõik muu sisehoovis ja teistes riadi ruumides oli kas väga vana ent hoolikalt hoitud või vähemalt selle moega - imeilusad mustrid kangastel, nikerdused mööblil, looduslikud materjalid nagu õled, puit, nahk kogu sisustuses. Ma võikski jääma siia heietada, aga seda peab ise nägema (kes vähegi arhitektuurist, sisekujundusest jms vaimustub), et selle ilu ja/või erilisust mõista. Eriti, kui tuled Eestist, kus olmeelu on pigem kodumaine interpretatsioon viiekümnest hallist varjundist ja üritab-tahab olla skandinaavialikult minimalistlik. Aga siiralt võin tunnistada, et reisi viimaseks päevaks oli ka see vaimustus raugenud ning iga seina, vaipa ja lage ei vaadanud enam nagu langetõbine. Küll aga kordus esialgu ohhetamise-ahhetamise stsenaarium igas uues majutuses ja kuna me majutust vahetasime neljal korral siis sai seda ülevoolavat vääääouuuud ja õumaigaaaadi korduvalt läbi elatud. Marrakech on seesuguse energia ja iseolemisega koht, mida ma ei oskakski pelgalt sõnades kirjeldada. Ma suudaks inimestele edasi anda selle tunde vast nii, kui ma seisaks medina südames turgude labürindis või mõne riadi katusepealsel palvele kutsungi ajal, ning salvestaks sealseid helisid. Hiljem lindistaks samamoodi näiteks (omast kogemusest) Londoni lennujaamas kõrvukostuvad helid, istudes ühes mitmetest mahlabaaridest, või kasvõi Tallinnas Mustamäe paneelmaja korteris hommikul ärgates. Ja see kontrast, mis sellest tekiks, mis on lausa ebamugavust tekitav, sest nõuab harjumiseks aega, annaks selle tundmuse edasi. Marokos oleks kuulda kümnete mošeede minarettide tornidest lainetusena teineteise järel kajavaid kutsungeid, ammu mahakandmisele kuuluvate sääreväristajate põrisemist, kitsede ja eeslite möötamist-häälitsemist, tulist araabiakeelset vaidlust turu siginas-saginas, kel ikkagi on eesõigus sellele põmmpeast turistile oma latern maha müüa, eksootiliste lindude laulu jne. Ja siis järgmisel hetkel peksab mõnes kohvikus kõigest tugevalt üle jõledalt mainstream Avicii hitt, linnapildis pole loomadest-lindudest vähemalt kõrvaga kuulates märkigi, inimesed bussipeatuses omavahel ei räägi vaid põrnitsevad telefoni, kus käib vilkam elu ja sõidetakse vaiksete ökonoomsete autodega, mis lõpmatu punase fooritule taga mootori seiskavad. Ja need on erinevused, mis kõigest helis eristatavad. Kui ma hakkaks siin kirjeldama silmaga nähtavaid erinevusi, siis seda postitust ei viitsiks vast ükski hingeline läbi lugeda. Seepärast lasen piltidel kõnelda! Maroko kutsub mind igal juhul tagasi. Nii Marrakechi melusse kui ka sel korral avastamata jäänud potisinisesse Chefchaoueni linna ja inimtühja kõrbesse. Rohkem külma duši ellu! Kuna ma mõtlesin, et minu postitus(t)est võiks ka miskit praktilist kasu olla kellelegi, kes ehk ühel päeval Marokosse reisib (ja guugeldamisoskusi omab), siis mainin fotode all ära, kus mis üles on võetud, kus me ööbisime, söömas käisime jne. Kunas me kannatame naisperega omamoodi sisekujunduse-fetiši all, siis vahetasime ööbimist neljal korral - tahtsime lihtsalt osa saada võimalikult erinevatest majutustest, asukohtadest, õhkkondadest. Niisiis veetsime kolm ööd ka rannikul asuvas Essaouira linnas ning kaks ööd Marrakechist viieteist minuti kaugusel asuvas maakohas. Ülejäänud aja resideerusime siis medina riadides. Pildistatud Zenitiga: Majorelle'i aiad, mis on tihti hoopis paremini tuntud Yves Saint Laurenti järgi Minu imeilus õde Majorelle'i aedade stuudiomaja ukse ees (kus me pidasime vilgast olelusvõitlust kilidest turistikarjaga- foto või mitte midagi!) Majorelle'i aiad Ben Youssef And that's how to get lost Riad Jardin Secret - minu absoluutne lemmik kõikidest ööbimistest. Kolmekorruselise riadi katusel oli eraldi trepiga puitkonstruktsioon, mis toimis justkui onni/terrassina - sealt oli kõige parem vaade tervele linnale ning sealt oli ühtlasi esimest korda kuulda kõikide minarettide palvele kutsungeid üheaegselt. Linlased ise väidavad, et kõik kutsungid kõlavad korraga (v-a Koutoubia kutsung, mis kõlab kõige esimesena), aga austraallastest paar, kellega seal samas onnikeses ühel õhtul kutsungit kuulatasin, naljatasid, et "ju neil siis on kellad valed". Riad Jardin Secret Riad Jardin Secret - psst! Tegu on prantlastest omanike koertega. Lemmikloomade pidamine on Marokos pigem erand ja kohalikud ise seda ei tee, sest nende kultuuris on tavaks, et kõik kassid-koerad on tänavaloomad, kes hulguvad ringi ja saavad süüa n-ö almustest. Riadis töötanud marokolane rääkis meile, et nende keeles (berberi/araabia) ongi koertele ja kassidele üks koondinimi: kassid on "Mine" ja koerad on "välja" - viitega sellele, et ükski loom majapidamises kohta ei oma ja peab sealt väljas elama. Kas see ka tõele vastab, ei tea. Petite ehk Pariisist Marrakechi resideeruma toodud preili Turgu nimetatakse Marrakechis "souk"iks - igale käsitöö liigile on oma souk - metalli, naha, puidutöö, riiete, vürtside, laternate, isegi musta maagia jne. Meie otsisime eraldi ülesse rajooni, kus tegeletakse kangaste värvimisega. Täiesti müstiline tupiktänav, kuhu sisenedes oli päikesekiirte vihus näha hõljumas värvilisi tolmukübemeid ja ninna tungis väga spetsiifiline lõhn. Essaouiras peatusime Riad Baoussalas. Tegu pole kindlasti tavalise riadiga vaid minu hinnangul pigem n-ö country clubiga, kus on suuremal maa-alal eraldi majakesed, basseiniala, stuudio loomingulisteks tegevusteks ning peamaja, mis jah, tõepoolest siiski riadi ülesehitusega. Selle koha absoluutne "tee-minust-siin-pilti" lokatsioon - basseiniäärne elektrisinine sein. Sidi Kaouki rand, minu õde ja omavahel miskit arutavad kaamlid Riad Baoussala Riad Baoussala - psst Essaouiras oli meeletult tuuline! Ben Youssef Riad Jardin Secret (ja jeeee mul oli viimaks mahti raamatut lugeda!) ja siit maalt juba i-fööni/hübriidkaameraga Riad Jardin Secret Ben Youssef Madrasa Marrakechis asub üks maailma parimaid hotelle La Mamounia. Esimest korda tõstsin oma jala 5-tärni hotelli ja mis te arvate, mis mul jalas olid - valged converse'd. Oh well! Sellegi poolest oli seal kõik pigem jalustrabav ja mu ketsidest polnud kellelgi sooja ega külma. Meie läksime Mamouniasse vaid kokteilidele, sest ... Noh. saate aru küll. La Mamounia on ühtlasi mitmete tuntud inimeste lemmik peatumispaik läbi aegade - näiteks Winston Churchill jumaldas hotelli nii väga, et kiitis Rooseveltile seda sõnadega "maailma ilusaim paik". Riad Jardin Secret Viimasena peatusime Beldi Country Clubis, mis oli kõikidest majutustasutustest kõige vähem "personaalsem" oma suuruse tõttu - tegu oli pigem