This is me, in Mexico City

Pakin kohvrit, et õhtul Eesti poole teele asuda. Kodus on ikka kõige parem! Lend väljub kell 21 ja kestab 10h (tagasi 2h kiirem. hoovused?) + 8h ajavahet. Homme pealelõunal peaks rattad Frankfurti puudutama ning ümberpõrkega külabuss jõuab Eesti südaööks.

Tequilad on Mehhikos väga head ja kvaliteetsed. Tequila ei ole see sombreeroga Sierra mida Eestis müüakse, see on Mehhikos 4-eurone rämps mida pompsid joovad. Õige kallis Tequila on värvuselt pruunikas, mitte valge.

Blanco (e.k. valge) on kõige odavam variant, milel pole lastud seista ja on kohe peale destilleerimist pudelisse lükatud. Või siis kallimad valged, mis on vähem kui 2 kuud vaadis seisnud. Igatahes on tegu kehva kvaliteediga. Sellest edasi on tequilad nimetusega Joven (e.k noor) mis on kvaliteetse ja valge segu.

Kalliduselt järgneb Reposado (e.k. rahulik vms) mis on seisnud vähemalt 2 kuud tammevaadis ning on üldiselt miinimum mida Mehhikos juuakse, kui vähegi võimalust on.

Ma julgeks kogu seda sildistamist lausa viskiga võrrelda, nii keerukas on see teadus. Kõige kallimad tequilad on Añejo (e.k. vananenud vms) mis on seisnud vähemalt 1 aasta (kuid vähem kui 3 aastat) tammevaasis. Kõige kõrgem tase on Extra Añejo, mis on olnud vähemalt 3 aastat tammevaadis. See sort mõeldi välja alles 2006.aastal.

Reposado viskidest sain soovitusi kohalike käest, mis nende arvates on parimad. Sõelale jäi 5 sorti: Hornitos, 1800, Don Julio, Carralejo, Tradicional (Jose Cuervo). Kõige odavam on Carralejo ja kallim on Don Julio.

Ja lõpetuseks ka tequila joomisest. Oh ei, see ei käi üldse nii nagu me kõik arvasime. Et sool ja sidrun ja pits valget saasta õhtu lõpetuseks. Oh, ei! Kuna tequilad on väga hea kvaliteediga, siis neid võib esiteks juua puhtalt nagu viskit. Maitse on sama hea vähemalt. Aga võib ka juua shotidena, nii nagu tavapärane on. Ainuke erinevus on see, et sidruni asemel on apelsin ning sool on samuti erinev. St võib tavalise soolaga, aga ägedam on osta spetsiaalset valgetest kuivatatud ussikestest tehtud soola. Seda on väga raske saada, müüakse väga üksikutes kohtades, kuid üldiselt on seda vaeva väärt.

Eile õhtul avanes suurepärane võimalus süüa rohutirtse ning seda võimalust ma juba käest ei lasknud. Eks telekast ole nähtud igast nägusid kuidas imelikke elukaid süüakse, kuid päris elu pole üldse nii hull!

Asi algas sellest, et eestlane ja mehhiklane vedasid omavahel kihla ja kui eestlane kaotab, siis tuleb rohutirtse süüa. Kaotaski.

Eile tuli mehhiklane rohutirtsude, tortillade, laimide ja pikantse salsaga külla  ning meie poolt olid mõned värskendavad õlled. Mehhiklane pistis käe kotti ning haarast üks 2-3 tirtsu ning pistis suhu. Näris katki, neelas alla ja tegi väga head nägu. Eestlased vaatasid imestunud ja natuke põlgliku näoga. Kuid siis võtsid kõik ühe tirtsu ja kordasid sama protseduuri. Ei olnud üldse jäkk ega vastik. Olid täitsa head. Väga hästi valmistatud ette, sellised soolakad. Nagu mingi kuivatatud kala snäkki süüa vms. Selgus, et neid tehakse panni peal, praetakse läbi minig asjaga.

