Elu, armastan sind

Suvikõrvitsapasta

Pasta al dente keeta.

Paar küpset avokaadot, suur punt basiilikut, 1-2 küüslauguküünt, 2 spl sidrunimahla, soola ja piprat kreemiks suristada. Lõpuks sort korralikku oliivõli. Süüa võileiva peal, pastakastmena, niisama kastmena. Lusikaga potist. 

Tegin seda rohelist ollust ja selle jääkollusena jäi järgi ports vadakut. Siis jõudis kätte pühapäeva hommik ning otsustasin võtta meeletu riski. Loobusin mind aastaid truult teeninud absoluutselt lollikindlast pannkoogitaigna kokku segamise viisist. Suudan veel ähmaselt meenutada aega enne selle retseptini jõudmist. Aega täis liiga kõvu, liiga nätskeid või täiesti allumatuid pannkooke ning nende valmistamisest täiesti frustreerunud perenaist. Minu firmaretsept on nii kuulikindel, et viimati segasin taigna eelmisel õhtul kokku ja pühapäeva hommikul kell 11 ärkasin selle peale, et koogid olid valmis. Aasta poeg on valitud!

Nüüd otsustasin vadaku realiseerimise eesmärgil totaalne rebel olla. Ja õnnestusin täiega. Äärtest krõbedad, hästi mõnusad ja mingi laheda maisenüansiga.

Kloppisin 3 muna paari lusikatäie suhkruga lahti. Lisasin 5 dl vadakut. Sõelusin sisse 4 dl jahu, sellest pool täistera ja pool nisujahu. Natuke soola. Lasin pool tunnikest taignal seista ja jahul paisuda. Ülepannipannkoogid. Viimase aja lemmikkombo - kodujuust, tilgake kondentspiima ja Jantsu mustsõstramoos.

Täielik retrotoitude hooaeg. Nüüd jääb üle ainult ise sülti ja seljankat hakata  keetma ja võingi koolisööklasse tööle minna. 

Avastasin täna kapist kivikõva, aga muidu täiesti autentse saia. Ühe kohaliku koka küpsetatud, aga kuna mul kunagi kodus saia ei ole, siis ma unustasin ära, et mul on kodus saia ja jätsin selle täitsa hooletusse. Kuna siin maailmas on mandreid, kus selle saiakivi pärast keskmist sorti kodusõda puhkeks, siis tuli midagi välja mõelda, et see saiaraisk minu hingele ei jääks. Kena kokkusattumusena olid mõned õunad oma esimese apetiitsuse kaotanud. Kui vanasti oli rohi rohelisem ja õunad mädanesid, siis need nägid lihtsalt pealt tohletanud välja ja ootasid nukralt krimpsutõmbununa oma kurba saatust. Not in my watch! 

Raiusin selle saiakäntsaka kuubikuteks. Õunadest eraldasin kergelt ebaesteetilised osad, ülejäänu oli vaatamata esmamuljele endiselt üllatavalt õunalik ja selle lõikasin kuubikuteks.Isegi koorimist ei vajanud. Panin keeksivormi põhja saikuubikud, peale õunad, nende peale natuke suhkrut ja ohtralt kaneeli. Uuesti sai, õunad ja suhkur-kaneel. Kõige peale veel saia ja võitükke. Kloppisin lahti 3 muna ja 4 dl piima, valasin kogu asjanduse selle seguga üle. Seda kihilist maailmapäästmise toitu tuli täpselt vormi ääreni, ülemine kiht saia jäi lögaga katmata, muidu see poleks hea krõbe jäänud. u 200 kraadi ja u 40 mintsa. Ma olin ise ka üpris üllatunud, et nii lihtne ja nii hea. Seekord ma ei olnud õnneks ainuke. Vunts on keefirist. 

Kuna IGA päev ei ole sünnis Lendavast Taldrikust toitu koju tellida, tuleb vahel sarnast toitu ise teha. See on üks väheseid roogi, mida mul pole õnnestunud väikestele kompanjonidele maha müüa. Juustutükke noolivad küll, aga  kui kogu roheline kombo kokku on segatud, keelduvad viisakalt. Ma ei jäta jonni, aga seni nendin, et väljend “jääbki mulle rohkem” pole iial rohkem rahuldus pakkunud. 

