Asus Zenbook UX530UX - disaini, kaalu ja võimsuse kompromiss
Eessõna
Kaks kuud tagasi otsustasin, et on paras aeg oma kaks aastat vana Lenovo sülearvuti ning neli aastat vana ise komplekteeritud lauaarvuti parimad küljed ühendada. Minu põhilisteks vajadusteks olid lauaarvuti võimsus ning sülearvuti portatiivsus, kuna reisin tihti mööda Eestit ringi ning soovin kasutada sama masinat igal pool.
Otsingukriteeriumiteks oli kvaliteetne (ning ilus) korpus, võimalikult suur ekraan võimalikult väikses kestas, taustvalgustusega klaviatuur ning piisav võimsus tööpäevasteks rööprähklemisteks ning nädalavahetuste mänguriöödeks. Muidugi mõista peaks ka hind jääma normaalsuse piiresse.
Esimesena sain välistada kõik Macbookid, sest need on lihtsalt 300-400 eurot kallimad kui Windowsiga kaaslased ning “vaese üliõpilasena” sellist lisakulu endale kahjuks lubada ei saa. Algsesse valikusse jäid ka paljud 14-tollised sülerid, kuid korraliku töö tegemiseks jääb see lihtsalt veidi kitsaks. 1000-eurosesse hinnaklassi jäigi järele üks plastikust Dell Inspiron ning seesama Zenbook, mille ka otsustasin lõpuks soetada.
Sülerist lähemalt
Esmamulje oli mõistagi uhke: vägagi bling läikiv tagakaas, sinine metallist korpus ning mõnusalt õhukesed ääred ekraani ümber. Korpus ise ei ole aga kõike tugevamate killast - seda annab käte vahel igat pidi painutada, mis ei ole just parim märk. On tunda, et masin mu käes ei ole kõige kallim tippmudel, kuigi välimus seda ei reedaks.
Oma eesmärgid täidab ta aga väga hästi: 15.6” FullHD IPS ekraani on kena vaadata ning sinna mahub lahedalt isegi mitu programmi kõrvuti ära; i7 7500U ning GTX 950M täidavad kõik minu protsessimisvajadused ning 8GB RAMi ning 512GB SSD on samuti piisavalt mahukad ja kiired, niiet millestki puudust kannatama ei pea.
Portide poolest on ka pea kõik vajalik olemas - isegi USB-C. Lisapunkte annavad ka automaatne klaviatuuri ja ekraani heleduse regulaator ning sõrmejäljelugeja Windowsi sisselogimiseks. Kõlarid on täiesti adekvaatsed, veebikaamera ja mikrofon ajavad ka asja ära. Klaviatuuri kohta pole samuti midagi halba öelda.
15-tolliste rüperaalide puhul ei ole aga tavaline, et see on vaid 1.7 mm “paks” ning 1.6 kg “raske”. Mu eelmisest Lenovost on see pool sentimeetrit õhem ning pea pool kilo kergem, kuid ekraanimahtu on tuntavalt rohkem. Kindlasti ei saa väita, et ma ei tunne, kui arvuti on mu seljakotis, kuid seda on kergem kaasas kanda küll ning rohkem polegi mul vaja.
Kõik see ei ole sülearvutite puhul ju eriline - on olemas ilusaid läpakaid, võimsaid masinaid ning ka kergeid raale. Kõik need kolm ei ole aga tavaliselt ühendatud ühte arvutisse ning veel vähem leidub selliseid, mille eest tuleb välja käia “kõigest” alla 1100 euro. Veidi nõrgema jõudlusega masina saab isegi veel odavamalt.
Murekohad
Miski pole ideaalne ning nii on ka siin. Pisidetaile, mille üle viriseda, on palju (krigisev nooleklahv, kerge ekraani tausvalgustuse “veritsemine” ülaosas, sõrmejälgi koguv tagakaas, Linuxis mittetöötav sõrmejäljelugeja, RJ-45 pordi puudmine…), kuid nende üle virisemine on rohkem patt kui vajadus. Sülearvuti tegelikku üldist head taset tõestavad just need asjaolud, mille üle ma virisema hakkan.
Number üks nõrkus on minu jaoks kogu korpuse konstruktsioon. Kui ma ütlen “nõrk”, siis selle all ma mõtlen “jääb Macbookidele alla”, mitte “võrreldav plastmassiga”. Mõnikord läpakat lauale pannes on tunda, et üks nurk jääb õhku ning sinna vajutades on tunda, kuidas arvuti kõigub. Sama probleem on esinenud ka kallimatel Dell XPS 15, seega probleem pole ainult Asusel. Seda annab ka lihtsalt parandada - käte vahel sirgeks tagasi väänata. Eks kuskilt tuli ju kokku hoida.
Number kaks probleem selle rüperaali puhul on kindlasti ventilaatori müra. No olgu, “müra” on vast palju öeldud, aga kui vaikses toas arvuti üksainus ventilaator oma tuurid üles võtab, siis seda on ikka selgelt kuulda küll. Ma ei kujuta ette, kuidas sellest piisab nii i7 kui GTX 950M korralikuks jahutamiseks, kuid nii see on õhukese korpuse saavutamiseks korraldatud. Vähegi nõudlikuma töö korral muutub ka korpus tuntavalt soojaks.
Number kolm konks, mis mind häirib, on puuteplaadi puudutusel selle imelik vetrumine, kui nii saab öelda. Kusjuures probleem tekib ainult siis, kui arvuti on nt ühe põlve peal ehk korpus on keskelt ülespoole painutatud. Arvatavasti tekib see sellest, et terve plaadi ulatuses saab seda klikkida. Ei midagi hullu, lihtsalt häirib. Eelmainitud Lenovo puuteplaadiga võrrelda muidugi ei saa, seda ei suuda ma enam üldse kasutada.
Kokkuvõte
Tegu on väga võimeka, stiilse ning mõistliku hinnaga masinaga, selle vastu vaielda ei saa. Tegu ei ole küll tippklassi lipulaevaga ning kõrgklassi tunnet seda kasutades ei ole, kuid seda polegi vaja. UX530UX on praktiline tööriist neile, kes hindavad ka ilu ning mõistlikku hinda.
Hans Kurel - 04.11.2017