Järgmine etapp oli see, et mehhiklane kallas tirtsud taldriku peale kuhja ja pigistas sinna ohtralt laimi peale. See tegi tirtsud natuke pehmemaks ja mahlasemaks. Alguses isegi tundus laimiga parem, aga peale mitmendat ampsu enam väga palju ei tahtnud.

Ainukene kes nina krimsutas oli kihlveo kaotaja. Tema vajas erikohtlemist, kuid oli siiski lõpuks nõus oma kautusega leppima ja tirtsukese ära sööma. Ega ta ei närinud, lihtsalt neelas. Ja siis kujutas ette kuidas jalad söögitorru kinni jäid. Ja vingus ja sõi. Ja loputas õllega. Kahju tast kohe.

Viimastel päevadel on sudu jälle suuremaks muutunud. Taevasse vaadates pole aru saada kas on ilus või halb ilm. Kas on pilved või on päikesepaiste. Kuid üks on kindel - on soe.

Viimane kord kui sudu ja saaste tase nii kõrgeks läks oli enne vihma. Vihm puhastas. Sain teada, et tookord oli õhusaaste piir pea-aegu kriitilise piiri peal. Ning kõik jälgivad seda, sellega seotud uudiseid. Kuid miks?

Nimelt kui saaste ületab kriitilise piiri, siis pannakse elu seisma. Keegi kodust välja minna ei tohi, kui siis ainult maskid ees. Ning suletakse ka lasteaiad ja töökohad. 2 nädalat tagasi oldi sellele väga-väga lähedel, sain selle alles hiljem teada.

Saastega võitlemiseks on välja mõeldud igasuguseid asju. Näiteks piiratakse autode liikumist ja piiramine toimub autonumbri alusel. Vaadatakse registreerimisnumbri viimast numbrit ning selle alusel öeldakse kes võib sõita ja kes mitte. Näiteks kui auto nr lõppeb 5-ga, siis on lugu väga selge - see auto ei tohi sõita esmaspäeviti.

Aga auto liikumispiirang ei laiene kõikidele autodele... Nimelt kui sul on alla 8 aastat vana auto, siis sa võid minna kontrolli ja teha testi ka väljaheited onnormi piires. Kontrollis peab käima iga aasta ning kui kõik on OK, siis antakse sulle kleepekas mille pead tagaaknale kleepima. Politsei kontrollib seda väga tihti ning kui rikkuda sõitmispiirangut, siis on õigus auto konfiskeerida ning kätte saad järgmisel päeval, kui oled trahvi ja puksiiri tasu ära maksnud.

Veel mõned aastad tagasi ei olnud erandeid. Siis, olen kuulnud, käis asi nii, et kui sul oli keelupäev, siis keerati autonumber maha ja sõideti ikka. Ning väidetavalt keerasid kõik numbrid maha, et rohkem segadust oleks. Sest kõiki ei jõua ju kontrollida. Õnneks on nüüd asi kontrolli alla saadud ning vähemasti on autodel numbrid ilusasti peal.

Ahjaa, ja auto peab olema Mexico Citys registreeritud, muidu ei tohi üldse siseneda linna väidetavalt.

Samuti on linnas seotud piirangud, et auto peab olema bensiinimootoriga. Diiselmooriga autod reostavad rohkem. Ja see kehtib kõigile, ka veoautodele ja bussidele.

Mexico City on täis igasuguseid erinevaid tänavamüüjaid. Nad varitsevad iga nurga peal kus inimesi liigub, kuid peamiselt paigutavad nad ennast sinna, kus oled sina. Samuti meeldib neile kõndida kaup käes ning sinuga restoranide terassidel juttu teha üle välispiirde. Või sõidavad nad rattaga kus suur korv ette monteeritud, nii et esimese ratta asemel on neid korvi toestamiseks kaks.

Samuti varieeruvad müügitehnikad - kes nutab, kes naerab, kes püüab kliente kaugemalt. Kaugemalt püüdmiseks on väga kaval omada eel-lindistust ülevaatega mida kõike on täna olemas. Ning seda siis lastakse väikesest makikesest - aina korrates ja korrates. See on kaugele kuulda.