traditsioonilise hotelliga. Enam tagasi ei läheks, AGA sellegi poolest oli tegu jällegi mitmeid imeilusaid vaateid pakkuva kohaga. Beldi Country Club Beldi Country Club Beldi Country Club Riad Dar Kletas veetsime esimese öö Marrakechis, seega esmamulje läheb teatud mõttes just selle riadi "arvele" - ja esmamulje oli mega! Beldi Country Club Riad Dar Kleta Beldi Country Club Majorelle'i aedade art deco stiilis stuudiomaja Riad Dar Kleta - ka selle riadi pidajateks/omanikeks olid prantslased ja kahel õnnelikul kassil oli olnud rõõm saada "kodustatud" - nemad olid selle kohe tõelised komandandid Riad Dar Kleta Riad Dar Kleta Riad Baoussala (Essaouira) Riad Baousalla Riad Baoussala n-ö õukonnahoov (üllatus-üllatus, koha omanikuks jällegi prantslanna, kes veedab Marrakechis täies hiilguses ja elegantsis oma vanadusepõlve) Sidi Kaouki rannal asuv restoran La Mouette et les Dromadaires - omanik? Prantslanna. Toidud? Selle reisi vaieldamatult parim toidukord. I guess French just know their food. Muide - prantsuse keel on siiani Maroko teine ametlik riigikeel, seega pole midagi imestada, et prantslastele on kogu asjaajamine, ettevõtlus jms lihtsaimast lihtsam. Lõuna basseini ääres - Riad Baoussala (psst Maroko õlu Casa/Casablanca on kindlasti proovimist väärt) Essaouira linn ise ei võlunud mind mitte millegagi - õhtul pärast päikese loojumist oli seal nii külm, et iga eestlane, kes läheb reisile eesmärgiga saada lõpuks ometi sooja, läheb sellises mereäärses kliimas automaatselt torssi ja pahuraks. Samas pakkus veidi leevendust Tarose katusebaaris trimbatud vin gris (miski rosé taoline veints) Riad Jardin Secret Ben Youssef Riad Jardin Secret Jälle oma konkus Riad Jardin Secretis Marrakechi soukid on täiesti omaette toimiv ökosüsteem, milles orienteerumiseks-kauplemiseks võiks kirjutada kah eraldi postituse. Reegleid on palju - peaaegu iga klõps võib maksta (selle saime siiski tasuta juhhei), tingida tuleb resoluutsemal toonil kui Hitler oma kõnesid pidades,  koormaeeslitele, rolleritele ja teistele teedevalitsejatele ei tasu jalgu jääda, kõige rahulikum on soukis käia palvekutsungi ajal, kunagi ei tohi kaupmehele näidata palju sul rahakotis raha kokku on jne. Esimest korda Atlandi ääres! Hea, et varbad alles jäid ja suure külmaga krõksti küljest ei tulnud! Ahjaa... lisaks kõigele - they surf there

Väga raske on kirjutada, kui kõik, mis pähe tuleb, tundub kuskilt maalt üpriski mõttetu. Lausa tühine kui liialdada tahaks. Ja mis selle kõik kentsakaks ja kummaliseks teeb, on tõsiasi, et veel pool aastat tagasi poleks vaat et ükski neist mõtetest endale ebaoluline tundunud. Kõik oleks tahtnud kirja panna, sest see mis kirjas, on igaveseks. Mul on selline lollakas ja nartsissistlik komme aeg-ajalt iseenda Instagrami kasutajat käia vahtimas ja postitatud piltide massis ennast unustavalt aina sügavamale minevikku kaevuda. Osalt sellepärast, et on ju ka niisama tore vaadata, kui miski on ilus ja äge välja kukkunud, aga teiselt ka seetõttu, et kellele siis ei meeldiks lasta nostalgial end seest poolt kraapida ja kriipida. Selle asemel, et uusi mälestusi luua, vaatad heldimusega noid vanu ja siis kogu selles tagasivaatelises tundelises tohuvabohus tekibki moment, et ohh siis oli kõik ikka parem kui praegu (jah, mõningatel juhtudel oligi, aga enamjaolt on tegu pettekujutlemaga, sest ikka mäletame ju häid, mitte halbu asju. Olevikus kuulub meie jäägitu tähelepanu aga sellele, mis kõik on halvasti). Igal juhul. Jõllitasin oma Instagrammi. Olen oma konto kirjeldusse lisanud selle sama äbariku blogi lingi ja juurde kirjutanud, et "vahel, kui tuju, kirjutan kah". Et eee nüüd siis on see koht, kus võiks järeldada, et mul on võib-olla kaks korda aastas imetabane peenhäälestus ja ÕIGE tuju ning need kaks korda ka siis, kui ma puhtjuhuslikult olen vahetusõpilane välismaal. Ometigi on kirjutamine minu jaoks üks meelistegevusi. Tegelikult on tuju päris tihti, isegi väga, aga mida pole, on aeg. Kõikide murede isa, ema ja vanatädi - ajapuudus. Päris loll tunne on seda siia praegu kirjutada, sest võiks ju öelda, et kõik on prioritiseerimise küsimus ja kui piisavalt tahta, siis see aeg ka leitakse, aga tegelikult see nii lihtne ikkagi pole. Vähemalt minusuguste pedantide/maksimalistide (mis iganes inetut silti keegi eelistab) universumis saab täitsa vabalt eksisteerida kümme seesugust tegevust, mida tahaks kangesti teha ja kui juba teha, siis korralikult, aga kuna teatud tegevuste puhul sa kas a) kannad vastutust rohkemate inimeste kui ainult enda eest ning kui midagi katastroofiliselt metsa poole läheb, siis pead sina hakkama sealt pilkasest pimedusest ja võpsikust välja rühkima b) saad palka ja noh, see ei vaja vast pikemat selgitust. Ja siis sa teedki selle "valiku", mida ma küll õigupoolest valikuks ei nimetaks, sest pigem on tegu sellise "lapsed vaja toita, riik teenida ja arved maksta" paratamatusega (lapsi mul pole, aga see lisas omajagu dramaatilisust niiet lajatasin sajaga). Ja siis ma ei kirjutanudki enam. Pikki kuid. Mida ma aga tegin: käisin esmaspäevast reedeni praktikal, mis arenes täistööajaga ametipositsiooniks, pärast tööd, küll hing paelaga kaelas, aga siiski siiski vedasin end raamatukokku pagendusse (loe: õppima), kuniks sealtki lahkuda tuli ja siis jõudsin koju ning jäin kas jala pealt magama või õppisin veel ja mõtlesin vahetpidamata, kas see jamps seda ka väärt on (tagantjärele targana julgen väita, et oli küll). Nädalavahetustel elasin Tallinn-Tartu-Tallinn-Pärnu-Tallinn maanteel, sest koolis kohalkäiminegi on kohustuslik ning põhimõtteliselt on seda ka kodus ema juures käimine, sest seda kodusõda sa juba algatada ei taha... Olgu, tegelikult on rahulik Pärnu 100protsenti mu enda vaimse tervise huvides mõistlik ots sõita - ikka ise tahan minna. Minu jaoks võrdub kirjutamine mõnes mõttes isegi mõtlemisega. Üks tühipaljas valge kast on see koht, kus mul enda mõtete koondamine ja mõtestamine kõige paremini õnnestub. Ehk siis - kui ma ei kirjutanud, ei mõelnud ma enda jaoks enam ka teatud asju selgeks. Kuskil paar-kolm nädalat tagasi, nüüdseks juba endise Sõpruse puiestee residentsi diivanil vegeteerides tabasin end aga mõttelt, et mind ei tee enam miski rahulolevaks, ammugi mitte õnnelikuks. Ma olin veel emotsioonitum kui üks juurikas vanaema põllult. Kuigi seda miskit, mille üle rõõmu tunda, oli enam kui veel. Esimene semester magistris oli ootamatult raske, ent läks üle ootuste hästi. Olles ligi kuu aega uues kohas töötanud, oli mulle mitmel korral märku antud, et