Suur pakk rammusat piima. Seda maitsvat maapiima nagu Hans ütleb. Lasta keema, vähendada kuumust ja tilgutada teelusikatäite kaupa sisse sidrunimahl. Päris sidrunist tulnud, kuigi ma olen vähemalt ühel korral kasutanud ka pudeli oma. Efekt oli sama, kuigi seda läks vist veits rohkem. Igatahes nii palju kuni piim hakkab kahtlaselt tükki kiskuma. U 3-4 tl on tavaliselt piisanud. Valada see ollus ettevaatlikult käterätiga vooderdatud sõelale, keerata räti sisse, raskus peale ja vähemalt tunnikeseks tahenema. 

Sellest juustulaadsest tootest kuubikud, pannile, igast küljest pruuniks. Kuubikud salvrätike tahenema. Kaitsta neid laste eest. 

Teelusikatäis vürtsköömnepulbrit mitte väga kuumale törtsu kookosõliga pannile, natuke kuumutada. Lisada 1 suur hakitud sibul, kuni sibul on klaasjas. Lisada  2-3 küüslauguküünt, pöidlasuurune tükk hakitud ingverit (olen pulbriga ka teinud, oli ok, aga siiski mitte nii ehe), 2 tl garam masalat (kui lapsed nagunii ei söö, siis ehk isegi 3), u pool tl kurkumit. 1 suurem kooritud, ilma seemneteta ja hakitud tomat. Kõik see pannile, vaikselt kuumutada u 10 minutit. Suur pakk (u 500-600 g) külmutatud spinatit. Kuumutada kuni spinat on sulanud. Lisada u 50 ml koort (köögikoor, vahukoor, mõnda koorelaadset toodet), juustukuubikud (või nende riismed). Väike sorts kuuma vett. Kuumutada veel natuke. Nautida. Nentida, et Lendavas on ilmselt parem, aga see siin on siiski ise tehtud. 

Ja kuna see näeb nii jälk välja, siis pilti ei lisa.

Ma tegin ükspäev elus esimest korda klimpe. Süskarivaba elu lõpetuseks kena avantüür. Ja nii maitsev ka. Need läksid vana-aasta õhtu kana väärika ärasaatmise supi sisse. Iga kord kui ma suppi teen, nendin, et seda tuleks tihemini ette võtta. Selle mõtte tähistuseks kiir-seljanka retsept.

2-3 sibulat kookosõliga potti, klaasjaks.

Sorts tomatipastat.

Paar tükeldatud hapukurki.

Peotäis viilutatud oliive.

750 ml veisepuljongit. Kuumutada u 5 min.

Pitsasinki, suitsuvorsti viile, muud sinki. Igasugu liha,mida leidub.

Mingil põhjusel olen alati arvanud, et ise Pavlova tordi jaoks beseepõhja tegemine on hirmus keeruline. Kuna besee, värskete marjade ja vahukoore kombinatsioon on mulle alati uimastavalt mõjunud, olen torti varem poest ostetud beseepõhjale teinud. Niimoodi valminud magus käkk ei ole absoluutselt võrreldav selle hõrgutisega, mis täna valmis. Ja väga lihtsalt valmis. 

4 suure vabalt ringi lipanud kana muna valget vahustasin juba üpris tugevaks vahuks, lisasin vähehaaval u 1,8 dl suhkrut. Lõpuks lisasin 1 tl tärklist ja 1 tl õunaäädikat. Ahi oli 150 kraadini soenenud, lükkasin koogi ahju ja keerasin kuumuse 130 peale. Pöördõhurežiimil oli see kook seal u 1 tund ja 20 minutit. Keerasin kuumuse kinni ja lasin koogil seal rahulikult jahtuda, u poole tunni pärast tegin ukse praokile. Kui põhi täiesti jahtunud oli, uhasin peale vaarikaid, mustikaid ja punaseid sõstraid. Need viimased oma hapususes olid eriti õige lüke. Peale 200 ml vahukoort ja veel marju, No nämm! 