Müüakse kõike, absoluutselt kõike. Tüüpiline on lilled ja igasugused punutised. Samuti võib edukalt müüa rehasid, tikandeid. Misiganes kätte juhtub, kõik läheb müügiks. Pidasin kõike seda imelikuks kuni tegin sel teemal juttu ühe kohaliku tuttavaga. Ta ütles arukad sõnad: "Suur linn, kellelgi on ikkagi vaja. Kõigele on turgu". Ja need olid arukad sõnad.

Tüüpiline kontoripäev algab sellega, et on vara. Paksud kardinad on akna ees ning päikesevalgus sisse ei pääse. Kardina taga olev lükandiga rõduuks on praokil. Telefon heliseb ja äratab. Siis sulguvad silmad ja 15 minuti pärast läbi une meenub, et oli vaja midagi teha. Ärgates on juba kiire. Kiire dušš, kiire hambapesu. Kiire riietumine. Kiiresti alla, teised juba ootavad. Aga ma olen viisakas, alati vabandan.

Alla jõudes ei ole enam kiire, sest tööpäeva alguseni on tegelikult veel tund aega. Aga ka sinna minek võtab oma. Järgneb jalutuskäik mööda hommikusi tänavaid. Juba on soe, kõigest särgiväel on jalutuskäik veel talutav.

Umbes poole tee peal, nõksakene kõige otsemast teest kõrvale, on Starbucks. Sealt savad kõik osta kohvi kus selle kätte saamiseks on vaja öelda oma nimi. Ma arvan, et see nime kontseptsioon peaks klienti panema tundma ennast erilisena, et ikkagi nagu eritellimus. Erikohtlemine. Kas kooki kah, kas kaasa? Või ainult kohvi? Nime nad kirjutavad topsi peale kuulmise järgi. Ma olen ainuke kelle nime on õigesti kirjutatud. Küll kõigest ühe korra paljudest kordadest, kuid siiski. Lihtsalt meie nimed on liiga võõrapärased. Minu alter ego on Marcus. Ka kontoris kutsutakse mind nii. Ma ei ole piisavalt tähtis, et mu nime peaks ära õppima.

Kohvipoe tänav on väga ilus tänav. Seal on väga uhked elamud, ainult väga-väga kallid poed. Ning keskmisest uhkemad autod. Autod ei pargi tänaval, sest uutematel majadel on maa-alused parklad. Sealt välja sõites istuvad inimesed tagaistmel, ülikonnas. Ka autojuht on ülikonnas. Enne tänavale keeramist teeb auto väikese peatuse. Seal ootab teenija kes on teinud kaasa kohvi ning soovib seda üle andes kõige maagilisemat ja ilusamat päeva.

Suurematele tänavatele tagasi jõudes ootab ees tacode tänavamüügi koht. Seal on neid kärusid 2 tk ja head lõhnad ajavad hulluks. Sõltumata ajast on kõnnitee rahvast täis, kõik söövad püstijalu. Neist tuleb mööduda autotee pealt, enne siiski vaadates ega kedagi hullu ei tule. Üks taco maksab 5 peesot, odavamalt lihtsalt enam ei saa müüa. Aga kuna rahvast on palju, siis läheb müüjatel hästi.

Enne kontorit avaneb võimalus ühe kvartali jagu lõigata. Saab otse läbi ühe kaubanduskeskuse, nimeks Antara. See koht, nagu paljud teised meie linnaosas, on mõeldud ainult edukate inimeste jaoks. Kaubanduskeskusest läbi lõikamine lõppeb maa-aluses parklas kõnimisega, kus on väga palav. Ventilatsioon toimub otse õuest tuleva õhu pealt ja õues on väga kuum. Maa all see kõik veel muidugi omakorda võimendub.

Ja siis oleme juba jõudnud kontori juurde. Rahulikul sammul võtab see ca 40 minutit. Kiiremini liigutades oleks lihtsalt läbimärg ja siis oleks kontoris üsna ebameeldib olla.