mu eksistents ka midagi väärt ja tööst kasu on. Lisaks kolisime pärast kuid frustreerivaid otsinguid väga armsasse kolmetoalisse (endiselt Mustamäel, seega see "armsuse" faktor on ikkagi teatud määral piiritletud) ja mis peamine - kõik mu ümber (sh ma ise) on terved ja neil on kõik hästi, vähemasti okei. Ja mina sealjuures? Täielik juurikas. Mage mugul noh. Ma ei teinud enam neid asju, mis mulle rahu toovad. Mis mind mingil moel sütitavad või vastupidi, "maandavad". Ma ei kirjutanud. Ma ei käinud end ülerahvastatud rühmatreeningutes hingetuks tõmblemas (ma ei tea, mulle meeldib, maitse asi). Ma ei nautinud hommikusööki, sest ohverdasin selle aja niigi üürikeseks jääva une tarbes. Või ainult korra poole tunni jooksul Mustamäelt Ülemistele sõitva kiirbussi nimel, et siis kollektiivselt teiste juurikatega Järvevana teel loksuda. Ma ei võtnud enam lõunal käimiseks aega, vaid kiirustasin tagasi kontorisse, sest jumal hoidku need viisteist ekstra minutit võivad ju kogu karjääri paika panna. Ja nii edasi ja nii edasi... Ja kui sa ei tee neid asju, mis sulle rõõmu pakuvad, tunduvad peagi ka need tegevused mõttetud. Ja vot see on kõige hullem tunne - kui sa ei naudi enam miskit, mis oli sinu jaoks päris oma. Midagi endale omast ja enda oma. Aeg endale. Edaspidi külluses endale hoitud hetki. Alustades siit. ☯ Kui kontoris aju tossab ja kisub tuleohtlikuks🔥 Kui vaikus on vali Hommik Algallikal Kas see on too palju räägitud hülgehall? Helsinki Kalevipojal oli siil ja nii on ka minul Valentinipäev 2017 Valgerand Eesti 99

Jüri Pootsman jampsis läbi ja lõhki, kui laulis, et see suvi on liiga kauaks jäänud. Selline asi pole lihtsalt võimalik, et suve on liiga pikalt. Eestis vähemalt mitte. Kui ma ei eksi, siis see on juba mitmendat aastat järjest, kui alustan oma juttu sama kulunud ja lääge slogan-iga, mis mind ennastki isegi muigama enam ei aja. Septembrikuus kõik on uus. See oli ülikooli teisel aastal, Mustamäe kortermaja paberõhukeste seinte vahel ja naabrimuti televiisorist üürgava Prillitoosi saatel, kui kirjutasin sügise hakul sama agendaga postitust - et mida uut ja murrangulist algavalt aastalt oodata on. Olgem ausad, aasta algab septembrikuus, mitte jaanuari esimesel päeval. See viimane on mõeldud rohkem turundusüritusena, kus inimesed lasevad täiesti vabatahtlikult ning hea meelega palju raha kas õhku või kärakapudelitest oma makku. Emba-kumba, üldjuhul mõlemat paralleelselt. Kaunis harmoonia ju! Aga vat september, see on tõeline uus algus, millest meie Birgit laulda teadis. Lapsed lähevad kooli, täiskasvanud tagasi tammsaarelikku töö-paradiisi, lilleamplid keldrisügavustesse, plätud kappi, närvid kapi otsa jne. Muutuste nimekiri on pikem kui ühe endast lugupidava Eesti erakonna skandaalide nimistu. Sel aastal on aga täpselt vastupidi. Mul on selline tunne, et septembrikuu sai alguse ja kõik muu (vähemalt harjumuspärane) sai otsa. Aasta sai otsa ja minu senine arusaam elust ja kogu selle krempli toimimisest ühes sellega. Kui ma veel aasta eest samal ajal läksin Tallinna, kus mind ootas ees kool, töökoht, kõige lähedasem suhtlusringkond, korter Mustamäel, aus ja hea (loe: talutav), siis nüüd ma tulin Tartusse. Pole tööd, pole neid inimesi, kelle juurde ma võin jogurtiste dressidega suvalisel hetkel päevast sisse sadada ja muret kurta, pekki, mul pole isegi kodu, ammugi sellest, et see oleks aus ja hea. Tulin tühjade kätega (jällegi valetan: kui mu tallad ülikoolilinna pühamaad esimest korda puudutasid, oli mul näpus suur spordikott ja totaalselt prosta poroloonist madrats) ja täiesti tühja peaga. Mul pole õrna aimu ka, mis saama hakkab ja kui käesolevale hetkele kolme kuu pärast tagasi vaadata, mõtlen tõenäoliselt üsna filmilikult "kes oleks võinud arvata?". Tartusse tulek oli nagu suurde klassiruumi sisenemine, kus kõik istekohad on juba aegsasti valvsate pilkudega täidetud, aga sina jäid hiljaks ja kohast ilma, sest sul oli vahepeal vaja käia näiteks kempsus pissil. Nüüd kõik vaatavad sind eneseteadlike nägudega, sest karta on, et kõik klassiruumis viibijad teavad täpselt, mida nad sinna tegema on tulnud ja miks see vajalik on. Sina seisad aga klassiruumi ees, otsid oma kohta ses segaduses, bakalaureusekraad ja õnnis minevik pealinnast järel lohisemas nagu vetsupaber talla all. See on nüüd küll veidike karm ja kohatu - võrrelda oma esimest kraadi peltapaberiga - aga mida aeg edasi, seda enam ma tunnen end noore ja kogenematuna. Mul on veel häguselt meeles see tunne, mis mind gümnaasiumi lõpetamisel lagipähe tabas. Arvasin, et ohh, olen mina alles suur inimene. Tegin viis riigieksamit ja puha. Sain keskhariduse ja lähen sügisest suurde linna, ikkagi Tallinna elama. Ma mitte ainult ei arvanud nii, vaid tõsimeeli tundsin ka. Nüüd kolm-neli aastat hiljem on selline tunne, et ma olin toona evolutsioonilises plaanis alles alglooma tasemel. Amööb. Möllasin kuskil oma lombis ja tegin "hästi suuri tegusid". (vahemärkusena: Tegelikult mul polnud noorukina sugugi viga ja ma olen sisimas alati tundnud, et mu vanemad on seda kuidagi iseenesestmõistetavalt võtnud, et ma tiinekana maja maha ei põletanud, Pärnu jõe ääres võsas süstaldega ei mänginud ja kooli hiilgavate tulemustega lõpetasin. Aga samas, normaalseks olemist ei tohiks nüüd kes teab mis saavutuseks pidada. Meil kõigil võiks ikkagi vähe kõrgemad ootused olla.) Ja nüüd magistrisse astudes on esimest korda selline tunne, et mu (keskmisest noorem) vanus ei taha püha-haridus-riitusele kuidagi kaasa aidata. Kiire tagasipõige sinna klassiruumi, kus ma "peldikupaber" talla all seisin, vastas tõsiseltvõetava töökogemusega, 25-27+ enesekindlad inimesed, pooltel juba lapsed ja jumal teab, mõnel ilmselt ka lapselapsed. Omast kogemusest võin öelda, et sa pead olema kas a) ära hellitatud egoist või b) piisavalt jonnakas ja uudishimulik, et sellises olukorras säilitada julgus kaasa rääkida ja vaatamata loobumismõtetele edasi proovida. Paistab, et mulle on seda jonni ikka kamaluga antud. Sest siin ma nüüd olen - sõidan jälle Tartu. Kirjutan sellele postitusele lõppu, vahelduva eduga juba nädal aega jutti, ent nüüd, tagantjärele selle mõtiskluse algust lugedes, ei tundu kõik enam nii kontimurdev. Lõpuks läheb kõik ikka nii, nagu ta minema peab.  (Lisaks sain ööbimise ja ulualuse Annelinna. Kuulduste järgi peaaegu sama gängster kant kui Mustamäe, sest jutud liiguvad, et laupäeva öösel on Annelinna sisenemiseks viisat vaja, vastasel juhul võib peksa saada. Õnneks olen ma Pärnust eks, küll me juba teame peksust üht koma teist.)

