unine imbetsilsus

veriora // edinburgh // 2015

nii palju on juhtunud vahepeal, aga keeruline on kirjutada sellest. asjaosalised niikuinii teavad.

neljateistkümnes detsember, pühapäev. ärkasin hetkeks selle peale, et kadri kolinal tööle läks. siis tuli meelde, mida kõike ma pean täna tegema ja vajusin nohinal unne tagasi. homme istun kanada ühiskonna ja kultuuri eksamil, õhtuks saadan ära oma ärikeele sõnavara kogu (, mida ma "terve semestri olen juba koostanud"), teisipäeval on soome keele arvestus ja siis on selleks kuuks kõik. parem oleks, raibe.

ja kui see on veel vähe muret ja ajude ragistamist, mõtlen jõulukinkidele ja jaanuarikuistele ülikooli kandideerimistele ja aja leidmisele ja reisidele ja keeletestidele ja inimestele ja tulevikule. nii zen on olla, et vähe pole. mitte ühtegi migreeni, unetute ööde pärast värisevaid käsi või konspektile mittefokuseerivaid silmi. 

"võidab see, kellel on jõulude ajal kõige vähem stressi"

HAHAHAHAHAHAHAHA, käige kanni.

ehitasin endale uue istumiskoha: laotasin oma kolm ilusat patja kirjutuslaua ühte otsa vastu seina, lauale endale panin pooleks keeratud fliispleedi ja aknalauale oma kaks kunagi jyskist ostetud küünlaalust. siin ma nüüd siis passin ja vaatan, kuidas inimesed akna all pargis edasi tagasi marsivad. natukene pohmell on olla. ja üleeilne tegutsemistahe lahtunud.

sain see nädal kätte oma elu esimese honorari. ei tea, kas asi oli selles, et sain selle millegi eest, mida oli päriselt tore teha, aga helgem oli see number ükskõik millisest selveri palganumbrist. jeh, joh, tore. teinekordki, kui tarvis.

küsisin kadrilt inspiratsiooni ja selles maailmamasenduses olen suutnud isegi midagi kirjutada. midagi muud, kui seda, kui pettunud ma ühiskonnas olen. jaa, jaa, hilise teismelise maailmahala - loe pigem uudiseid. ei, mitte neid eesti omi. aga joh, kirjutan. või noh, peakski ju, kui oma tulevikuplaane ellu tahan viia. elame, näeme. cae testile pean ka registreeruma. varsti olen vaalahäälte tegemises täitsa meister juba.

tartu on... on. külm ja hall. aga vähemalt tunnen end iseenda kehas natuke paremini. või suutsin endale selle mõtte pähe panna. ootan, et teistel oleks aega, aga see aeg jääb küll järgmisesse aastasse. eks mul endalgi.

paneks siia lõpetuseks mõne eriti sügavmõttelise laulurea, aga olen viimastel päevadel ainult kitarriinstrumentaale kuulanud. noh, need mingid suvakad spotify playlistid.

Philip Norman “JAGGER. Agulisaatan” Tõlkinud Katrin Hiietamm ja Villu Kask. Kunst, 2013. 502 lk.

5.11.14. - ärkasin ja reuma niitis.

avastasin hiljuti, et üks usa tüdruk, keda siin jälgin, sai ka 21. veidi varem kui mina. ja leidsin end üllatusmomendi juurest - pea igal inimesel on tol kaugel maal relv, naised ei saa aborte teha, tumedanahalisi mõrvatakse iga päev, aga mida seal teha ei saa, on enne 21. eluaastat legaalselt alkoholi tarbida. aga kuidas sa oma juubelit pidavale vanaonule pudeli metaxat kingid? väga veider. 

aga! hommepäev kasiinosse ja tõmban kõik tartu ööklubid läbi. hurjuhh.

tegelikult ei ole tuju väga miskit teha peale glögikaanimise ja magamise. aga sobib. kirjutan ja loen, kui tuju on. ülejäänud aja istun loengus ja vihkan salaja inimesi. see on naeruväärne, et minu läheduses leidub nii palju poolvõõraid inimesi, kellel tahan ma jõuga suud kinni teipida. second-hand piinlikkus ja muud vahvad vigurid, mis päevad päiksega täidavad.

miks, oo, miks on vaja edendada pool-pohhuistlikku "kõik on võitjad" mentaliteeti keeletundides? saame eap'sid grammatikareeglite mittetundmise eest ning teadmise eest, et ükskõik kui valesti sa räägid, inimesed saavad sinust ikkagi aru. aga ei saa ju! usaldage instinkti, tudengid! ja millele me selle kõikvõimsa instinkti toetame kui me ei tea mitte midagi? siin ei ole isegi probleem minu tähenärimises, mida ma muidugi liialt palju ja liialt tihti teen, vaid selles, et sellises võõrkeele tunnis, kus dialoog edeneb peamiselt eesti keeles ning seda saadavad laused "tegelikult, kui sa ka ütleksid niimoodi valesti nagu sa ütlesid, saaksid kõik sinust aru". tüüpiline algklassi "sa ei ole kaotaja, sa oled viimane võitja" arusaam. jah, ma olen mitmekeelne, ei, ma ei karda seda öelda. sest see on nii tore! võib-olla olen ülbe, mis teha. ei oota, et mind teistmoodi koheldaks, absoluutselt mitte. ootan, et kõiki koheldaks sama karmilt olenemata keele oskamise tasemest ja eelkõige ootan, et keeleõpet koheldaks sama tähtsalt kui geenitehnoloogiat või meditsiini. ei piisa instinktist, eriti siis, kui seda pole.

(sain natuke vihaseks, sest istun tühja)

(sain natuke vihaseks, sest õpime võõrkeelt eesti keeles)

ilm oskab mõnikord ka päris magusvalusalt täpne olla. teisipäev, 23. september. sügis algas kell 5.29. istun seitsmenda korruse akna all, liisi kampsun seljas ja liisa kingitud mündilehed tassis kuuma vee sees ligunemas, kõrval meepurk. peas kumiseb a-rühma 'palmisaar'.

homme teeme supi- ja kinoõhtu ja nii need nädalad veerevad. tõlked ei taha edeneda ja soome keele loengus olen siiamaani pidanud pettuma. härra keränen on vist rohkem eesti keelest sisse võetud ja seda me siis käitame. kaasa ei aita ka see, et ma sinna klassiruumi ainult kord nädalas jõuan. aga parem kui mitte midagi.