Kontoriks on kolmiktorn millest üks on Mehhiko suurima mobiilioperaatori kontor, teine on nende äripartnerite peakontorite jaoks ja kolmas on eluruumid. Mina töötan peakontoris.

Tööle jõudmiseks on vaja läbida turvakontroll mis algab dokumendi alusel sisse registreerimisega, kusjuures dokument tuleb nende kätte jätta. Selle vastu antakse sulle kiibiga kaelapael mida kõik külalised on kohustatud kogu aeg nähtaval kohal kandma. Võtsin spetsiaalselt kaasa juhiloa kaasa, et ära andmiseks. Sest ID-kaarti tahaks ka ise kasutada. Registreerida tuleb ka läpakad, kusjuures kõigil peavad olema ribakoodid mida skänneeritakse.

Järgneb metallidetektor ning vajadusel täiendav kontroll. Kogu see kontroll on üsna halenaljakas, sest kotte läbi ei otsita. Need antakse detektorist mööda. Samuti ka kõik muud asjad mis sa ise oled nõus taskust välja võtma. Kui oled sõbralik ja naertad, siis ei viitsita isegi siis midagi teha kui detektor midagi soovitaks teha. Ahjaa, ühe korra üks turvamees tuli kiirelt lähemale, kuid ta tahtis teada kui pikk ma olen. Ja kui kuulis, et pmst 2 meetrit, siis tuli ka järgmine tavapärane küsimus, et kuidas selle korvpalliga siis on? Jätkus see, et ta tahtis hakata rääkima kuidas tema ikka jalgpalliga tegeleb. Ei viitsinud temaga lobisema jääda ning sain kuidagi ära ikka nihverdatud. Nüüd on iga päev spetsjomm käppa viskama hakanud, et ikka oma jope. Sõps.

Üles tuleb sõita liftiga. Kusjuures liftid on tehtud targaks, ise mõtlevaks ja arvutavaks. Igaüks peab sisse trükkima oma sihtkoha korruse ning siis masin ütleb sulle milline lift valida. Et kõige kiirem oleks. Masin arvutab välja mahutavuse ja kiireima teekonna. Ühesõnaga, tubli. Lifti sisenedes ütlevad kõik alati üksteisele tere päevast, isegi kui üksteist tegelikult ei tea. Ikkagi üks firma.

Eks seda sõbralikkust üritatakse propageerida. Näiteks viimastel päevadel on olnud kampaania mille sõnum on, et siin töötavad andekad ja särasilmsed inimesed. Ning meie firma eesmärk on kvaliteet ja rõõmsameelsus. Kontor on täis nende kirjadega naerunägudega õhupalle. Ground flooril on igal hommikul kõiki tervitamas klounid plakatitega, et ikka suu kõrvuni, täna tuleb hea päev. Kloun ei anna enne alla kui sa naerad. Ta jookseb sinuga nii pikalt kaasa selg ees kui on vaja ja teeb mida iganes, et see smaili värk ikka välja meelitada.

Oma korrusele jõudes tuleb kõiki tuttavaid tervitada. Meestega on kombeks kätt suruda ja naistega tuleb panna põsed vastakuti ja musihäält imiteerida. Varem mul eriti palju inimesi tervitada ei olnud, nüüd on rohkem. Viimastel päevadel on juba igast võõrad inimesed kah tulnud kätt suruma ja musitama. Et ju ma siis olen mingi uus töötaja, nad on näinud, aga eks ma ole siis selline häbelikum või nii. Et eks nad tulevad siis ise jääd murdma. Selles suhtes tõesti väga tore ja sõbralik.

Töö juures on dresscode must ülikond. Või vähemasti triiksärk, et paistaks nagu oleks pintsaku just kuskile seljatoele unustanud.