“Ükski vähegi söödav asi ei tohi siin majas prügikasti rännata” poliitika raames jääb vahel mõni banaan realiseerimata. Olen neist erinevaid banaanikeekse ja -muffineid teinud, aga enamasti on need veits lögased, nätsked, liiga banaanised või ülemäära magusad. Noh, viimast oli muidugi ka see tänane versioon, aga vähemalt ma tean, kuidas seda muuta. Muus osas on see retsept õnnestumine, mis väärib siin talletamist ja kordamist juhul, kui taas banaani-kriis tabama peaks. See on Nigella retsepti muganduse mugandus. 

100 g kuivatatud jõhvikaid 80 g likööri sisse likku. Mul oli mingi kummaline astelpajuliksi põhi. Vana Tallinnaga võiks ka väga hea olla. Aga üldiselt tundub, et siinkohal põleb selle keeksi lambis iga õli.

Kuivained ühes kausis kokku segada. 

175 g jagu. See ei oleks mina kui ma suuremat osa sellest kogusest odrajahuga ei oleks asendanud. Midagi halvemaks see ei teinud, vastupidist julgen küll väita.

 2 tl küpsetuspulbrit

0,5 tl soodat

0,5 tl soola

100 g võid sulatada, segada suhkru ja vaniljesuhkruga. Ma sel korral panin u 100 g suhkrut, seda oli selgelt ja julgelt liiga palju. Kuna ma ei suutnud head kraami raisku lasta ja valasin ka jõhvikate peal olnud liksi taignasse, siis see andis ilmselt magususele veel oma osa. Prooviks ikka poole vähemaga järgmine kord hakkama saada.

Segu sisse lüüa ükshaaval 3 muna. 3-4 kahvliga puruks vajutatud banaani (u 300 g). Kummutada sisse jõhvikad (ja nende saateansambel muidugimõista). Hakitud pähklid (panin seekord kreeka ja metspähkleid, u 70 g e korralik peotäis). Järk-järgult segada sisse jahusegu. 

175 kraadi ja u 1 tund. Seekord kerkis, ei vajanud lössi, ei jäänud nätskeks. Teinekordki!

Kui seenesalat läks sel korral pekki (polnud minu süü, lihtsalt imelikud seened olid, kelleltki saadud), siis kõik muu õnnestus hiilgavalt. Jah, ise ütlengi nii!

Parmesanikana

100 g majoneesi

80 g riivitud parmesani

2-3 küüslauguküünt, võimalikult peeneks hakitud

6-8 kana kintsutükki

Kana kintsutükid veits soolaga hõõrutult ahjuplaadile ja see mögin peale. U 40 minutit 180 kraadi juures, millalgi poole peal peaks kaane ahjuplaadilt pealt ära võtma, siis saab kaste paksem. 

Puuviljakeeks

300 g nisujahu (5 dl)

1.5 dl suhkrut

1.5 tl küpsetuspulbrit

0.75 tl soola

0.5 tl söögisoodat

50 g pehmet võid

2 dl viljalihaga apelsinimahla

1 suur muna

2.5 dl kuivatatud jõhvikaid

1.25 dl hakitud pähkleid

Seeriast 5 minuti maistvad road. Ja isegi võrdlemisi tervislikud.

Variant 1

Praadida kanatükid, maitsestada näiteks... ülla-ülla... tüümianiga. 

Võtta täisteratortilla. Määrida peale natuke mingit salatikastet (või tšillikastet näiteks). Uhada tortilla sisse rohelist salatit, porrut, kurki, paprikat, keedetud muna. Tõsta peale kanatükida ja puistata üle riivitud juustuga. Keerata tortilla rulli. Panna stopper kinni ja asuda sööma. 

Variant 2

Jah, see on vegan. Jah, väga maitsev. 

1 suurem sibul

2-3 küüslauguküünt 

1 tl ingveripulbrit või hakitud ingverit

2 maguskartulit, suht väikesteks kuubikuteks hakitud

3 sl tomatikastet

1,5 sl karripulbrit

Panna kõik järgemööda kergel kuumusel pannile. Hautada u 10 minutit. 

Purk valgeid ube

300 ml kookospiima

Suur peotäis väikseks hakitud lehtkapsast. 

Lisada pannile, hautada veel u 20 min (kuni maguskartul on pehme ja lehtkapsas ka). 