Vast selle postituse pealkiri ütleb juba ära, mida siit ilmatumas külluses oodata on. Kuna septembri alguses on see suvelõpu-hüsteeria ja sügise alguse-hala ka mulle meelt mööda, olen hakanud tänavusele suvele tagasi vaatama. Mis jääb mulle sellest meelde? Mida meenutan? Ikka palavalt sumedat ja sooja Itaaliat ning oma kallimat, kellesse ma sel suvel endalegi ootamatult silmini uuesti ära armusin. Oled mul nõnda ebamaiselt hea! Käisime juulikuus reisil Amalfi rannikul ning Roomas, kus igavese linna kuldsetest sammastest säras eredamalt ainult armsa Sandra naeratus! Kui sa seda loed, Sannu, siis tea, et ega sinuta poleks Roomas veedetud aeg teps mitte sama olnud. Aitäh!

Teen blogimaailma pattu ja postitan pilte, mis ammu oma parim-enne kuupäeva ületanud, sest need seigad ja paigad on juba uute ja märksa päevakajalistemate varju jäänud. A mis siis. Poleks ma seda öelnud, oleks vast enese ka ära petnud, sest Eestis on ju nii või naa kogu aeg lumi ja külmast tuulest lörisev nina (ja seda nimme pärast jõule või jõulukuud, sest kes siis detsembris tahaks pühade meeleolu valge lumevaiba ja langevate helveste seltsis vastu võtta, ei-ei, seda teeme ikka pori ja pilkase pimedusega). Nii me siis istumegi Joannaga eneselegi harjumatult tihti ülikooli loenguruumides ning riisume kokku oma viimseidki tähelepanuvõime raasukesi. Ja muidugi nii muuseas guugeldame "Mexico", "Cancun", "paradise beach" ja muud säärast narkootilist kraami. Valguse ja värskuse järele on lihtsalt nii suur nälg, et varsti läheb silme eest mustaks, aga seda juttu me kuuleme eestlaste käest ju iga märtsikuu hakul... Õnneks oleme me nii programmeeritud, et elame üle märtsi- ning halvimal juhul ka aprillikuu pettumuse, kui seda õiget kevadet ikka ei tule ega tule ja karupükste ning tutimütsiga läbi elu edasi tuleb rühkida. Welkom to Estonia. Kevad tegi seda, mida mina igal esmaspäeva hommikul armastan teha. Tõstis pea, ajas end istukile, andis maailmale viivuks märku, et on ärkvel ja siis mõtles, et persse kah, maailm võib veel veidi oodata ning kobis tagasi magama. Hommikuti on õues kuulda linnulaulu, Mustamäel on vinkadi-vonkadi looklevate soojaveetrasside kohalt ära sulanud murulapikestel isegi kübeke rohelust ja kui juba revolutsioonilised kolm päeva järjest päike paistis, oli kevad südames. Järgmisel hommikul ärkad ja vaatad aknast välja ning kogu su kevadevaimustus on lägase lörtsi alla tallatud ning peagi lähed ise ka mõnusa argipäevase deprekaga seda saabaste lirtsudes sõtkuma. Hurraa! Koos hetkeliste "uute tuultega" jõudis minu ajusoppides ka palju uusi ideid idanema hakata. Alates sellest, et lähen pärast ülikooli lõppu Mehhikosse vabatahtlikuna kilpkonne päästma ja asteekide templeid taastama, lõpetades sellega, et peaks endale normaalse (normaalne  ARGIK: eestlaste lemmikomadussõna absoluutselt kõige iseloomustamiseks) töö otsima ja peavooluga kaasa minema - end ennastsalgavalt argielu lainetesse heitma. Sinna vahele jäi veel raamatu kirjutamise idee ning palju muud... mõistusepärast. Ei tahaks küll pensionisambahõnguliselt kõlada, aga eks aeg annab arutust. Seepärast oligi too õige, kargelt talvine aeg ilus ja minule isiklikult meeltmööda. Kui 17. jaanuaril Viru rabas käisime ei jõudnud ma ära imestada, kui pahviks võib üks inimestest puutumata looduskaunis koht lüüa. Näed seda lõputut valget ilmailme ning tunnetad hingematvat rahu ja tahaks nagu midagi öelda, aga ei oska. Praegu on lihtsalt justkui igavikuna kestev üleminekufaas talvelt kevadele, mis on omandanud juba omaette aastaaja mõõtmed. Ja saladus katte all võin öelda, et mitte kellelegi ei meeldi see. Siis mulle meenub üks postitus, mida internetis märkasin, kus oli humoorikalt ilma enda nimel sõna võetud. "Ise olete sitad", vastas ilm kogu Eesti rahvale. Ega mul tegelikult polegi midagi vastulauseks öelda. Oma tõde selleski. Rannal elumõtet (ja Mio toigast) otsimas Valgerand Võite kolm korda arvata, kes sellest ilmast kõige rohkem rõõmu tunneb (vihjeks võin öelda, et ta sööb meelsasti lund) Talvised aksessuaarid Maalilise Viru raba ristumiskoht metsatukaga Kui kuskil tõepoolest võiks lumme uppuda, siis sel kohal oleks potentsiaali

... ja enne veel, kui Prantsusmaa ning Pariisi mälupiltide ja uue alanud aasta rüppe võin end heita, meenutan hea sõnaga lõppenud aastat. Mitte ühelgi aastavahetusel pole minust vana aasta õhtu hüsteeriline sagimine ja uue tulemine (käsikäes pohmelliga) nii kaugelt mööda läinud. Ja nii pagana mõnus oli. Ju teises riigis ja linnas viibimine mängis selles osas kandvat rolli, aga sellegi poolest käisin iseendale seni närvidele, kuni mikroskoopilisemgi mõtteline kokkuvõte 2015. aastast tehtud.  2015. aasta oli tagant järele vaadates täiesti sürreaalne. See on üks neist hetkedest, kui tahaks väga klišeelikult ohkega teatada, et kui keegi oleks mulle aasta aega tagasi öelnud, et elu ja olu sääraseks kujuneb, oleks küll suurest imestusest graatsiliselt minestanud. Aga see on tõsi - aasta oli kõike muud kui igav ja ma ei ole vist ühegi teise aastavahetuse hakul tundnud möödunud ajajärgule tagasi vaadates enese üle nii palju uhkust (viskan enesega käppa, mõtteline mina on füüsilise minu üle uhke). Mitte seda, et poleks olnud ühtki tagasilööki, katsumust ja millegi radikaalselt pekki keeramist. Oli küll ja ikka eeskujulikus koguses, aga möödunud aasta puhul ei saa mitte keegi ning mis kõige tähtsam, mina ise, endale ette heita käega löömist. Alati proovisin, alati võtsin väljakutsed vastu ning isegi kui konkreetne päriseluline pasaraha kaela sadas, rühkisin edasi. Õppisin ja elasin iseseisvalt Belgias, reisisin omal käel ja palju, ei mandunud Eestisse naastes suvekuudega ära, läksin tööle ja sain tervisehädadest jagu, võtsin uuesti trenni tegemise tõsisemalt ette ning - lõpetasin pagana kassimise ja näitasin alles sellele deprekale, kes meist ikkagi kangem on. Tsiteerides klassikuid, aastakäigu hindeks saab tugev POLE PAHA. Lõppenud aasta on tõestuseks sellest, et kui äsja alanud aastal jälle kehvasti peaks hakkama minema, siis miski pole igavene ja s*tt on ju ikkagi tuleviku väetis. Ma isegi ei mäleta, kus ma olin ja mida seal tegin, aga tean, et see oli just hiljuti, kui sattusin pealt kuulama kahe tudiseva pensionisamba vestlust. Jep, ma kipun teiste jutuajamisi pealt kuulma ja/või kuulma. Üks neist käis välja vastiku mullalõhnalise mõttetera, et ega miski peale surma siin maailmas kindel pole. Varem häiris see mõte mind kohutavalt, nüüd mõtlesin, et jessss, surmani on ilmatuma aeg ja järelikult muid asju annab muuta (kui need lausa iseeneslikult ei muutu). Soovin endale ja endalt uuel aastal jaksu, järjepidevust ja uusi südant sütitavaid seiklusi. Et seesamusele seikluse-peatükile ametlik käik anda, otsustasime juba sügisel Lauriga, et sõidame aastavahetuseks Pariisi. Lihtsalt niisama. Guugeldasime ahmima panevaid pilte, kuidas Triumfikaare taga on taevakaarel imeilus ilutulestik ja tänavatel ning brasseriedes tõeline prantsuse pidu. Ja siis leidis paari kuuga Pariisis nii mõnigi ebainimlikult kole ja südametu terroriakt aset ning oma ilutulestikust ning pariislaste muretust ellusuhtumisest võisime vaid und näha. Kodune ja imearmas Tallinna lennujaam Hello, Paris! Trying to act cool and look like a Parisienne Sel aastal jäi (teatavatel põhjustel) raha õhku laskmata ning linlasi rõõmustati hoopis vägeva valgusshow'ga Siin kohal mainin ära, et järgneb veel ohtras koguses vitraaže kirikutest, sest mul omamoodi fetiš nendega Imeline Notre Dame Montmartre Maailma kuulsaim... antenn! Erinevates kohtades alustades kunstimuuseumitest, lossidest ja lõpetades oma Airbnb rustikaalse korteriga, oli alati põhjust lakke vahtida, sest miskit vaatamisväärset oli seal ikka ja jälle *Kael kange* Hallooo, Louvre is calling Täiesti sürreaalsed Napoleoni toad Louvre it-girl Mona. Ehk siis, kuidas me lihtsalt põhimõtte pärast vajaudsel mõnele asiaadile vaikselt küünarnukiga roietesse äsasime ja võitlesime välja kõige prominentsema koha suures massis - otse Mona Lisa maali ees. Vaatasime nii lähedalt kui lubati ja veendusime, et... täiesti nonsensss kui mõttetu. Mõistan müstikat ja salapära ja Da Vinci kui isiksuse suursugusust, aga Louvres on kümneid ja kümneid kunstiteoseid, mis vääriks selle naika kõrval rohkem tähelepanu ja vaimustatud pilke Invaliidide kiriku kuplialune ehk sel korral üks mu lemmikuid külastatud ehitisi Kui ma mujal teda nõusse ei saanud, et lasen kellelgi meist koos pilti teha, siis Eifellis oli ta siiski sunnitud oma saatust akstepteerima. Palusin ühel naisterahval meist pilti teha ja kui paar-kolm korda poseerinud olime (sealjuures nii nagu sellel pildil), teatas ta, et ei olnud jõudnud pilti teha. Suudlemise kohta ütles: "Repeat! And again!" Ise muigasid oma kaaslasega nii pagana äraaimatavalt. Ta oli selle ajaga tegelikult jõudnud kümneid pilte teha... Selleks hetkeks peast juba jumala-luuuuvr Kuidas ma siis ei tee peikaga seda kuulsat pilti järele Toidupildistamine jäi sellel reisil vägagi unarusse ja see ning esimene foto on üks väheseid kordi, kui ma üldse midagi kaadrisse sain enne kui klaasid olid tilgatuks joodud ja laud saiapurune. Äkki ongi parem - järelikult oli nii suur nälg ja nii hea toit!

