tilk tilk tilk...

Peamised meetodid korrektse teadusliku informatsiooni saamiseks on näiteks jälgida, kas artikkel vms on kirjastaja kolleegide poolt hinnatud või vaadata, kas väljaandja on üldse teemal pädev ning on oma tõestuse ilmekalt esitanud. Uudiste hankimine mitmest allikast ja meediakanalist võimaldab lisada tavapärasesse uudistevoogu laiaulatuslikku teavet. Kui sama uudis leiab kinnitust mitmes kanalis, on suurem tõenäosus, et tegemist ei ole valeuudisega. Kiire Google’i otsing aitab kindlaks teha, kas teised usaldusväärsed allikad käsitlevad sama teemat. Kui nad seda ei tee, suureneb märkimisväärselt tõenäosus, et tegemist on valeuudisega.

Ametlik veebileht on parim koht asjakohase teabe leidmiseks. Uut teavet lisavad sinna ettevõtte või organisatsiooni enda töötajad, kes on kursis viimaste arengutega ning teave avaldatakse alles pärast sisemist heakskiitmist. Seetõttu on väga oluline oma veebisaiti regulaarselt uuendada, et ei tekiks ruumi spekulatsioonidele. Sama kehtib ka riigiasutuste kohta, sest inimesed on huvitatud sellest, mis riigis toimub. Faktide kontrollimisel on oluline otsida dokumente, mis toetavad esitatud väiteid. Need võivad hõlmata linke uuringutele, andmetele või muudele teabeallikatele, sest teabe päritolu kindlakstegemine on sama oluline kui allikate leidmine.

Oma enda tööde ja postituste kontrollimine on ka tähtis: me kõik vastutamine oma enda sõnade eest. Et töö allikatega õnnestuks, tuleb allikaid aegsasti valima ja lugema hakata. Nii jõuad neisse süüvida, nende sisu päriselt mõista ja oma tekstis kasutada. Lugemise ja kirjutamise vaheldamine aitab vältida ka liigset lugemist ehk olukorda, kus lugemine on hõivanud suurema osa töö valmimisele ettenähtud ajast ning süvenenud kirjutamiseks ei jää mahti. Sõltumata sellest, millega tegeletakse, tuleb meeles pidada, et mitte kõik allikad ei sobi projektile; asjaolu, et keegi on midagi kirja pannud, ei tähenda veel, et tegemist on usaldusväärse allikaga. Enne otsustamist allikale tugineda, peab seda hindama ja otsustama, kas selle kasutamine postituses on asjakohane. Peaks alati kindlaks tegema autori kvalifikatsiooni, allika eesmärgi (st millises kontekstis see loodi), allika ulatuse (mida see hõlmab ja kui põhjalikult) ning vajaduse korral ka allika ajakohasuse. Teadusteksti veebilehel on ka näiteid sellest, kuidas nii formaalsetes tingimustes tööd vormistada ja informatsiooni otsida kui ka tavatingimustes sotsiaalmeedias või päriselus oma seisukohta tõestada ja väidet põhjendada.

LISAMATERJALID: Eesti Rahvusraamatukogu "Tippteadja konsultatsioon" Brown, D., Augenblick Studios, 2014, "How to choose your news" CrashCourse, 2018, "introduction to media literacy"

Kõige enam edastatakse viimastel aastatel informatsiooni läbi meemide, lühivideote (TikTokis, Instagramis, FaceBookis jne) ning ka lühemate sotsiaalmeedia postituste. Lühivormis sisu on lihtne valmis teha, mille pärast on seda ka väga kerge tarbida. Tänapäevases tarbimiskultuuris on kerge tundide viisi meediat toita ilma et sa märkad, et aeg üldse möödunud on. Inimesed on arenenud tahtma saada nii palju teavet, kui võimalik, mille pärast on meie nutiseadmetes olevatel algoritmidel ära kasutada meie ajuotsmiku funktsioone. Kuigi nende postituste pinnapealne funktsioon on meelelauhutus osutuvad tõelised eesmärgid palju kahjulikumaks, nimelt on eriti hiljuti veebis näha propagandat ja trolle. Kui postitatakse pilte või väiteid, mis näitavad lähiaegseid katastroofe või poleemikaid naljakast vaatenurgast on võimalik, et see on tehtud just sellel eesmärgil, et olukorda polariseerida, vähendada selle tähtsust ja muuta inimesi umbusklikuks.

Tänapäevane tehisintellekt suudab luua elutruid pilte, videoid (süvavõltsinguid), helifaile ja isegi kirjutada artikleid, mis näivad välja nagu tõelised uudised. Tehisintellekti kasutavad botid võivad ka sotsiaalmeediat üha uuesti ja uuesti sama valeuudisega üle ujutada, tekitades mulje, et kõik usuvad seda. Seda peab meeles pidama, kui nähakse midagi, mis tundub liiga uskumatu või kahtlane.

Põhjuseid, miks inimesed kipuvad valeinfo lõksu langema, on tihtipeale emotsionaalsed. Näiteks, kui see kinnitab nende varasemaid eelarvamusi ja toetab seniseid veendumusi või kui see tekitab n.ö. karjainstinkti ehk juhtum, kus paljud inimesed reageerivad samamoodi ning tekib tunne nendega liituda või samastuda. Samas on ka hiljuti populaarseks muutunud vandenõuteooriad ehk narratiivi loomine mingi konkreetse asjaolu selgitamiseks, mis kerkivad tavaliselt esile kriisi- või ebakindluse aegadel ning pakuvad „vastuseid“ asjadele, mis on veel ebaselged. Nende peamised tunnusjooned võivad olla näiteks usk sündmuste taga peituvatesse kurjadesse kavatsustesse, ametlike versioonide suhtes valitsev umbusk ja teiste seletuste tagasilükkamine.

Valede püüdmiseks võib kasutada näiteks pantri meetodit:

LISAMATERJALID: Tagasi Kooli e-tund “Kuidas levitatakse vandenõuteooriaid ja valeinfot sotsiaalmeedias?” (7.–9. klass) (M. Vunš, K. Malts, BECID/DELFI Tagasi Kooli e-tund “Kuidas vandenõuteooriaid ja valeinfot levitavaid kontosid ära tunda?” (10.-12. klass) (M. Vunš, K. Malts, BECID/DELFI Tagasi Kooli e-tund “Miks ja kuidas vandenõuteooriad TikTokis levivad?” (7.-9. klass) (Gretel Juhansoo, BECID)

INFODEEMIA- eksitava info massilevik, mille hulgast on vajalikku, kontrollitud ja õiget teavet keeruline eristada

INFOÜLEKÜLLUS- olukord, kus infohulk on liiga suur ning seda ei pole võimalik hallata.

ROHUJUUREPESU- valeinfo levitamine ajakirjanike mõjutamiseks, soovitakse jätta muljet, et arvamus ühe isiku või firma poolt või vastu peegeldab suure hulga inimeste seisukohta.