1-2 sibulat 2 küünt küüslauku 2 spl karrit või karripasta (pastaga tuleb krehvtisem) 1 purk kookospiima 1 purk kikerherneid 1 spl sojakastet 2-3 hakitud tomatit peotäis hakitud basiilikut 1/2 laimi mahl

240 g nisujahu, enamus sellest täistera (4 dl)

125 g suhkrut (1.5 dl). Sõltub kui hapud õunad on, see kogu ikka korralike hapude õuntega koogi jaoks.

2 tl vanillisuhkrut

1.5 tl küpsetuspulbrit

näpuotsaga soola

100 g võid

2 suurt muna

2 dl hapupiima või keefirit või hapukoort (siis jääb tainas väga paks ja tuleks sorts piima ka juurde panna)

2-3 haput õuna

Pähkleid (kreeka, mets vms)

Klassika. Puhas klassika.Kõik külalised on taldriku puhtaks lakkunud ja anjommma ümisenud. Väike päkapikk noolib niisama kikerherned ja suur õgib seda salatit alati kahe suupoolega. 

Kätte on jõudnud aeg, kus see väike inimene hakkab ennast ära tasuma. Toob susse, telekapulti. Ütlesin talle ükspäev, et ta magamistoas tule ära laseks. Sellesama tule oli ta muidugi hetk tagasi ise  keset päeva põlema löönud. Koos kõigi teiste tuledega, milleni väiksed paksud näpud vähegi ulatusid. Ja ta tatsaski magamistuppa seda tegema. Win! Teine totaalne win on muidugi see peldikuvärk. Toimib järjest paremini. Oleme jõudnud selleni, et väike päkapikk kohutab ise tulistvalu potile kui selleks inspiratsiooni tunneb. Lajatab kõigi pükstega tükkis sinna istuma. Enda lahtiriietamisega tuleb veel tegeleda. 

Tajun temas ka teatavat korraarmastuse alget. Isegi kui ta oma mänguasjad ja kastid laiali tassib, siis vahel rassib ta nendega pärast jälle õigele kohale tagasi. Vahel ta läheb kohe pahuraks kui asju nende õigele kohale ei saa panna. 

Juttu jagub. Iga päevaga aina rohkem. Mäm-mäm. Aitääh, dadaa, pai, pakk (see on lamp), kukkus, mõmmi, auto, koppadi-koppadi (hobune), ehh-ehh (koer), aua (koer ise), ksss või kiii (kass), mää (lammas, aga vahel ka hobune, lehm ja kõik muud loomad), kiiko-kiiko (kiikumise kohta). Opa (enamasti tähendab see, et ta soovib pleedi all sinu kõrval diivanil lösutada). Aiaaaa (saatjaks tingimata ka ülitraagiline nägu). See (ise äraseletatud näoga näpuga kaugusse sihtimas). Kuum-kuum (et see mõjusam oleks, siis enamasti üks näpp ohu märgiks püsti). Anna. Otsas. Titaaa (peamiselt mõtleb ta selle all ühte suurt titat, oma venda. Kuigi saab ka aru käsklusest “mine venna juurde, anna vennale jne”). 

Mainimist väärib muidugi see, et “kaka” ilmus ta sõnavarasse tunduvalt varem kui “emme”. See viimane ei ole õiguspoolest tema sõnastikku üldse veel teed leidnud.  

Ja kui ta parasjagu ei jutusta või toitvat toitu näost sisse ei aja (ma ei ole tõesti veel leidnud õli, mis tema lambis ei põleks), siis ta tantsib. Dance like nobody is watching omandas minu jaoks tänu temale täiesti uue tähenduse. Või siis jookseb edasi-tagasi. Edasi-tagasi. Vehib sealjuures entusiastlikult kätega ja laseb kuuldavalt entusiastlikke hõikeid. Igal juhul on suhteliselt kindel, et ta ei maga. Väike tunnike-poolteist päeval, see on maksimum, mida võimaldatakse. Sedagi siis, kui valitseb haudvaikus. No ja öösel... Asjas ON väikseid arenguid. On tulnud ette isegi öid, kus pean tema juurde koperdama vaid paar korda. Seda, et üldse kohe ei peaks, polegi vist juhtunud. Ja on ka väikseid tagasilööke, noh näiteks kella 4 paiku ärkamisi ja üldsegi enam mitte magama jäämisi. Aga paadunud optimist minus peab siiski nentima, et ka selle asjaga on juba päris hästi.