Nädalavahetusel sõitsime Lauriga Vihula mõisa. Kuna me näeme üsna harva, siis võimalusel sätime oma plaanid nii, et käime uutes kohtades ja lepime lisaväljaminekutega, kui tarvis, sest ülejäänud aja vältel ju ei näe nii või naa. Lauri oli pea kuu aega ära ja siis läksime Põhja-Eestisse laiama, olles terve mõisa kõige noorem „paarisrakend“, taaskord. Ma olen tihti tundnud, et teenindajaid suhtuvad minusse (inimestesse üldiselt) erinevalt, sest teevad oma rutakad järeldused kliendile peale vaadates – okei, noor, ilmselt tudeng, raha nagu nii pole, kutt ka noor, ei tea kas nad üldse teavad, et meil on siin üsna eksklusiivne värk. Ma tunnen seda isegi siis kui ma pärast kooli või tööd end Zaras asjadega, mida ma nagu nii ei osta, narrimas käin. Kui mul on nende enda brändi talvemantel või nahktagi ning saapad, olen klienditeenindaja pealiskaudse välimääraja järgi „Tallinnast ja maksan“ või muud sellist. Teades-tundes end, olen pooltel juhtudel hoopis ketside, jope ja välisel vaatlusel orkaani üle elanud hobusesabaga. Ma olen ise klienditeeninduses töötanud ega taha kedagi hukka mõista, aga võin vanduda, et mind on vastavalt väljanägemisele kaupluses kardinaalselt teistmoodi koheldud ja see pole ühe töötaja juhuslik halb tuju. AGA (siin kohal alustades mõisa kompleksi intensiivse kiitmisega) Vihulas polnud sellisest käitumisest jälge kah ning kompleksi enda, spaa, tubade, restorani ja looduse kõrval oli see lihtsalt hiiglama suur pluss.  Midagi on mind mõisate juures alati võlunud, seepärast ei peatu pikemalt selle juures, kuidas arhitektuur, ajalugu, väljamõeldud lood ning kujutelmad mõisapere tegemistest ja argielust mind lummavad. Nädalavahetuse vaieldamatult kõige armsam osa oli ikkagi see, et sain Lauriga kõiki neid tegemisi jagada. Spaasussides ringi sahistada, mõisapargis jalutada, õhtul peikaga restorani deitima minna ning veiniklaasi taga maailmaasjad üksi pulgi läbi arutada, hotellitoas erapeo korraldada, naerda, puhata, kõige armsama käte vahel ärgata (olgugi, et väikese pohmelliga) ja siis hommikusöögi lauas end kakukeseks pugida (kes on Vihula hommiku-buffees söönud, teab). Vaatamata võrdlemisi lühikesele ajale, mis Vihulas veetsime, oli meil mõlemal hiljem mingi post-mõisapuhkuse-deprekas ja Tallinna jõudes kerisime kohe magama, et pärastlõunase uinakuga Mustamäe idülli veel veidikese kauem ignoreerida.  Kuskilt maalt ja mingil seniseletamatul põhjusel leidsin ma, et kahe inimese vahelisest suhtest pole mõtet kõigile pasundada ja aktiivse lobby-töö formaadis oma suhte lahkamine, olgu see nii suurepärane ja lillelõhnaline kui tahes, on mõttetu. Rikub suured tunded ja tunnete suursugususe ära. Ma teen nüüd hetkel ühe möönduse ja eiran seda mõttekäiku. Selle asemel, et teise ja kolmanda inimesega esimesega seotud asju arutada, tasub kõikidest nendest asjadest just selle ühe ja ainsaga rääkida. Ma ei tea mis imetabasel moel mul niimoodi vedanud on, aga ma poleks arvanud, et leian kellegi, kellega saan nii paljut jagada ja lihtsalt … rääkida. Kui palju ja oi kui lähedalt olen ma näinud, kuhu viib see, kui inimesed oma vahel ei räägi ning kõikidest pidamata jäänud vestlustest tekivad suured pimedad käigud, kuhu võibki ekslema jääda ja nõnda inimesest, keda veel kunagi koduks ja kindluseks pidasid, lahku kasvada. Nii me siis räägimegi alalõpmata, mistahes kummalised mõtted meie peades ringi ka ei uitaks. Mina muidugi latran rohkem … tüüpiline. Minu arusaamade järgi juhtubki kõik elus põhjusega ja sel nädalavahetusel ma küsisin äkitselt enda käest, miks ma Lauriga kohtusin, tutvusin ja ära armusin. Jättes kõrvale selle, et terve elu on alles ees ja me pole veel kahte aastatki koos olnud, proovisin ikkagi kasvõi üht kindlat põhjust leida, miks meie, kaks nii erinevat inimest, olime määratud kuskil pagana supermarketi piimatoodete vahekäigus kohtuma. Päriselt, see pole mingi filmi stsenaarium, ma otsisin Maxima riiulite vahelt oma lootusetult kaduma läinud ema (klassika). Mina vastust mu eelmisele küsimusele ei teadnud, tema samuti mitte. Niisiis järeldasin, et enne ei saagi teada, kui meid ükskord enam pole. Aga mis sa surnud peast selle teadmisega ikka peale hakkad.  Sellepärast kohtusimegi, et meil lihtsalt koos kergem ja parem oleks ning seda teineteisele meenutada saaksime kasvõi lihtsalt oma kohaloluga. Nii öelda päev korraga võtta. Vaatas meid ainiti seal tublid kümme minutit, seades kahtluse alla kõik kahtlased häälitsused, mis me talle ette kandsime Kuna Laurit on keeruline kui mitte võimatu veenda pildi jaoks poseerima, siis temast on ka vähe pilte ja need on üldjuhul vaat et samasugused Vihula peegeldustest ei saa kunagi küllalt. Keerasin kõiki pilte kodus pea peale ja lõpuks ei saanudki aru, kumbat pidi see algselt oligi