Kontor ise on nö avatud kontor kus on väga selge hierarhia süsteem. Kontori keskosas asuvad siniste pehmete kuubikute vaheseintega nö töö-liini read. Tuleb istuda laua taga vaatega kuubiku seinale kuhu on kirjutatud tänase päeva internetiparool. Laud ise on nii kitsas kui võimalik. Ning umbes 1,5 meetri pikkuse laua taga töötab külg-külje kõrval 3 inimest. Kõigil on olemas toolid millest enamus on katki. Iga päev on joppamise küsimus kuidas läheb.

Tavatöötajatest tase kõrgematel tegelastel on oma kuubik ja oma laud. Eks andekamaid ikkagi tuleb tunnustada, aastaid teenistust jne. Kuubik on tehtud hubaseks, on knopkaga kinnitatud perekonna pildid ning mõningatel on isegi väikesed valged tahvlikesed kuhu peale saab markeriga kirjutada.

Kolmanda taseme bossidel, korruse kunnidel, on igaühel oma klaasseinaga eraldatud kabinetid mis asuvad välisseinas kus on maast laeni aknad. Klaassein on vajalik, et kontori keskpaigas asuvatel töötajatel oleks valgust ning läbi kabineti piiludes näeb ka imekaunist linna vaadet. Kontor asub ikkagi ju kõrgel. Näeb kaugele. Kabinet on suur ja avar, igaühel on lisamonitorid, teeb kadedaks kohe! Lauad on suured ja avarad, kallimast puidust ja läikivad. Igaühel on oma kontoris eraldi nõupidamiste laud kus on 8 kohta. Kolmanda astme bossiks ei saa mitte kunagi enne kui oled vähemalt 10 aastat ideaalselt tööd teinud.

Nõupidamiste ruumidest uhkemad asuvad samuti välisseinas ning seal on pikad lauad. Üldiselt sinna tavatöötajaid ei lasta, sest need on kogu aeg hõivatud. Tähtsad inimesed käivad paljudel koosolekutel.

Tavatöötajate nõupidamiste ruumid on umbes 2,5x4 meetit kuubikud kontori pimedas nurgas, mis on varustatud väikese ümarlaua ja 4 tooliga. Minu korraldatud nõupidamistel käib tavaliselt umbes 8-10 inimest. See tähendab seda, et istuda saavad vähesed ja teised seisavad. Olgu siiski öeldud, et naised ei pea kunagi seisma, see ei ole lihtsalt mõeldav. Njaa.. väga imelik on teha sellises kuubikus presentatsiooni, sest kuhugi nagu midagi näidata ei ole, pole seinaruumi. Seega tuleb näidata otse läpakast, kuid ega kõik kindlasti ei näe, sest nad asuvad minu selja taga. Samas pole hullu, sest enamasti nad on ka need inimesed kes inglise keelt ei oska ning lihtsalt selle pärast kohal, et nad peavad olema. Samas nad noogutavad innukalt kaasa ja teevad näo nagu saaks aru. Olen siiski üritanud rohkem graafikuid ja pilte ning vähem teksti kasutada viimasel ajal...

Vot selline ülevaade siis. Midagi väga maagilist see muidugi ei ole, kuid Mehhiko kohta on kontor superluks. Ja olgu öeldud, et see on uus kontor. Veel mõned aastad tagasi oli vana kontor mis oli 200x200 meetrit angaar mis asus linna suht kehvas piirkonnas.

Täna sõitsin minimalistliku taksoga. Kõik jupid olid läbi, ainult pidurid töötasid vist. Isegi ukse tegin ise läbi akna väljaspoolt lahti.

Takso sai võetud tänavalt otse, suvaline, punast värvi. Olin kuskil kesklinnas, kuid mitte peatänaval. Üldiselt soovitatakse turistidele tänavalt taksot mitte võtta, et pole turvaline, aga see selleks.

Välismini info:

On soovitav kasutada vaid hotellidest või taksopeatustest tellitud „Sitio“ taksosid. Tänaval ootavate taksode hulgas on mitmeid ebaseaduslikke taksosid ning nende kasutamine võib olla ohtlik.