Paremini kui eales varem saan aru, et n-ö oma lõbuks kirjutamine on minu jaoks omamoodi teraapiliseks muutunud. Oma lõbuks ütlen ma seepärast, et mul endiselt puudub usk nagu keegi hoiaks sellel kõiki kaootilisel blogimoodustisel silma peal ning nii kui värskem sissekanne on sündinud, rõõmustab- oh jee, saab jälle täiesti suvalistest seikadest lugeda. Sellest annab juba ka märku see, et ma kõnetan hetkel mingit gruppi inimesi, keda suure tõenäosusega ei eksisteeri ehk siis need on esimesed märgid psüühilistest probleemidest. Ise naeran ja kirjutan ikkagi edasi.  Siinkohal pean siiski tänama oma lojaalseid lugejaid ja ehk isegi suurimaid fänne, kes end ehk ise kõige paremini hetkel ära tunnevad (kudumisvarraste kõlisedes). Kas te loete seda blogi, sest teile tõesti meeldib või rohkem nagu sellepärast, et minu survestamise tulemusena olete te mu parimate sõbrannadena selleks mõneti justkui kohustatud, jäägugi müsteeriumiks. Nii siis kirjutan, et midagi kirja saaks ja pea jälle tühjemaks. Toimetusetöö oli alguses minu jaoks valdavas osas ebamugav konveiertöö, kus mingisugusele lugejate uudishimu toel edasi jooksvale lindile tuli paisata ikka ja jälle sama vormi ja mõõduga lugusid. Veel ja veel ja siis vaadata rubriigi reaalajas loetavuse infograafikut, sisemuses natuke nutta ja jälle edasi toota. Nutmine on muidugi sajaprotsendiliselt sõnaline liialdus, aga too „nutt“ tuleb siis peale, kui a) loetavus on väike, kuigi lugemist nagu oleks küll, aga märgatavalt suuremad teemad nagu Savisaare amputeeritud jalg, Linnar Priimäe vulgaarne verbaalsus, Pariisi terror või Hundisilma pühitsemine võtavad kogu lugeja tähelepanu ja nad ahmivad meelsamini seda, kui sinu „Tallinn on Euroopa lõhestunuim linn“ teemapüstitust. Pole kedagi süüdistada, elu on selline. b) loetavus on väike, kuna lugemist pole, sest sul on erakordselt sitt päev ja mõte absoluutselt ei jookse ning ühtki ideed ei tule. Juhtub ikka, homme on äkki parem ja targem on siis 24-tunni vältel graafiku häbematult madalat sirget mitte vaadata. Enne graafiku vaatamist pea nõu sõprade ja veinipokaaliga. c) loetavus on suur, vähemasti normaalne, aga „klikid“ tulevad lugudest, mis said kirjutatud üsna puusalt pannes ja tõenäoliselt juba homme (kui mitte homme, siis aasta pärast kahtlemata) on sul selle uudisnupu pärast piinlik ja südames tärkab mingi ajakirjanduseetiline häbi, sest käsitletav teema oli ikka allapoole igasugust arvestust, vähemasti sinu jaoks. Aga ütleme siis nii, et „klikid“ ei haise? Kõige paradoksaalsem ongi see, et isegi kui see vormilt ja sisult üsna kehvake, ent muidu mingiski mõttes skandaalne või õrnalt „kollane“ uudis sai valmis vorbitud, leidus sellele ebanormaalselt palju lugejaid. Ja leidub a-la-ti, eranditult. Ma ei ütle, et Eesti lugeja on rumal ja tahab lugeda teiste halvast käekäigust (seda tegelikult tahab küll, naaaaatukene ikka). Pigem arvan, et sellegi puhul kehtib üks sajakahekümne ühest kommunikatsiooniteooriatest, mis teadlased on välja käinud. A’la, et tähelepanu koondub fotole, pealkirjale ja sisuni enamus lugejaid seaduspärasuse järgi ei jõuagi. Või siis vana hea ja lihtne tõde, et seks, surm, nunnud loomad, skandaal, konflikt, ilusad naised ja kuulsuste ämbrisseastumised müüvad. Mina ei tea miks ja ka ei viitsi ma oma pead sellega vaevata, sest nii ta on ikka olnud ja ilmselt ka jääb.  Niisiis tunnengi alati suurt rõõmu, kui saan mõne teema juures pikemalt peatuda ja süvenenult kirjutada. Minu isiklik arvamus on see, et tulem on viimasel juhul muidugi kümnetes kordades parem ja küll ta siis neid lugeja klikke ka püüab, aga online-monstrumi reaalsus on paraku teistsugune. (Ja ellu on alati need jäänud, kes kohanduvad, seega just do it?) Veel suuremat rõõmu tunnen nüüd – niinimetatud teraapilise osa juures. Kui ma saan lihtsalt istuda ja enda asju kirjutada, neid mida mina tahan ja vajalikuks pean, täiustades kogu kompotti ohtra pildimaterjali ja tagaigatsetud personaalsusega. Ma olengi üsna kindlal veendumusel, et inimesed, kes kirjutavad toimetustes ja samas paralleelselt iseendale, on nagu ühe sõrmikkinda kaks erinevat sõrme. Koos aga täitsa eraldiseisvad. Seega, nota beene, palun mitte segamini ajada kodanik Sõrmiku kahte või enamat autonoomset alterego (sest kuigi see ajab ka mind ennast naerma, siis ma katsetan ka luulega). Ja hei, kui sa oled pigem käpikukandja, on IKKAGI pöial see eraldiseisev vennike, kes peavoolule vastu ujub ja õigustatult oma asja ka mujal ajada võib...

Ma usun, et sellel on üks lihtne ja labane, ütleme siis, et lihtlabane põhjus, miks bussifirmad ei suuda vaatamata enda utoopiliselt madalatele piletihindadele inimesi autodest reisibussi istmetele meelitada. Ütleme nii, et kui ma saan sõita Tallinnast Pärnu kahe euro eest ja samas ei saa sama raha eest kohvikus isegi kohvi või vett, siis tundub pilet maruodav küll. On jah nõme see küla eesli kombel kompsudega bussijaama ja kodu vahelt kolistamine. Lisaks ei saa sõidugraafikut oma suva järgi sättida ka, et just endale sobival ajal sihtkohta jõuaks, aga selle kõik elan ma üle. Enamus meist kannatab ära, sellepärast, et need on köha ja nohu järgneva kõrval. Mul on vist lihtsalt väga vedanud viimasel ajal. Miski universumi kolmas jõud on oma halastamatut saatuse sõrme viibutanud mulle igal juhul soodsas suunas. Ma sõitsin varem ikka bussiga kogu aeg, polnud juhilube, ammugi polnud oma autot ja uje nagu ma olen- võõraste autodesse ei julgenud kah end sokutada kõikvõimalikke sõidujagamiskommuunide kaudu. Sõitsin n-ö olude sunnil ja kohtasin igasuguseid inimesi. Ja kuidagi on alati nii läinud, et need „igasugused inimesed“, kelle üdini subjektiivse portreerimise ma alljärgnevates lõikudes ette võtan, on istunud mitte mu kõrvale (olen igavesest ajast igavesti tänulik), vaid vahetusse lähedusse kellegi teise mulli katki torkama. Ja nagu me teame on eestlaste mull sügavalt isiklik „asi“ ja sinna ei tohiks üldse mitte trügida, rääkimata selle lõhkumisest. Küll karjus üks laps terve tee, et vanaema-vanaema ma tahan nüüd pirukat, krõpsu, morssi, šokolaadi, et enda riided ja nägu totaalselt tõmmuks võõbata, siis jälle limonaadi, morssi, krõpsu ja nii kaks tundi jutti, et terve buss ikka korralikult täis lagastada ja teiste reisijate ees fiasko korraldada, kui vanaema ei olnud nõus pop-up kohvikut avama.  Siis oli üks (mingisuguste mõnuainetega liialdanud) härra, kes uskus kindlameelselt, et on istunud Märjamaa bussile, aga kuuldes, et Tallinn-Pärnu buss tema unelmate reisisihtkohas siiski peatust ei tee, teatas bussijuhile, et ta hüppab kasvõi sõidu pealt välja, kui teda Märjamaal bussist maha ei lasta. Action-filmi kaadrid jäid paraku ära ja mõistlik bussijuht tegi Märjamaal ikkagi peatuse. Kohati hakkab tunduma, et mis puudutab mõnuaineid, siis vast oleks parem, kui mistahes joobes inimest üldse ei lastakski teiste reisijate sekka bussile, sest olgem ausad, olles seda kogenud või kõrvalt näinud- taoline teises dimensioonis padakonn suudab kaasreisija mällu söövitada tema elu paar kõige väljakannatamatut tundi reisibussis, kust tal pole isegi kuskile põgeneda. Mis kuradi pärast bussifirmad või transportteenuse osutajad üldse lasevad ilmselges joobes isikud bussi? See on ju täpselt samamoodi avalik ruum nagu iga teine koht või asutus, kust sellises seisundis inimesed reeglina ikka välja visatakse. Korrad, kus keegi soovib oma telefonikõnest teha otselülituse ja konverentskõne reisibussis ja räuskab oma erakõne pigem delikaatsest sisust kõigile reisijatele, on mu meelest bussisõidu n-ö kuldne klassika. Esimesena meenub üks musta prilliga ärikas, kes alustas enesekindla argumendiga, et tal, raisk, on vaja see leping ära sõlmida ja sõidab Tallinna ise asja paika panema. Sellele järgnesid minu silmis juba üsna konfidentsiaalsed numbrid, nimed ja lepingutingimused. Kas sa mõtlesid, et sa sõidad kurttummade bussiga? Suure osa kõne-kahuritest moodustavad pensionärid, näiteks stiilis „ja ma käisin Pärnus Maie sünnipäeval. Ja, jah polegi veel ära surnud,“ millele järgneb lõbus naerupahvakas ja detailne ülevaade turuhindadest. Aga kui juba jagamiseks läks siis palun soovi ka  kogu bussifirma poolt Maiele õnne… Kolmas ja kõige hullem võimalik variant on inimesed, kelle iseloomustamiseks pole mu sõnavara piisavalt kirev. On nad siis rullnokad, ossid või lihtsalt filtrita suuvärgiga inimesed, aga nemad on need, kes tavaliselt armastavad kõikjal ühistranspordis anda ülevaadet, kes kellelt eelmisel reedel korteripeol keppi sai ja lõpetuseks nädalavahetusele adekvaatne hinnang pika vokaaliga: normaaaaaaalne. Tõepoolest, lihtsalt ülinormaalne. Täna oli üle pika aja taas see õhtu, kui oma taluvusläve linnadevahelise bussiliini hoolde usaldasin. Minu ja minu ees istuva naisterahva kõrval olid reedeõhtusele omaselt rahvast täis bussi ainsad vabad kohad. Ja siis ta tuli, selle bussisõidu "kangelane"- pintsakuga pomo, keda saatis eeskujulik viinalõhnapilv. Silmavaade oli tal küll selline, et kahte vaba kohta nägi ta vist lausa 5D-s (kui viiemõõtmelisus üldse eksisteerib). „Oooo, selle kaunitari kõrvale ma tahangi istuda“ hüüatas härra võidurõõmsalt ja ma hoidsin küll sõna otseses mõttes hinge kinni. Aga nagu selgub, õnneks olin ma tema maitsemeele jaoks piisavalt kole- jess! Halvas mõttes jackpot-i sai meist kahest hoopis minu ees istuv preili ja nüüd ma kirjutan siin seda postitust suure kaastundeavaldusena temale. Tüüp on terve tee lakkamatult rääkinud, kuidas naine võiks minna riigikoguhoone ette ja valida sealt ükskõik mis auto ja mees ostaks selle talle ära, sest tal on miljonid soolas. Peale selle istub ta naisel juba põhimõtteliselt süles ja loputab aeg-ajalt oma nahaalsust alla kilekotti peidetud veinipudelist korralikke sõõme rüübates. Tule taevas appi.  Mul isiklikult oleks ammu katus ära sõitnud ja oleksin lihtsalt kohta vahetanud. Nagu öeldakse teleklassikas- kaua võib. Imetlen selle naisterahva vaoshoitust, kuidas ta lihtsalt rahulikult edasi istub ja noogutab (loe: kannatab). Samas leian, et selliste inimeste pärast ei pea keegi teine, olgu ta nii leplik kui tahes, kaks või enam tundi ühe ennast täis ja purjus jutupauniku monoloogile ning veini degustatsioonile vagalt kaasa elama. Kes kannatab, see kaua elab, aga selle bussisõidu elame vast me kõik ühtemoodi üle, kannatad sa siis või mitte. Nüüd ei taha jälle pikka aega bussiga sõita. 

Ma mäletan häguselt nii pooleteise aasta tagust aega, kui ma uskusin end kõike teadvat ja rühkisin nina püsti, tegelikult täiesti olematu siht silme ees edasi. Mis sihti seal olla saigi, ma olin verivärske tudeng ja ülikooli esimesel aastal on vasikavaimustus ka tudengielu kõige ebasümpaatsematest õppejõududest ja koolitükkidest. Vägev värk, elan oma elu, oma Mustamäe korteris ja käin ise kodu Konsumis teiste baretikeste vahel toidukraami ostmas. Oma raha, omad kulutused- mu meelest kategoorub küll üsna täiskasvanu elu alla. Nagu aga a-la-ti rusikareegliks on, siis tegelikult ma teadsin sel hetkel kõike välja arvatud kõige olulisemat- et ma ei tea absoluutselt mitte midagi. See sama tundmus tabab mind kahe aasta pärast uuesti, kui taskus peaks olema ülikoolikraad ja loodetavasti lootustandev ning pikemas perspektiivis (igapäevaelu virtsa)vettpidav tööleping. Aga praeguseks on vähemasti natukene targem ning kindlam tunne, sest miski universumi kolmas jõud värskendas taas mu mälu- inimene elab oma elu, sureb aga ikka teadmatuses. Või midagi muud sellist. Lohutan end kogu aeg mõttega, et ma polegi tegelikult vaimselt veidikese ebastabiilne või emotsionaalselt lihtsalt nõrk inimene, sest üleminek ühest n-ö faasist teise oli ikka täitsa lõpp kui drastiline. Esimene ülikooli aasta, emal ja isal ikka veidi melanhoolne olla, et mõlemad lapsed nüüd kodust välja lennanud (tegelikult hoovõturajal lihtsalt hoogu kogunud) ning nii enese kui ka minu lohutuseks ja aseaineks toetati majanduslikult pea kõiki mu tähtsaid ja enam jaolt VÄHEtähtsaid väljaminekuid. Teine aasta algas juba reaalselt sellelt hoovõturajalt õhku tõusmisega. Nii otseses kui ka sümboolses mõttes. Aasta aega tagasi mõtlesin juba õhinal, kus ma Belgias elan, mis kaasa pakin ja pidasin plaani, kuidas ma ikka roppumoodi elama hakkan. Nõndaviisi, et kui ma kunagi vanem olen ja sellele poolele aastale tagasi mõtlen, võtab suu muigele ja silma salakavalalt helklema. Tegelikult võtab juba praegu, sest mu elus pole tõepoolest teist võrreldavat kogemust. Erasmuseks minnes pole kõige vingem pidutsemine, reisimine ja kodust eemale saamine. Hoopis täiesti meeliülendav on see, kuidas elada saab ainult endale. Mitte kellelegi ei pea ühe või teise otsuse ning valiku eest aru andma, ise teed, ise tegeled tagajärgedega. Kui tulebki uitmõte sõita rongiga Belgia teise otsa, tellida kõige peenemas ja ägedamas kokteilibaaris kohe kindlasti liiga suurte summade eest kokteile ja hommikul kell kuus koju jõudnuna terve päeva voodis patja kaisutada kuni akna taga uuesti hämaraks kisub, siis mitte kedagi ei ole su otsuseid arvustamas. Paar päeva tagasi naersime ja meenutasime Joannaga, kuidas nii mõnigi kuu polnud probleem kulutada üle tuhande euro lihtsalt niisama reisimise, söömise, pidutsemise, ajuvabalt spontaanse poodlemise jms peale. Aga kui see raha kuskilt fondidest meile niisama anti, et noored minge olge rahvusvahelised ja kultuursed, siis ei osanud seda hoida ka. Ja siis ei osanud enam enda isiklikku raha ka hoida… Ja siis tulid koju, Eestisse. Vanemad viibutavad kodus näppu, kui neile mõni su otsus või käik pinnuks silmas on, kogu raha on unustamatu seikluse alla magama pandud ja kuskilt unne soikuva suve tagant paistab sügis. Ma nüüd nii depressiivne ka pole, et oleks kodus teki alla pugenud ja jonninud, et ei, ma ei viitsi ja ei taha, sest õppimine on nõme, töö tegemine ka ja üleüldse makske elu lõpuni kõik mu eest kinni. Enda meelest nagu läksin ja proovisin, aga ühes sügislehtedega varisesid mu eneseusk, motivatsioon ja võime halva kõrval head näha. Kõike tundus liiga palju olevat. Et mismoodi ma olen alles 21-aastane, pean ülikooli (ootuspäraselt edukalt) lõpetama, erialasel tööl käima, kus kottigi aru ei saa, kas teed seda asja õigesti või mitte, raha teenima ja seda siis lihtsalt ära elamiseks kohe kulutama. Oma inimesi ei näe, sest ka nemad on kõik kaelani kohustustes ja hõivatud. Ja siis, kuna tervis ja enesetunne tahavad ikkagi ka vägevast üritusest osa saada, hakkavad need kaks ka streikima. Kui sa ikka ühel õhtul end sealt samast Mustamäe korterist seinte tagant kostuvate naabrite kanaarilindude, telekas saadet juhtiva Reikopi ja niisamuti inimeste jutusuminaga läbi segi, korda mööda ja sünkroonis nuuksumas leiad, siis on see n-ö keemispunkt vist käes. Mis nuuksumas, see oli pigem nagu krokodillipisarate kombo nina luristamise ja laiali jooksnud ripsmetušiga. Aga kõik korrutavad, et sa saad ju alati hakkama, oled nii tugev. No ja mis siis, kas tugevad inimesed on kivist südame, programmeeritud vaimuga ega vaja kunagi tuge. Ei, vaevalt.  Siis sel hetkel ma veendusin, et ma olin pimeduses kott peas ringi kõndinud, aga ehk need samad pisarad värskendasid veidike silmavaadet. Miks ma seda üldse kõike kirjutan- sest mul on vaja endale tunnistada, et on okei mitte hakkama saada ja kuskile musta auku vajuda. Ja siis hakata sealt välja ronima ja uut sihti otsima.